küünita

Ta istus voodil ja vaatas enda ees laual seisvat veega täidetud klaasi ja mõtles, kuidas ta seda jooks ja kuidas tal poleks enam janu. Ta vaatas kinnist akent ja mõtles, kui hea kui see lahti oleks ja tuppa õhku tuleks, sest ruum oli tossune ja umbne. Ta istus ja unistas külmiku peal olevast õunast, unistas soojast, unistas armastusest. Ta igatses kõike, mis oli tegelikult ta käehaarde kaugusel. Ta istus ja ei suutnud isegi küünitada lauani ja võtta sealt klaas külma veega, ta oli jõuetu kõige lihtsamate tegude osas. Ta ainult unistas ja mõtles, miks see ei täitu. Ta igatsus käivitas tema kehas protsesse, kus silmadest hakkas voolama soolast vett. Aega mööda hakkas kogu ta keha katma soolakiht ning nädalate pärast oli temast saanud voodil istuv soolasammas, kelle silmadest voolas soola juurde. Kogu voodit kattis ühtlane soolatekk ning üks kõva mügarik oli seal keskel. Ühel hetkel tuli tema silmadest peale soolavee üks tilluke suhkrutükk, sel hetkel mõistis kivistunud soolahunnik, et ainus mida ta oleks pidanud tegema oli üks väike sirutus oma püüdluste poole. Ta oli täitnud igatsusega oma mõtted ning polnud lasknud neile ligi ühtegi lahendust. Kui ta proovis end liigutada kostis vaid kärgatus ning paks soolakiht murdus, Ta ajas end püsti ja jõi klaasi tühjaks, ta kõndis ja sõi ära õuna, mis teda külmiku peal ootas ning, mis oli juba kollakaks muutunud. Ta läks ja avas akna ning hüppas seejärel sealt välja. Ta liugles üles poole, kõrgele ja kaugele ning leidis sooja ja armastuse. Ainult küünita!