pööre vastassuunas

Puhus vaikne sügistuul, kaks lindu istusid tuulelipul. Kõik tundus üsnagi harilik, kuid lähemale vaatlejale sai selgeks, et need linnud ei lahkugi tuulelipult, et need linnud on seal juba mitmeid mitmeid aastaid, nii mitmeid aastaid seal olnud, nagu ka too tuulelipp. Nimelt need kaks lindu olid selle tuulelipu hinged. Samuti polnud see tuulelipp mingi tavaline tuulelipp. See tuulelipp näitas selle linnakese olukorda, kui nool oli põhjapoole, oli linnakeses halvad ajad, ja valitses ebaõnn ja kurjus, kui aga lõunapool, oli linn täidetud õnnelike ja abivalmite ja heade inimestega. Need linnud aga olid tuulelipu hinged, mis püüdsid õhust emotsioone ja juhtumeid ja muutsid nii tuulelipu suunda. Üks lindudest tõi tuulelipule õnnesõnumeid, teine lind tõi aga ebaõnne. Linnud tasakaalustasid tuulelipu liikumissuunda ja tihti peale andsid linnakesele oma lauluga emotsioone ja seiklusi juurde. Ühel päeval domineeris üks lind, siis teine, kuid alati oli õnnelind see, kes laulis kõige rohkem ja aitas inimesi nende muredega. Ühel hommikul kui linnud lauldes tuulelipul oma energiat jagasid, tekkis ootamatu tuuleiil. Tuuleiil oli kuidagi just selle nurga alt, et ta keerutas õnne-hingelinnu lendu ja viis ta läbi õhu pilvedesse. Tuulelipp pööras oma noole vastupidisesse suunda ja jäi liikumatuks. ebaõnne-hingelind oli ikka veel oma kohal ja sai tuulehoolt nii palju energiat et lammutas oma energiaga tuulelippu, tuulelipp karjatas tuulde, krigises vaevaliselt ja murdus. Tükid lendlesid läbi õhu maa poole. Kogu õnn oli äkki ümbrusest kadunud, ainult ebaõnne-hingelind tiirutas lagunenud lipu ümber ja laulis. Just sel hetkel pöördus linnakeses kõik, inimesed muutusid vihasteks ja õelateks, kaotatud asjad leidsid tee prügikastidesse ja "hukkusid", abivajajad lukustati ja terves linnas kostus parastamis- ja sõimuhelisid. Vihma hakkas sadama ja uputas endasse viimasedki õnnetunded. Kuritegevus vohas ja ka muidu aitavad sireenid kostusid kurjakuulutavalt ja kiledalt. Kõik pimenes ja algas öö. Kui saabus hommik oli ikka kõik sombune ja kole. Pilved olid ähvardavad ja tumedad. Ainult üks pilv oli kuidagi eredam ja säras kummaliselt. Sealt kostus mahedat heli. mis hakkas aegamööda maale laskuma. See heli oli nõnda rahustav, et sombune õhk hakkas mahenema ja päike paistma, õnnelind oli tagasi, kuigi räsitud aga tagasi.Ta lendas õhus üle tänavate, inimeste peakohal ja puistas oma kollaseid sulgi, kõik säras ja inimesed, kes puutusid kokku õnnelinnu sulgedega muutusid rõõmsateks. Õnnelind lendas ebaõnnelinnu juurde, paitas teda nokaga ja nad haihtusid. Linn oli taas tasakaalus, ainult enam ei olnud seal tuulelippu, ega ka kaht lindu, olid vaid kollased suled, mis lendlesid läbi õhu ja leidsid tee inimeste juurde, kes neid vajasid.

