habe

Hommik, kerge ringutus, mõned asjalikud raginad ja voodist üles ukerdamine, enam ei hüppa voodist välja ja ei jookse ummisjalu kuhu hing ihkab, nüüd on lonkimise aeg, rahulikult ja aeglaselt saab vett näkku pritsida ja harjaga kikud puhtaks hõõruda. Mis edasi, tahaks edasi voodisse lebama jääda ja lakke vaadata, aga peab kõnesid vastu võtma, sööma, rääkima ja jalutamas käima, ei lasta rahulikult koikus vinduda ja nautida esimest vanust, mis enam rõõmu ei too. Ikkagi mõjub voodi kui kutsuv sireeni laul ja ma sukeldun tagasi tema linadesse ja jään pikutama. Kui lõpuks paistab ere valgus silma, avan need ja tahan tõusta kuid miski on mind mähkinud voodisse, see pole mingi nöör, see on habe. Minu habe? Mul on habe. Rapsides pääsen voodist välja kuid olen ikkagi aheldatud paksu habemega voodi külge, ma hakkan seda nüsima, kuid see ainult kasvab ja kasvab ja varsti olen üleni habememeres ja ei saa enam välja. Varemalt oli sooviks ainult vedeleda, kuid nüüd tärkas selles kehas vilgas vaim ja hakkas pusima ja kõigest jõust selle tüütu habemega võitlema. Lõpuks andis habe järele ja langes välja, vabanenud keha jooksis heameelest välja ja tegi mitu ringi ümber väikese külakese ning katsus vahetpidamata oma lõuga, mis alles hetk tagasi oli puhmas karvu täis. Veel on aega joosta mõtles ta ja otsustas et täna öösel ta ei maga.