millimallikas

Massiivsete kokkutõmmetega liigub kallerjas olend mööda musta vedelikku ringi ja püüab kombitsatega sügaviku põhja tunnetada. Ta on end korralikult kaitsnud kõigi välistegurite eest, oma kõrvetavate kombitsatega hoiavad kõik vähegi arukad olendid temast eemale. Nii ta siis tõmbab ennast aina sügavamale põhja, otsides midagi, mida ta endale teadvustada ei julge või ei taha. Üldse on see üks veider olend, ta ei taha lähedust aga kiirgab nii väljakutsuvalt, et terve mustav merepõhi on tema neoonset valgust täis. Ta justkui hoiataks, et ta on ohtlik ning eemalehoidev, kuid salamisi ootab julget, kes ta kõrvetustest ei hooliks. Kes üldse ütles, et see kõrvetab, kas polnud see keegi reisijuht või giid, kes keelas lastel meduusidega mängimise. Ehk oligi, kuid kas poleks õigem olla loll ja katsetada enne kui sellest kirevast reklaamist kaarega eemale ujuda. Ilus ja ohtlik sobivad rohkem kokku kui miski muu, nii see millimallikas tuntud ka kui meririst patseerib ringi ja uhkustab oma suurte kombitsatega. Miks ta aga ujub nii põhjale lähedal, ega julge supelda lainetes. See ongi tema suurim saladus, lained lõhuvad tema hapra keha, aga kas keegi oleks uskunud, et see kõigile ohtlik kombitsatega olend on tegelikult väeti ja lainete vastu võimetu. Lained viivad ta kaasa ja ta ei suuda vastu hakata, tema võimsad kombitsad ei aita teda enam, sest lained ei küsi kas ta tahab, laine lihtsalt liigub ja võtab kaasa. Helendav olend puudutab kombitsaga külma merepõhja. Ta on turvalises kohas. Aga tema kokku ja laiali tõmbuv keha on juba loodud bi-polaarseks, nii siis ruttab see kaval ja tark millimallikas põhjast otse lainetesse, mis viivad ta kaasa, kuid ei rebi puruks, sest see pole lainete eesmärk.