kõnd köiel

Tsirkuses esines iga õhtu köietantsija, köietantsija usaldas ülekõige oma tsirkust, ta oli pannud sinna oma südame ja kõiki oma õnne- ja muremõtteid sellega jaganud. Ta esines seal iga õhtu, hiilates oma ohtlike trikkidega köie peal. Iga õhtu saatsid köietantsijat ohhetused ja aplaus. Ta oli aus ja õiglane tantsija. Köietantsija sai läbi paljude teistes tsirkustes töötavate akrobaatide ja klounidega, nendega veetis ta päeval aega ja arutas nendega uute trikkide võtteid. Ühel õhtul läks köietantsija tsirkusesse, kuid ta tuju polnud nii rõõmsameelne nagu tavaliselt, ta oli mures oma sõprade pärast, kes olid töö tsirkuses kaotanud. Enne lavale astumist ta jagas tsirkusega oma muret, rahunes ja läks lavale. Ta kõndis mööda köit, tegi õhus hüppeid ja hakkas edasi kõndima. Ta vaatas publikusse ja nägi seal üht oma sõpra akrobaati, silmad vees, tema esitlust jälgimas, ta tegi sammu, kuid ta mõtted olid hajevil, ta libastus ja kukkus. Etendus sai läbi. Köietantsija oli haavatud, oma libastumise pärast ja tahtis seda jagada tsirkusega, kuid tsirkus oli tema murele kurt. Tsirkus süüdistas köietantsijat ja viskas talle mõtlemata ette valusaid mälestusi ja muresid, mida köietantsija läbi aegade oli tsirkusele usaldanud. Kõik mida köietantsija oli tsirkusele jaganud, kajasid nüüd läbi ruumi, liialdatult võikalt ja koledalt. Köietantsija silmadest paiskusid suured pisarad, mis olid täis kurbust ja pettumust. Köietantsija läks lavale, võttis ära oma köie ja lubas endale, et ta enam kunagi ei libastu ei köiel ega ka usalduse jagamisel. Ta kõndis tsirkusest välja, leidis kõrge hoone ja pani sinna oma köie. Hoone oli kohas, kus keegi ei käinud, köietantsija käis mööda köit, olles kindel oma jalgades ja köies ja tundis suurt vabadust, vabadust, et tal on vähemalt olemas tema ise.

sule müümine

Sügis on käes ja paabulindude sabasuled langenud. See juhtub enamasti augustis, harvemini septembris – seega juba ammu enne sügisest lehtede langemist.
Aga kohe on kasvamas uued sabad, täispikkuse saavad need juba veebruaris. Siis läheb veel paar kuud lume sulamiseni ja kui ilmad ilusaks muutuvad, võime oma põhjamaises looduses taas nende lõunamaiste imeilusate lindude pulmatantsu jälgida.
Enamasti tantsib isaslind emaslinnule, aga tänutäheks söögi eest võib õnnelik isaslind teinekord tantsida ka inimesele **

