varjule järele

Valge vahast küünal seisis hoidja sees, kastil, mille sisemus oli võõrastele lukustatud. Kasti kõrval istus vaikiv kullast kuju, rätsepistmes ja vaatas klaasistunult enda ees olevat peeglit. Ruum oli pime, ainult värisev küünlaleek andis talle omanäolise valguse ja ilustas kuju taga olevat seina pika varjuga, mis liikus nii nagu kullast kujugi. Kullast kuju silmad vaatasid ainiti oma peegeldusse ja palusid vaikides vastust. Kuju tegi endale nägusid, ehmus mõnest ja vahetas kiiresti näopoosi. Kullast tilgad valgusid ta silmadest ja muutsid peegelpildi siniseks ning värelevaks. Kuldne kuju vaatas end peegeldusest ja küsis, kas see tõesti on tema, või on kellegi alatu pettus seadnud sisse korra, et kõik, kes end peegeldusest vaatavad näevad midagi muud kui nad tegelikult on. Ta vaatas end ja ei tundnud selle kujuga midagi ühist, mida see kullast kuju seal vahib, mida ta tahab, mida ta oma eluga teeb? Ta tõstis käe, käsi hakkas liikuma, tantsuliselt ja veetlevalt. Kas see kuju tahab olla tantsija, esineja, artist? Ta vaatas end, pööras pead ühele poole-peegelduses elav kuju muutus kurjaks, ta silmad muutusid mustaks ning suu vajus koledasse irvesse, kiiresti vahetas ta kaela poosi ning peegel näitas talle õnnelikku last, kes nutab rõõmust, kui taevasse ilmuvad tuttavad pilved mõnest lemmikfilmist. Ta tõstis pead ja nägi aristokraati, kes juhib ja kamandab, kelle põikpäisusel ei ole piire ja ta sõrm kerkis iseeneslikult osutama suunas, kuhu ori jooksma peab. Ta langetas pea ja kõik muutus mustaks, kogu peegelpind kobrutas mustadest lainetest ning kõik oli kaetud pimedusega. Ta vaatas jälle otse enda ette peeglisse ja nägi musta varju, aga mitte ennast, vari istus ja liigutas ebamääraselt oma kaela ja käsi. Hämmingus kobas kuldne kuju lüliti järgi ja valgustas ruumi heleda valgusega, vari oli kadunud, ainult kuldne kuju kõndis kaugemale peegli sügavusse, järele oma varjule, kes ta üksi jättis. See oligi vastus.