kiviaeg

Üks maailm, kuhu naljalt sisse ei pääse, kuid siiski, kes sinna sisse on tunginud või lastud näeb selle koha sära ja ootamatut rohelust, maailm sisaldab endas palju salakäike ja koopaid, kuhu külastajaid lastakse sisse korraliku testi tulemusel. Iga külastaja jätab endast midagi sinna maailma ja muudab seda, sest kui maailma rohul juba kõndida, tekivad sinna jalajäljed, mis ei muutu enne, kui mõni teine külastaja neid ei kustuta. Maailm oli korduvalt end sulgenud ja muutnud end ümbritsenud kesta jääks, mis hirmutas külastajaid, kuid ikka olid mõned hulljulged soovinud riskida ja proovida tungida maailma, mis eemalt vaid hambaid näitas. Nii sattus sinna ka üks külastaja, kelle soovid esmajoones tundusid pahatahtlikud, riskivad ja hullumeelsed, kuid liigsest uudishimust, mis maailma kimbutas laskis ta külastaja sisse, sest juba ammu oli ta veetnud aega omapäi, uuristades endasse uusi salasoppe, kuhu peitu pugeda. Niisiis kõndis see Hull ringi, õppides seda maailma tundma, külastas salakäike ja koopaid, käis ujumas mägijärves ja ronis küngastel, ta oli näinud juba palju, kuid siiski veel vähem kui paljud teised külastajad, keda maailm omaks oli võtnud, maailm siiski veel kahtles ja seadis takistusi Hullu teele, et ta liiga palju teada ei saaks. Pärast pikka aega maailmas veetmist oli Hull parajal hulgal ka maailma ennast muutnud. Maailma väline kest oli hakanud sulama, kõik rohelus ja sära tungisid esile ja külastajad, kes enne maailmast hirmunult ümber jalutasid, soovisid ka ise seda kohta külastada, maailm oli jälle avatud ja paljud külastajad leidsid tee sellesse maailma, ainult see Hull oli seal ja tundis end kui kodus, sest Maailm võimaldas talle seda kodu, ta hoidis teda ja armastas ja muutis ta teistega võrreldes esikohale, kuni toimus suur pidu, kus kõik lasid end vabamaks kui kunagi varem, Maailma tähelepanu oli juba hajunud, sest temas oli tärganud usaldus kõige ja kõigi vastu, ta oli õnnelik ja mõtlematu, kuni tajus, et miski on valesti. Ta märkas kõike juba liiga hilja, Hull, kelle ta sisse oli lasknud, oli tegevuses hävitustööga, ta lõhkus kõike, mida Maailm oli endas kasvatanud, Maailm teadis, et Hullu pole võimalik takistada muud moodi kui ta välja visata ja sulgeda kõik sissepääsud maailma. Maailm tõukas endast välja kõik roheluse, vee ning täitis kogu selle maailma kividega. See koht oli surnud, mida oli võimatu ravida, ilu oli peitunud kivide alla ning ei leiduks kedagi peale kangelaste, kelle aeg on juba ammuilma möödas, kes suudaks kivisid paigast nihutada ja tuua tagasi ilu. Maailm oli kaetud kivipinnasega, taevas oli kivist, kõik kohad olid täis kivi, ainult kuskil maailma südamikus tuksus hääletult midagi punast, mis oli rusuvate kivide vahel ja ootas, et need kivid ära veeretatakse ja võimalikult kohe, sest pisike punane tuksuv asjandus vajab ruumi ja vabadust.