Loomaaia üks asukatest, liigilt paabulind kõndis uhkelt üle oma eraplatsi ja jälgis juhme olendeid, kes pisikeste karpitega plõksutasid ta aia taga. Ta kõndis ringi ja pidas aru, kuidas neist ebameeldivaist juhmidest olendeist lahti saada, kellel arvatavasti kodugi pole, et nad tema aia taga siblivad. Õnneks oli juba õhtupoolik ja ta teadis, et ta turvamehed ajavad olendid minema ja ta saab rahus tähti vaadelda. Kui oli juba pime öö ja paabulind vaatas taevasse ja eristas sealt väikese ja suure vankri kuulis ta oma aia taga raksatust. Mingi olend jälgis teda helkivate silmadega. Paabulind teadis, et turvamees see olla ei saa, turvamehel pole helkivaid silmi ja tema tuleb alati sisse ja toob veel süüa ka, samuti ei tule turvamees kunagi nii hilja. Paabulind jälgis helkivaid silmi ning äsja tuntud ärevus muutus mingiks ebamääraselt rahulduspakkuvaks tundeks. Olend seisis ikka aia taga, ta helkivad silmad hiilgasid ja kui ta neid pilgutas, kukkus maha sädelevaid tilke. Paabulind lähenes olendile, kuid äkki oli olend kadunud.
Järgmisel päeval tuli jälle trobikond inimesi vaatama uhket paabulindu. Kuid paabulind oli tujust ära, ta ei uhkeldanud oma sulgedega, vaid oli seljaga ja vältis rumalaid olendeid. Varsti serveeriti lõunat, kuid paabulind ei tahtnud süüa. Turvamehed käisid ümber paabulinnu ja lõpuks käis ka mingi valge kitliga olend, kes puudutas seda ülimat lindu. Paabulind sai nii vihaseks, et tal kukkusid pooled ta uhked suled ära ja ta põgenes lähima põõsa taha, häbist oma kaotatud sabasulgede pärast. Turvamehed, koos valges kitlis olendiga lahkusid ja saabus jälle rahulik öö. Paabulind jäi ootele. Varsti kuulis ta uuesti raksatust ja helkivate silmadega olend, kes mõjus nii rahustavalt ja müstiliselt, oli tagasi. Paabulind hakkas tantsima. Helkivate silmadega olend kiirgas talle rahulolu aina juurde ja terve aed ja aia lähedus oli kummalist valgust täis. Paabulind lähenes aiale, seekord olend jäi paigale, paabulind andis märku, et olend võtaks talt ühe sule. Helkivad silmad andsid jaatuse ja sulg oli olendi käes, see helkis samamoodi nagu olendi silmad. Siis helkivad silmad kadusid ja paabulind jäi jälle üksi. Hommikul ärkas paabulind ja nägi, et tal puuduvad kõik sabasuled. Ta oli ilma jäänud oma uhkusest, oma endale pühendumisest- ta oli endast osakese saatnud tähele.




taustaks:
/ I Think It Is Beautiful That You Are 256 Colors Too - Black Moth Super Rainbow /

** viide: http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=949

õpetlikud viljad

Kaks pensonäri värvisid aeda punaseks. Kell oli umbes pool kaks, ilm oli tuuline ja päike oli pilvede taga. Tuul puhus igale poole sügisehõngu, andes kõigile, kes vähegi veel suve nautida lootsid, märku, et saabunud on kõle sügis. Puud olid ka hakanud ilmutama vananemismärke ja lehed aina langesid niitmata murule. Pensionärid võtsid aina potist värvi ja proovisid tööga kiiresti ühele poole saada, et siis lõunatama minna. Pensionärid elasid kahekesti pisikeses majas, kuid aed oli neid võimas, kõikjal kõrgusid õuna-,pirni-,kirsi- ja ploomipuud. Peenrad olid piinlikult korras, ainult muru oli niitmata ja sügisesi lehti täis. Pensionär Helme võttis potist veel värvi ja pintseldas üle aia küljes oleva pehkinud puuliistu. Aed oli värvitud. Pensionärid Helme ja Juula läksid õnnelikult pintsleid puhastama ja tegid tööjaotuse, kes koorib kartulid ja kes valmistab kastme. Pintslid puhastatud, läks Helme kartuleid koorima ja Juula läks ploomide järgi, et neid lisada kanakoivale ja kastmele. Juula tuli tagasi ploomidega ja käis kiiresti läbi enda magamistoast, et seal liivakella pöörata. Pensionärid askeldasid köögis ja Juula käis magamistoas kella pööramas. Liiv jooksis liivakellas mitmeid mitmeid kordi edasi-tagasi. Saabus öö, pensionärid läksid magama. Värskelt värvitud aia külge oli jäänud juba mõni sügisene leht.

