köögilaud

Köögilaud oli pärast söömingut saiapuru täis, seal leidus ka ohtralt pipra ja soolaterakesi, laua keskel ilutses või plekk, mis oli põhjustatud ühe noa poolt, mis oli enne mitmeid kordi sukeldatud võipakki. Kokkuvõttes oli terve laud sodi täis ja segamini paisatud ning jäägid kalpsasid häbematult laual ringi. Vähemalt oli laua ümber istunud neljane seltskond olnud nii tubli, et koristas enda järelt mustad nõud. Need neli sõpra, kaks tüdrukut ja kaks poissi patsutasid rahulolevalt oma kõhte ja naersid. Korraga istusid nad tagasi laua ümber ja võtsid kõik midagi oma taskutest. Üks tüdruk võttis välja väikese haldjakuju, teine tüdruk pronksist varblase pildiga uuri, üks poistest imetillukese kalakujulise õngekonksu ja teine poiss imeõhukese läbipaistva paberitüki. Need olid nende mängunupud, mis asetati lauale, kus ootas nuppe ees maastik, mis koosnes suhkru,pipra, soola osakestest, piima-, või-ja moosiplekkidest, saiaraasukestest ja ka mitmest väikesest kuivanud kohviplekist. Nüüd koondus tähelepanu lauale, kohe kui nupud olid maastikuga tutvunud hakkasid nad mängima, see polnud mäng, kus keegi oleks võitnud, ei see oli seiklus. Haldjakuju elavnes ja loopis imetillukest kalakujulist õngekonksu suhkrutükiga, paberitükk lendles läbi õhu maandudes otse piimalompi, kuid erilisel viisil ei määrdunud ega läinud isegi niiskeks, jäi niisama valgeks ja puhtaks kui ennegi. Varblase pildiga uur klõpsutas end lahti ja kinni ja keeras oma ajamasina mänguhoos teiseks, sest selles mängus plaane ja kontrolli polnud vaja. Nii nad mängisid erinevaid mänge: peitust, kodu, kohut, ülekuulajaid, vabakuulajaid, komandot ja mässajaid ning toidujäägid ehitasid nende ümber ruumi, mida nad parasjagu vajasid. Kui mäng lõppes võtsid neli sõpra oma tootemid ära ja toppisid need asjalikult taskusse. Õngekonks mugis veel mõningat aega ühte suhkrutükki, mis haldjakuju oli talle otse suhu visanud. Sõbrad vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid "OH". Ainult tüdruk, kellele kuulus varblase pildiga uur vaatas üllatunud näoga oma sõpradele otsa ja jäi "Oh" ütlemisega millisajandiku võrra maha, ta oli nii jahmunud, sest see mäng oli suutnud tema kella õigeks keerata. Kell näitas nüüd jälle ühte suurt naervat suud ja säravaid silmi. Kevade aeg oli käes ja kell tirises vaikselt tema taskus, tuletades meelde kes ta on ja kelleks ta jääb. Vana kellaaeg oli kadunud, see, mis pani teda kulmu kortsutama ja rahutult aknast välja vaatama. Tänu imetillukesele kalakujulisele õngekonksule, haldjakujule ja puhtale paberilehele oli kell jälle käima hakanud ja tegi "Ku ku Ku ku" iga natukese ajatagant, et meelde tuletada, et see kõik on nii imeline