tabula rasa

Sünnib valge paber. Paber visatakse õhuruumi, kus tuul seda edasi kannab, ta satub erinevate käte juurde, kes voldivad tema siledat pinda. Paber reisib ja muudab kuju igakord kui ta satub kellegi kätte või kui mõni möödasõitev masin teda lömastab. Vahel isegi rebitakse teda katki, kuid enamasti paber siiski paraneb ning ringleb edasi kätest kätesse. Kuid üks imelik asjaolu selle reisi puhul siiski on- kui paber rebeneb või mõni säde kõrvetab temasse augu siis ta üldjuhul paraneb, kuid kui inimkäed teda puudutavad, voldivad siis seda volti ei paranda miski, võib siluda nii palju kui soovi on, kuid paberile jääb siiski volt sisse. Seega peab paber otsustama, kas ta lendab õhuruumis ringi ja üritab vältida kätesse sattumist ning volditud saamist või hoopiski just kiuste lendama erinevate käte vahel ja saama volditud ja ehk ühel heal päeval avastada end volditud lennuki, lille või mõne loomana. Mis on hea, kas pääseda võimalikult väheste voltidega või lasta end voltida? Voltimine muudab paberit elastsemaks, tal on võimalik mõnest kujust lahti saada, oletame, et paber on volditud luigeks, siis mõni käsi võib tal aidata luige kujust vabaneda ja olla lihtsalt kortsunud paber, seejärel kolmas käsi võib muuta ta ufoks või kasvõi fotokaameraks. Paber, kes aga on otsustanud eemale jääda ja lennelda omaette maailma avarustes jääb kõigist neist kogemustest ilma, ta on küll valge ja sile, kuid kui saabub kord aeg ning paberihunt on ta juurde teel, et ta ära süüa, siis ei ole pääsu, sile paber muutub niikuinii peenikesteks spagettideks. Aga kui käed on muutnud paberi kujuks, mis paberile ei meeldi, kui ta on sattunud kätesse, mis jätavad temasse sügavamad voldid kui muidu, vormivad temast sõjarelva, mille järgmised käed ehmatusega maha pillavad ning loobuvad teda ümber voltimast?Risk on iga paberi enda võimuses, kuid üksik pilvedes hõljumine ei too kaasa võite. Alati saab sõjarelva lahti pakkida ja muuta ta irvikkassiks või maagiliseks kaardipakiks. Ja lootus on parem kui allaandmine.

Järgmine valge paber sööstab laia ilma ja satub järgmistesse juhuslikesse kätesse, kus ta volditakse pudeliks, järgmised käed haaravad paberpudelist ja voldivad ta lahti, nüüd moodustub temast sulepea, käest kätte kuni ühed tugevad käed voldivad temast ingli, keda vajatakse, kuid inglid, nagu kõik teavad lendlevad taevasse, kus ükski käsi ei ulatu neid voltima.