see

mida "normaalsemaks" muutub nähtav-seda hullemaks ja keerulisemaks muutub sisu.

täna kui tegin oma igapäevast lõunast pea peal seisu-tabas mind mõte. mõte oli jabur-arvatavasti läkitus jalataldadelt( keda ma enim piinan).sellest mõttest pole mul kavas rääkida.(vähemalt mitte kohe). vaid pigem sellest mis sellele järgnes. järgnes seisak. selline kahtlane seisak. et mõte oleks nagu ära varastatud - see mõte mis mul nii äkki tuli ( mis oli ühelt poolt nii jabur, teiselt poolt aga geniaalne) kadus. ja keegi võttis ta mult ära. püüdsin terve tee linna seda mõtet üles leida. ei suutnud. ka teater ei suutnud mulle mu mõtet tagastada. ja kakao ja muud kohvimasinast saadud joogid éi aidanud mind. kui jõudsin koju ja olin hakanud loobuma selle mõtte leiust nägin ma aknast ühte musta värvi(arvatavasti varest) mööda lendamas ja pead pööramas(mis tegelikult võibolla ei leidnudki aset ja ma kujutasin seda lihtsalt endale liigehedalt ette). igatahes sel hetkel tõi see must must lind mulle mu mõtte tagasi. nagu mõni ingel, kes toob selguse. Minu ingliks on vares . aga et siis mis mõte see selline oli?

see oli üks kiire ideedeahel-mis koosnes paljudest imelikest sümbolitest (mis on ilmselgelt liiga keerulised neile kes ńeid näevad esimest korda, aga mulle mingil määral tuttavad), koosnes inimestest, mediteerimisest, aga eelkõige selle tunde leidmisest. ma oskan nüüd seda mõtet, tunnet, ideed leida (ma põimisin need 3 erinevat asja ja leidsin selle) ei saa öelda et nirvana või mingi ebamäärane arkaadia tee. pigem midagi rahuloluga seoses. aga seda seost pole kerge teha. see oli ikkagi emotsionaalselt väsitav. aga kui ma suudan edaspidi seda tunnet endas äratada kasvõi paar kordagi päevas. suudan ma varsti rohkem. ma tean seda.