Helme ja Juula tänaval elasid kolm marakratti, kes olid ammu plaaninud külaskäiku vanakeste aeda, nende maitsvaid õunu,pirne ,ploome, kirsse näppama. Kui vanakeste toas tuled kustusid, hiilisid marakratid välja ja kehakeelega andsid ühele neist märku, et ta esimesena roniks. Marakratt ronis üle ja teised järgnesid talle, nad haarasid suure linasest koti ja hakkasid vilju kotti viskama, kott sai kiiresti täis ja marakratid hakkasid uuesti üle ronima. Üks ronis üle, võttis koti vastu. Teine ronis üle. Kolmas hakkas ronima, kuid ühes aknas süttis tuli, marakratt ehmus ja kukkus. Üks marakratt jooksis kotiga minema, teine aitas sõpra üles tõusta. Juula tegi välisukse lahti ja hõikas õue: "UHUU!" Jäi siis kuulatama. Kõik oli vaikne. "Imelik" ütles Juula endamisi, pani ukse kinni, kõndis tagasi oma magamistuppa, pööras liivakella, pani oma roosad sussid jalutsisse ja heitis uuesti voodisse. Kukkunud marakratt sai sõbra abiga üles ja hakkas lonkama kodu poole. Hommikul, kui marakratid ärkasid, ehmusid nad üksteist nähes. Esimene marakratt, vaatas teist ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Teine marakratt vaatas esimest ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Kolmas marakratt vaatas esimest ja teist ja ei uskunud oma silmi. Kõik vaatasid peeglisse, mis asetses nende voodite kõrval ja pistsid röökima. Kõik marakratid olid punased ja kõigi kätest kasvasid välja erinevad viljad. Esimesel marakratil ploomid, teisel õunad ja kolmandal kirsid. Kott, mille esimene neist oli öösel kiiruga tuppa toonud oli täis nende enda pisikesi näppe.

Juula ärkas, vaatas liivakella, kus oli ööga liiv vahetunud väikeste kirsi-,pirni-ja õuna seemnete vastu ja pööras seda hämmeldunult uuesti, seejärel ringutas ja läks kohvi keetma. Kaks minutit hiljem lendas porikärbes Helmele nina otsa, mille peale Helme lõi käega vastu nägu ja ärkas. Ta pani selga oma lilla punaste lilledega hommikumantli ja läks kööki. Helme rääkis, et oli unes näinud, kuidas punased väikesed inimesed, kelle käte asemel olid viljad jooksid mööda aeda ringi ja karjusid "UHUU!" ja kuidas äkki üks väike inimene tuli ja näpistas oma kirsinäpuga ta nina. Juula rääkis, et oli kuulnud ragistamist ja öösel üles tõusnud ja kontrollima läinud, kuid kedagi polnud, ainult liivakellas oli hommikul mitte enam liiv, vaid seemned. Vanakesed valasid kohvi tassidesse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid ühest suust:"UHUU!"

Marakratid, kes olid shokeeritud oma uute käte tõttu, üritasid pesta endalt punast värvi maha ja proovisid abitult oma pisikesi sõrmi uute viljade asemele panna, kuid tulutult. Värv tuli küll maha, aga viljad olid ikka käte küljes. Marakratid nutsid ja halasid, kuid siis tuli esimesele marakratile idee, minna vanakeste juurde ,vabandada ja viia nende viljade asemel, nende väiksed sõrmekesed. Nii nad tegid, nad jõudsid aia juurde. Punane aed oli täis huvitavaid mustreid, seal oli kätejälgi ja veel igasugu huvitavaid jälgi, mis marakratid olid oma öise külaskäiguga põhjustanud. Esimene marakratt avas värava ja kõik astusid ukse juurde, just sel hetkel, puhus sügistuul ja toast kostis "UHUU!"
Marakrattide käed muutusid endisteks ja kott, täis sõrmi oli jälle täis vilju. Marakratid jätsid viljad ukse ette ja jooksid välkkiirelt minema.
Vanakesed kuulsid ukse taga müdinat, Juula avas välisukse ja nägi linasest kotti, täis ploome,pirne,õunu ja kirsse. "Kompott" hüüdis Juula, võttis marjad ja läks tuppa. Helme avas aknad, et tuba tuulutada ja ruttas siis Juulale kööki appi, sest Juula oli juba jõudnud kraamida välja kõiksugu tühjad potid ja suhkru, et kompotti keetma hakata. Aken paiskus lahti, külm sügistuul hüüdis" UHUU!" ja paiskas Juula toas oleva liivakella kildudeks, liivakellast paiskusid välja seemned ja lendlesid läbi õhu uutele karjamaadele, inimesi õpetama!