magnet

Laual seisab magnet. Väike aga tugeva võimsusega. Sellele lauale visatakse hulgi erinevaid magneteid, mõned jätavad väikse magneti külmaks, mõningad tõmbavad teda enese poole ja väike magnet liigub nende poole. Teiste magnetite võimsus on muutuv, seega väike magnet koondab enda ümber neid magneteid, kes teda sel hetkel võluvad ning kes tunduvad võimsad ja huvitavad. Väike magnet liigub laualt edasi tagasi, ta tundub nii tasakaalutu ja kõikuv. Laua kõrvale tuleb Suur magnet, mis tõmbab kõik laual olevad magnetid enda külge. Kuid väike magnet jääb lauale, sest väikesel magnetil asetseb laua all, kõigile varjatud lisa magnet, mis hoiab teda tugevalt laual, mis liigub kaasa väikese magneti soovidega, kuid ei lase tal iialgi laualt maha kukkuda ja sidet endaga murda. See varjatud magnet on nii tugevasti väikese magnetiga seotud, et kui kellegi hea või kuri käsi teda kangutaks kaotaks käe sirutaja käe, mitte väike magnet oma seotuse. Suur magnet tõmbab väikest magnetit enda poole, ja magnet liigubki, kuid enne laua serva jääb paigale. Võiks arvata, et varjatud magnet hoiab väikest magnetit kinni, kuid ei, seekord mõistab väike magnet ise, et see seotus on talle tuhandeid korda kallim, kui see ihaldatav suur magnet seal taamal. Suur magnet ei ole rahul, et ta ei saa seda väikest magnetit ning ta ei mõista, miks nüüd kui on nii vähe jäänud, et väike magnet laualt maha kukuks ja tema külge klammerduks, pöördub see väike jupats ringi ja liigub sujuvalt laua teise äärde. Suur magnet rakendab kogu oma jõu ning isegi laud väriseb, laua küljest kukuvad laastud ning klammerduvad suure magneti külge. Laud võtab viimase jõu kokku kuid laguneb ja langeb suurele magnetile otse sülle. Väike magnet kukub maha. Kuid samamoodi kukub maha ka varjatud magnet ja nad ühilduvad ning on rohkem seotud kui kunagi varem, ükskõik kui sügavikus nad ka ei pesitseks ei suuda mitte miski neid enda poole tõmmata. Nad on võitmatud, nad on üks. Suur magnet liigub ise väikese magneti poole, kuid väga lähedale enam ei saa, sest väike magnet on teise märgiga. Nad tõukuvad. Väike magnet sai võime muuta oma magnetvälja siis kui ta seda soovib ja lasta ligidale need, keda ta tahab, sest nüüd on ta tervik. Tervik oma unistuste ja püüdlustega, oma tahtejõu ja kindlate väärtustega.

nõelad

Vaikne ja pime. Aknast välja vaadates on pime, toas sees on pime, silmad kinni pannes on pime. Tahaks valgust aga ausat, liigse nupu vajutuseta valgust. Ma sulen niigi pimedas ruumis silmad ja mu ümber tekivad tähed, ümbrus laieneb lõpmatusse ja ma kordan omaette seda sõna, millest ma aru ei saa "Lõpmatus" "lõpmatus" "lõpp..." Ma janunen sinna kaugustesse, seal on nii paljut, seal ootavad habemetesse mattunud suurkujud, kes räägiksid oma väärtuslike mõtteid ja kõik saaks selgeks ja kõik piirid kaoksid ja midagi käega katsutavat ei oleks olemas. Kaotagem põrandad, seinad ja laed, kaotagem riiulid, lõhnaõlid, kreemid, riided ja müslibatoonid. Kiirustan õhku ahmides laua poole, katsun ja leiangi karbi, kiiresti võtan sealt paar nõela ja torkan endale nahka. Kohe kaob kummaline lõpmatu maailm ja olen jälle pimedas toas, aknast välja vaadates on näha nõrka valgust vastasmaja aknal. Ma olen siin, asjade keskel ja ei saa veel sinna. Veel mitte, kuid varsti, varsti lõppevad ka nõelad karbist otsa ja siis ma olen teel. Enne uinumist torkan veel mõned nõelad kehasse ja koban voodini. Karp peab kogu aeg kaasas olema. Üks torge ja oledki tagasi maailmas, kus igapäev küsivad miljonid inimesed "kuidas läheb?" ja jalutavad sama tuima näoga edasi, unustades hetkega mida teine vastas. Maailmas, kus armastus on see kui kõik sind näevad kellegagi käest kinni hoidmas ja tegemas samu žeste, mida nähakse filmistaare tegemas ekraanil. Maailmas, kus ei tunta huvi surevast vanainimesest, vaid vaadatakse peeglist näkku ilmunud punni ja muretsetakse, kas seda peitekreemiga varjata saab. Aga see ei ole ju reaalsus. "Ai"-järgmine nõel nahka, peab veel veidi kannatama, kohe on kohustuslik osa läbi, võib kas või päev läbi vannimütsiga toas ringi karelda ja mängida kujuteldavate draakonitega. Täna läksin liiale, liiga palju nõelu kulutasin ära, ootusärevus on liiga suur ja vabadus nii kohe kohe käes, kuid aega on rohkem kui viiel käel sõrmi. Tõusen korraks veel üles ja koban pimeduses, et leida lauda ja selle peal olevat karpi, kuid lauda ei tule, ühtegi asja ei tule vastu ja ma katsun maapinda, kuid seda ei ole.

