ajaleht

Ma avan silmad ja olen sattunud prügimäele. Prügimäega meenub alati midagi räpast ja ebameeldivat, kuid see prügimägi on eriline, ta on avar ja huvitav. Vaatan ümberringi , taevas on kajakad ja ümberringi vene ja eesti keelsed ajalehed. Ka minu keha asemel on õhukesed lehed, mis on täis musti trükitähti. Igal lehel on rääkida oma lugu ja nad kibelevad end avama. Mu sile paber lendleb läbi õhu nende poole ja teeb nendega tutvust. Õrn kevadtuul sasib kõigi lehti ning avab nende sisu kõigile sealolijatele. Mänguhoos moodustavad lehed prügimäe keskele oma ooteruumi ja alustavad millegi ehitamist. Paberitele trükitud sõnad sädelevad päikese käes ja lehed moodustavad iseenesest kuulekalt ukse, justkui oleks nähtamatu käsi neid juhtinud. Pabersein moodustatud, astub esimene ajaleht ette, seina sisse tekib pragu ja sein avaneb- leht kaob. Ülejäänud ajalehed jäävad õhku vaatama ja on hämmastunud lehe haihtumise pärast. Kui esimene üllatus on jahtunud, alustavad lehed üksteise lehitsemist, et veelgi tuttavamaks saada. Kuid õhku trükitakse küsimus: " Kuhu kadus see üks leht, kes oli julguse kokku võtnud ja kadunud maailma, millest kellelgi aimu polnud?" Vaid see üks teab nüüd, et see uus maailm avab sisenejale tema sisu ja näitab tema varjatud lehekülgi. Tänu teiste lehtede moodustatud uksele oli tal võimalus esimest korda ennast sirvida. Ta istus inimesena rõdul ja luges oma lehte, kui viimane lõik oli lõpetatud lendas ta tagasi ooteruumi. Leht oli muutunud, ta oli säravam ja selgem kui teised. Juba moodustati uus sein ja nii kadusid järjest lehed oma lugudesse, tulles tagasi säravate ja loetavatena kui kunagi varem. Järg oli viimase ajalehe käes ta ees avanes lehesein ja ta lendles sisse. Talle avanes vaade kööki, kus väike tüdruk määris parajasti pannkookide peale värsket maasikamoosi, tüdruku ees lebas muinasjutu raamat, kui ta küünitas seda võtma, võttis väike tüdruk selle enda kätte ja ütles talle: "Kas sa tõesti oled juba nii vana, et ei mäleta ühtegi muinasjuttu, et pead neid uuesti läbi lugema?" Ja leht mõistis. Tagasi ooteruumi tulles, oli kogu ruum eredam kui enne ja lehed liuglesid õhus paljastades oma õnnelikku sisu. Kuid midagi oli ka lehtedes muutunud. Lehed olid kuidagi paksemad kui varem. Nende sisus ilutses uus lehekülg, mille pealkirjast võis lugeda "Võimalused". Kõik lehed alustasid selle kummalise peatüki lugemist ja said aru, et see peatükk jääb alatikseks nende sisukorda kui üks kaunim tekst. Ükskõik kuhu need ajalehed ka ei sattunud oli neil nüüd midagi, mis neid alatiseks ühendas- üks ühine peatükk, üks lugu, üks võimalus.