värvivalang

Täna tahan ma olla must, möirata ja karjuda ja olla üdini tume tegelane kirkas maailmas ja hirmutada kõiki värvilisi olendeid, kes proovivad mulle naeratada, et leida mingisugustki halastust, enne kui ma nad ära söön. "Ahah, tere, sa oled väeti lillemüüja?" , "Tere päevast, nartsiss 0.63 euri, ole lahke, tänase päeva puhul teile täiesti tasuta" Võtan lille rebin hammastega õie lahti ja sülitan selle lillemüüjale näkku. "Kena päeva, lits" sisistan ja longin jultunult edasi. Mitu süütut olendit jääb veel mu tee peale ning saab korraliku annuse ebameeldivust enne kui luban neid teed jätkata. Kodus puhastan end värvist, kukun väsinult voodisse ja kahetsen tehtut, kuid kahetsus kaua ei kesta, sest juba olen ma kõik oma süüteod värvipotile veeretanud ja juba ma kirungi musta värvi teguviisi. Kuid salamisi mu sõrmed ikka trummeldavad vastu voodiäärt ning lagi on suitsust must. "Kaua ta jaksab endale valetada?" mõtleb laes võrku punuv ämblik, kes on tüdinud suitsust, mis ühtlase joana voodil lamavast suust tuleb. Kohe kui olen voodist üles tõusnud, otsustan punase värvi kasuks, mis muudab mind otsekohe glamuurseks ja ohtlikuks. Jalutan ringi ja meelitan oma pilguga inimesi, kütkestan ja flirdin, kuid lükkan kõik viimasel hetkel tagasi, jättes nad pettunult mulle järele vaatama. Kogu ümbritsev maailm on muutunud mänguruumiks, kus lollid olevused satuvad mu tee peale ning minu ülesandeks on nad veel lollima ja petetuna maha jätta- "Nägemist, kullake!" ja juba ma liigun naerdes uue ohvri juurde. Värv hakkab maha kooruma, selge märk, et on vaja uuendust, lähen koju, kuid näed, punane värv on päris otsakorral, seda on küll liiga palju viimasel ajal kasutatud, no olgu läheb siis valge. Korraga seisab nõutu valgeks värvitud kuju keset tänavat ja naeratab malbelt, vaatab taevasse ja liigub lähima pargini, istub pargipingile, võtab käekotist luuleraamatu ja hakkab seda lugema. Vahepeal piilub argsi möödakäivaid inimesi ja naeratab neile ujedalt. Pärast kümnendat luuleraamatut, hakkab värv pudenema ning annab märku, et aeg on värvi vahetada. Kuldne! Nüüd esitleme teile päikest, kes pidutseb teiega terve öö, ei loobu ühestki hullust ideest ning sädeleb kuni kustumiseni ehk siis kuni värvist on jäänud järgi vaid nõrk kuma. Kuldne on ta lemmikvärk, kuid pärast seda järgneb alati sinine.. Valan end sinisega üle ning lähen rattaga sõitma, jooksma ja tiivustan end tagant tegelema ka loometööga, see värv kestab kõige kauem ning tagab kõige produktiivsema käitumise. Kuid ka see värv koorub ning aeg on jälle minna oma urgu, kus laes kükitab depressiivne ämblik ning lagi on suitsust must. Langen voodile ja kraabin tujutult värvi oma kehalt, suust väljub must suitsujuga üles ämbliku juurde ja muudab lage veel mustemaks. Pööran pilgu värviriiulile ja esimesena torkab mulle silma roosa värv, tõesti, miks mitte, roosa on küll unustusse vajunud. Lähen ja kallan end üleni roosaks, lipsan õue ja keksin absurdselt õnneliku näoga ringi ja tögan inimesi, ajan neid naerma ja kingin neile täpilisi lipsukesi. See idiootselt naerev kere olengi mina, jooksen ja naeran ja naerutan inimesi seni, kuni värv killustub ja hakkab maha kukkuma, siis jooksen kodu poole, minust maha jäävad roosad killukesed, mis paljastavad mu kodutee. Kodus vajan uut annust uut värvi, uut rolli, uut mina, roheliselt purgilt tuleb kaas ära ja juba laulabki roheline mehike suitsuses toas lilledest ja aasast ja keksib pöörasena peegli ees ringi, aru kaotanud roheline kere tantsib edasi ja edasi, tantsib kuni tema keha, mitte just kõige pehmemalt, puutub kokku värvipurkide riiuliga. Ma olen segamini, ma ei tea jälle, kes või mis või kus, sest üks kindel toon ja kindlus on lagunenud, kõik värvid vahetavad mu kehal kohti ja ajavad mind segadusse oma erinevate emotsioonide ja tunnetega, sest miski pole lihtne ja üheselt mõistetav, kõik on korraga ja kaoses. Ma püüan läbi pisarate ja naeru, viha ja armastuse seda värvi maha nühkida, kuid värvid rallivad ringi ja moodustavad üheskoos hüsteerilisi kombinatsioone ning ei nõustu kehalt lahkuma. Midagi ei aita ning ma kisendan esimest korda elus abi järele, kohe kui kõige piinlikum ja haavatavam moment, abiküsimine on möödas, kaigub mu hääl veel laes ning must suitsune lagi hakkab puhastuma, ämblik korjab hämmeldunult oma niidi kokku ja kolib minema, talle aitab sellest maagiast. Ning mina, mina olen puhas, kõikidest värvidest, ainult mina ja õrnalt suitsev suu.

