telg

Kera, sinise ja rohelise kirju, seda lähemalt uurides võib näha väikesi musti täpikesi, mis siblivad igas ilmakaares, mõistmata oma tegevuse vajalikkust. Selles kahevärvilises maailmas, kus tegelikult kõik ongi väga lihtne elab üks inimene. Inimene-pea,kael,õlad,rind,kõht,käed,puusad,reied,jalad,jalalabad. Ta seisab paigal, ta mõte seisab paigal. Ta on ruumis, kus kõik, mida ta ainult ihaldab täitub, aga selle täitumiseks ei tee ta midagi.

On hommik, inimene seisab, tema juurde lendab köök, laud, taldrik, hallikas puder koos punase silmaga,must viil koos kollase kattega ning klaas piima. Inimesele kukub see kõik suhu. Seejärel läheneb talle tänav, buss ning lõpuks suured tornid, pilvelõhkujad ja teised inimesed, kes talle erinevaid impulsse annavad. Inimene seisab, tema juurde tuleb algkool, pere, sõbrad, kuskilt kukub alla ka tunnistus, järgmine hetk jookseb tema poole keskkool, pahandused, uued tutvused, staadion ja must teatriklass. Ta ei tea mida ta tahab, tema süda teab ja ta seisab paigal. Nii juhtubki nagu oli oodata, tuleb ülikool, koputab talle pähe ja juba ongi seal. Ta seisab ja näeb kuidas tänavalatern tema poole sammub, seisatab ja õhust lendab peenike sigarett talle hambusse. Toss ilmub tema suu juurde ning klaas koos valge veiniga sukeldub ta kõrist alla. Ta ei oska olla, sest viha ja jonn imbuvad ka temani ning kostitavad teda kõige hõrgumate roogadega: eelroog- kurbus lõuna- teadmatus õhtusöök- allaheitlikus. Ta tunneb kuidas emotsioonid kargavad talle külge nagu kirbud ja hammustavad teda iga hetk kui ta kavatseb neist vabaneda. Ta tunneb ka kuidas poed, butiigid, loengud, söögikohad, transpordid ja raamatud siblivad ta juurde ja kinnitavad end oma nähtamatute konksudega tema külge. Maailm liigub tema ümber, päike liigub siis kui tema tahab, kuu on taevas siis kui tema seda vajab, salasahtel avaneb siis kui pähe on torgatud saladus. Kõik on keeruline ja keerleb selle inimese ümber, kõik on uus ja see uus on pakiga saadetud kuskilt mustast august, kus vahel jooksevad ringi heledad laigud ning kaovad sama maagiliselt kui nad tekkisid. Ka armastus klammerdub ta külge ja ei küsi, kas teda üldse vajatakse. Sest kõik, mis klammerdub on südamesoov. Inimene seisab ning maailm aina pöörleb ümber oma inimese ja inimene nõustub temani pudenevate asjadega, sest see kõik toimub ühistöös tema südamega.