songermaa

Varvas nokib maasse auku, sonkides nagu vihmauss liigub must löga külgedele ja varba alla tekib tagurpidi mägi. Hajameelne varbajuht nihutab end eemale ja annab järgmisi käsklusi auväärt varbale. Ilus, sile maapind on mõne minutiga, koledaid poriseid mülkaid täis. Varvas aga töötab samas vaimus edasi, ehk ei pane ta juht tähelegi, et ta ilu rikub, olles nii süvenenud pilvekujundite leidmisele. Julm udupea, kes purustab ilusat mullamaastiku, mõtlematu varbamees, kes ei kontrolli oma tegevust. Varvas väsib aegamööda ja hakkab vahelduseks maad siluma, silub külgedele kogunenud ääri tagasi auku ja puhastab nii kogu songermaa. Natuke aega ringi tatsunud, algavad jälle kaevamistööd, varvas on juba äratundmatuseni rassi vahetanud, väikesest roosast jullast on saanud ligane koletis, kes oma terava äärega auke uuristab. Nii see varbajuht mängib selle mullase maaalaga ja keelab märkamatult igasuguse rohelisuse kasvu,võib olla ta ei tee seda isegi tahtlikult, kuid maaala jääb ikkagi songerdatud. Teiselt poolt ta hoiab ära ka umbrohu tekkimise sellele alale, kuid kumb on parem, kas tavaline ohtu, igav ja lage ala, mis kohati on küll songerdatud kui teisel hetkel siiski jälle ära silutud või metsikus roheluses ala, mis elab oma elu. Ehk ei peaks nii palju sonkima ja siluma, ehk istuks maha ja jälgiks vaikides maaala, mis arvatavasti üsna pea hakkaks vilja kandma.