tabula rasa

Sünnib valge paber. Paber visatakse õhuruumi, kus tuul seda edasi kannab, ta satub erinevate käte juurde, kes voldivad tema siledat pinda. Paber reisib ja muudab kuju igakord kui ta satub kellegi kätte või kui mõni möödasõitev masin teda lömastab. Vahel isegi rebitakse teda katki, kuid enamasti paber siiski paraneb ning ringleb edasi kätest kätesse. Kuid üks imelik asjaolu selle reisi puhul siiski on- kui paber rebeneb või mõni säde kõrvetab temasse augu siis ta üldjuhul paraneb, kuid kui inimkäed teda puudutavad, voldivad siis seda volti ei paranda miski, võib siluda nii palju kui soovi on, kuid paberile jääb siiski volt sisse. Seega peab paber otsustama, kas ta lendab õhuruumis ringi ja üritab vältida kätesse sattumist ning volditud saamist või hoopiski just kiuste lendama erinevate käte vahel ja saama volditud ja ehk ühel heal päeval avastada end volditud lennuki, lille või mõne loomana. Mis on hea, kas pääseda võimalikult väheste voltidega või lasta end voltida? Voltimine muudab paberit elastsemaks, tal on võimalik mõnest kujust lahti saada, oletame, et paber on volditud luigeks, siis mõni käsi võib tal aidata luige kujust vabaneda ja olla lihtsalt kortsunud paber, seejärel kolmas käsi võib muuta ta ufoks või kasvõi fotokaameraks. Paber, kes aga on otsustanud eemale jääda ja lennelda omaette maailma avarustes jääb kõigist neist kogemustest ilma, ta on küll valge ja sile, kuid kui saabub kord aeg ning paberihunt on ta juurde teel, et ta ära süüa, siis ei ole pääsu, sile paber muutub niikuinii peenikesteks spagettideks. Aga kui käed on muutnud paberi kujuks, mis paberile ei meeldi, kui ta on sattunud kätesse, mis jätavad temasse sügavamad voldid kui muidu, vormivad temast sõjarelva, mille järgmised käed ehmatusega maha pillavad ning loobuvad teda ümber voltimast?Risk on iga paberi enda võimuses, kuid üksik pilvedes hõljumine ei too kaasa võite. Alati saab sõjarelva lahti pakkida ja muuta ta irvikkassiks või maagiliseks kaardipakiks. Ja lootus on parem kui allaandmine.