köögilaud

Köögilaud oli pärast söömingut saiapuru täis, seal leidus ka ohtralt pipra ja soolaterakesi, laua keskel ilutses või plekk, mis oli põhjustatud ühe noa poolt, mis oli enne mitmeid kordi sukeldatud võipakki. Kokkuvõttes oli terve laud sodi täis ja segamini paisatud ning jäägid kalpsasid häbematult laual ringi. Vähemalt oli laua ümber istunud neljane seltskond olnud nii tubli, et koristas enda järelt mustad nõud. Need neli sõpra, kaks tüdrukut ja kaks poissi patsutasid rahulolevalt oma kõhte ja naersid. Korraga istusid nad tagasi laua ümber ja võtsid kõik midagi oma taskutest. Üks tüdruk võttis välja väikese haldjakuju, teine tüdruk pronksist varblase pildiga uuri, üks poistest imetillukese kalakujulise õngekonksu ja teine poiss imeõhukese läbipaistva paberitüki. Need olid nende mängunupud, mis asetati lauale, kus ootas nuppe ees maastik, mis koosnes suhkru,pipra, soola osakestest, piima-, või-ja moosiplekkidest, saiaraasukestest ja ka mitmest väikesest kuivanud kohviplekist. Nüüd koondus tähelepanu lauale, kohe kui nupud olid maastikuga tutvunud hakkasid nad mängima, see polnud mäng, kus keegi oleks võitnud, ei see oli seiklus. Haldjakuju elavnes ja loopis imetillukest kalakujulist õngekonksu suhkrutükiga, paberitükk lendles läbi õhu maandudes otse piimalompi, kuid erilisel viisil ei määrdunud ega läinud isegi niiskeks, jäi niisama valgeks ja puhtaks kui ennegi. Varblase pildiga uur klõpsutas end lahti ja kinni ja keeras oma ajamasina mänguhoos teiseks, sest selles mängus plaane ja kontrolli polnud vaja. Nii nad mängisid erinevaid mänge: peitust, kodu, kohut, ülekuulajaid, vabakuulajaid, komandot ja mässajaid ning toidujäägid ehitasid nende ümber ruumi, mida nad parasjagu vajasid. Kui mäng lõppes võtsid neli sõpra oma tootemid ära ja toppisid need asjalikult taskusse. Õngekonks mugis veel mõningat aega ühte suhkrutükki, mis haldjakuju oli talle otse suhu visanud. Sõbrad vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid "OH". Ainult tüdruk, kellele kuulus varblase pildiga uur vaatas üllatunud näoga oma sõpradele otsa ja jäi "Oh" ütlemisega millisajandiku võrra maha, ta oli nii jahmunud, sest see mäng oli suutnud tema kella õigeks keerata. Kell näitas nüüd jälle ühte suurt naervat suud ja säravaid silmi. Kevade aeg oli käes ja kell tirises vaikselt tema taskus, tuletades meelde kes ta on ja kelleks ta jääb. Vana kellaaeg oli kadunud, see, mis pani teda kulmu kortsutama ja rahutult aknast välja vaatama. Tänu imetillukesele kalakujulisele õngekonksule, haldjakujule ja puhtale paberilehele oli kell jälle käima hakanud ja tegi "Ku ku Ku ku" iga natukese ajatagant, et meelde tuletada, et see kõik on nii imeline