ülekuumenemine

Ühel hetkel toimub muutus, tekib julgus riided seljast visata ja ronida kuuma ruumi, kus kõrvetav leil sind endasse haarab. Sel hetkel peab seda nautima, kraadid on üle saja ja läheb veel kuumemaks. Kõige avatum ja haavatavam olek ja vastutasuks kuumusele ja lõõgastusele pead sa ohverdama vaid veidi vett oma kehast. Just siis kui sa hakkad kuumusega harjuma, võib teha veel ühe hulljulge sammu ja visata kerisele vett, leil mõjub ja on ehk veidigi rõhuv, kuid üdini lõõgastav. Kui juba on julgetud sinna ruumi astuda ja antakse end täielikult leili valdusesse, leitakse ka vabadus ning ei tahetagi enam külma kätte minna. Kuid ometi on hetki, kus peab hüppama hetkeks jääkülma auku, et mõista kui tähtis ja oluline on olla seal soojas ruumis, kus sind valitseb kuum leil ja kui õnnelik on olla kui sa oled tagasi kuumas, armastusväärses kohas, kus leil hoiab sult ümbert kinni ja ei lase sul jahtuda. Ühel hetkel muutub ruumisolija keha nii vastuvõtlikuks, et ta enese temperatuur läheb sama kuumaks kui ruumis ning ta sulandub leiliga ühte, sel hetkel ei vaja ta enam jääkülma turgutust, siis on tal uus keskkond, kust ta välja ei pääse ning kust ta ei tahagi välja pääseda. Leil ja ruumisolija kütavad üksteist, niiet ruum muutub juba tavainimesele täiesti arusaamatult kuumaks ning talumatuks, kuid need kaks suudavad seal olla ja tunnevad sellest mõnu. Isegi ruumis olev termomeeter on vahepeal lõhkenud, on ainult leil ja ruumisolija. Kraadid tõusevad veelgi ja lõpuks muunduvad nii leil, kui ka ruumisolija väikesteks põlevateks pallideks, kuni nad sulavad ühte ja on üks suur tulikuum päike, mis on kaitstult oma ruumis ning mida ei suuda ükski jääkamakas või vihmavalang kustutada või jahutada, nad on võitmatud, põlevad ja koos.

songermaa

Varvas nokib maasse auku, sonkides nagu vihmauss liigub must löga külgedele ja varba alla tekib tagurpidi mägi. Hajameelne varbajuht nihutab end eemale ja annab järgmisi käsklusi auväärt varbale. Ilus, sile maapind on mõne minutiga, koledaid poriseid mülkaid täis. Varvas aga töötab samas vaimus edasi, ehk ei pane ta juht tähelegi, et ta ilu rikub, olles nii süvenenud pilvekujundite leidmisele. Julm udupea, kes purustab ilusat mullamaastiku, mõtlematu varbamees, kes ei kontrolli oma tegevust. Varvas väsib aegamööda ja hakkab vahelduseks maad siluma, silub külgedele kogunenud ääri tagasi auku ja puhastab nii kogu songermaa. Natuke aega ringi tatsunud, algavad jälle kaevamistööd, varvas on juba äratundmatuseni rassi vahetanud, väikesest roosast jullast on saanud ligane koletis, kes oma terava äärega auke uuristab. Nii see varbajuht mängib selle mullase maaalaga ja keelab märkamatult igasuguse rohelisuse kasvu,võib olla ta ei tee seda isegi tahtlikult, kuid maaala jääb ikkagi songerdatud. Teiselt poolt ta hoiab ära ka umbrohu tekkimise sellele alale, kuid kumb on parem, kas tavaline ohtu, igav ja lage ala, mis kohati on küll songerdatud kui teisel hetkel siiski jälle ära silutud või metsikus roheluses ala, mis elab oma elu. Ehk ei peaks nii palju sonkima ja siluma, ehk istuks maha ja jälgiks vaikides maaala, mis arvatavasti üsna pea hakkaks vilja kandma.

telg

Kera, sinise ja rohelise kirju, seda lähemalt uurides võib näha väikesi musti täpikesi, mis siblivad igas ilmakaares, mõistmata oma tegevuse vajalikkust. Selles kahevärvilises maailmas, kus tegelikult kõik ongi väga lihtne elab üks inimene. Inimene-pea,kael,õlad,rind,kõht,käed,puusad,reied,jalad,jalalabad. Ta seisab paigal, ta mõte seisab paigal. Ta on ruumis, kus kõik, mida ta ainult ihaldab täitub, aga selle täitumiseks ei tee ta midagi.

On hommik, inimene seisab, tema juurde lendab köök, laud, taldrik, hallikas puder koos punase silmaga,must viil koos kollase kattega ning klaas piima. Inimesele kukub see kõik suhu. Seejärel läheneb talle tänav, buss ning lõpuks suured tornid, pilvelõhkujad ja teised inimesed, kes talle erinevaid impulsse annavad. Inimene seisab, tema juurde tuleb algkool, pere, sõbrad, kuskilt kukub alla ka tunnistus, järgmine hetk jookseb tema poole keskkool, pahandused, uued tutvused, staadion ja must teatriklass. Ta ei tea mida ta tahab, tema süda teab ja ta seisab paigal. Nii juhtubki nagu oli oodata, tuleb ülikool, koputab talle pähe ja juba ongi seal. Ta seisab ja näeb kuidas tänavalatern tema poole sammub, seisatab ja õhust lendab peenike sigarett talle hambusse. Toss ilmub tema suu juurde ning klaas koos valge veiniga sukeldub ta kõrist alla. Ta ei oska olla, sest viha ja jonn imbuvad ka temani ning kostitavad teda kõige hõrgumate roogadega: eelroog- kurbus lõuna- teadmatus õhtusöök- allaheitlikus. Ta tunneb kuidas emotsioonid kargavad talle külge nagu kirbud ja hammustavad teda iga hetk kui ta kavatseb neist vabaneda. Ta tunneb ka kuidas poed, butiigid, loengud, söögikohad, transpordid ja raamatud siblivad ta juurde ja kinnitavad end oma nähtamatute konksudega tema külge. Maailm liigub tema ümber, päike liigub siis kui tema tahab, kuu on taevas siis kui tema seda vajab, salasahtel avaneb siis kui pähe on torgatud saladus. Kõik on keeruline ja keerleb selle inimese ümber, kõik on uus ja see uus on pakiga saadetud kuskilt mustast august, kus vahel jooksevad ringi heledad laigud ning kaovad sama maagiliselt kui nad tekkisid. Ka armastus klammerdub ta külge ja ei küsi, kas teda üldse vajatakse. Sest kõik, mis klammerdub on südamesoov. Inimene seisab ning maailm aina pöörleb ümber oma inimese ja inimene nõustub temani pudenevate asjadega, sest see kõik toimub ühistöös tema südamega.