Järgmine valge paber sööstab laia ilma ja satub järgmistesse juhuslikesse kätesse, kus ta volditakse pudeliks, järgmised käed haaravad paberpudelist ja voldivad ta lahti, nüüd moodustub temast sulepea, käest kätte kuni ühed tugevad käed voldivad temast ingli, keda vajatakse, kuid inglid, nagu kõik teavad lendlevad taevasse, kus ükski käsi ei ulatu neid voltima.

habe

Hommik, kerge ringutus, mõned asjalikud raginad ja voodist üles ukerdamine, enam ei hüppa voodist välja ja ei jookse ummisjalu kuhu hing ihkab, nüüd on lonkimise aeg, rahulikult ja aeglaselt saab vett näkku pritsida ja harjaga kikud puhtaks hõõruda. Mis edasi, tahaks edasi voodisse lebama jääda ja lakke vaadata, aga peab kõnesid vastu võtma, sööma, rääkima ja jalutamas käima, ei lasta rahulikult koikus vinduda ja nautida esimest vanust, mis enam rõõmu ei too. Ikkagi mõjub voodi kui kutsuv sireeni laul ja ma sukeldun tagasi tema linadesse ja jään pikutama. Kui lõpuks paistab ere valgus silma, avan need ja tahan tõusta kuid miski on mind mähkinud voodisse, see pole mingi nöör, see on habe. Minu habe? Mul on habe. Rapsides pääsen voodist välja kuid olen ikkagi aheldatud paksu habemega voodi külge, ma hakkan seda nüsima, kuid see ainult kasvab ja kasvab ja varsti olen üleni habememeres ja ei saa enam välja. Varemalt oli sooviks ainult vedeleda, kuid nüüd tärkas selles kehas vilgas vaim ja hakkas pusima ja kõigest jõust selle tüütu habemega võitlema. Lõpuks andis habe järele ja langes välja, vabanenud keha jooksis heameelest välja ja tegi mitu ringi ümber väikese külakese ning katsus vahetpidamata oma lõuga, mis alles hetk tagasi oli puhmas karvu täis. Veel on aega joosta mõtles ta ja otsustas et täna öösel ta ei maga.

error

Start. Näpud liiguvad täpse süsteemiga ning kollane mehike vastavalt sellele. On mängu algus ja kõik klõpsatused peavad olema kindlal ajal, et mitte surma saada või vangi langeda. Aeg tiksub ja käed liiguvad edasi, kõik oleks justkui autopiloodi peal, ettemääratud ja üksluine, jah seda küll, et ohutu kuid siiski igav. Mehike liigub ja sööb pisikesi nulle ja ühtesid, mis süsteem talle ette söödab. Mängu tuleb teine kollane mehike ning toimub esimene süsteemierror. Mängus on kaks peategelast, kuid teise juhtpult ei ole esimesega seotud ega vastupidi. Mänguplaan tuleb kiiresti ümber mõelda, mäng käib, kuid enam ei ole tõeseid juhiseid, nüüd tuleb kogu kavalust ära kasutada. Käed liiguvad, kuid libisevad iga kord teise mehikese tõketesse ja nii jooksebki mäng kokku ja mõlemad kollased mehikesed kaotavad. Restart. Uus mäng, jällegi liiguvad käed kindlalt mängusüsteemis ja viivad kollast mehikest edasi, see mäng ei lõppegi, tuleb lihtsalt edasi liikuda ja pääseda võimalikest tõketest, kuni sinuni jõuab punkt, mis hoiab kõik kollid eemal ja ei pea enam edasi rühkima ühest vabastavast punktist teise. Ei. Uus mehike on mängus, kas jälle süsteemierror? Kuid iga suremise või vangi langemisega nõrgeneb algne mehike, seetõttu on oluline seekord elada. Mäng jätkub ning eelmisest korrast õppides, suudab mehike edasi liikuda ning leida kompromissi, mis hoiab neid kahte kollast mehikest üksteisest piisavalt eemal, et ei tuleks saatuslikku kokkupõrget, mis võiks lõppeda vangi langemise või surmaga. Rahupunkt ei hoia teist kollast mehikest eemal, aitavad vaid mõistlikud manöövrid ja kompromisside leidmine, kuid, kas see üldse on tõeline?

Käed jäävad rahulikuks ja lahkuvad masinalt. Juht lahkus, las mäng mängib omaette, kes teab ehk juhti polegi vaja? Kui juht lahkus ei saa enam teda süüdistada mängu katkemise korral, kuigi need käed on olnud pidevalt ühenduses kollase mehega. Seekordne on eksperiment ning mäng jätkub..

kollasel mehikesel on veel aega oma algsest üheksast elust allesjäänud kaheksat elu surmata.

On möödunud 10 minutit ja mäng veel käib..

to be continued