vitraažist mehike ja tuul

Milliseid kummalisi tundeid võib tekitada paks pabereid täis kaust, kus igal paberil on metsikult palju sümboleid. Loen neid väikesi tähti, mis moodustavad sõnu, lauseid. See paks lehtede kogumik on täis igasugu mõtteid, mis tungivad ajusagaratesse ja hakkavad neid vaikselt kõditama. Kui enamus aega ei mõtle me kes me seesugused oleme ja mida me oleme saavutanud, siis suudavad need mõtted ja lood tekitada nii palju paralleele enda ja nende sümbolite vahele, et kogu tavaliselt ringlev mõtteviis paisatakse teistpidi ja tekib hammasrattaid meenutav lopergune kellavärk. Seekord räägivad sümbolid vitraaži mehikesest, mehest, keda võrreldakse vitraaži fragmendiga, millest kumab valgus, just see osa vitraažist, mis paistab enim silma, mis on n.ö ära märgitud. Au, sellele suurkujule ja tema saavutustele, kes suutis ainult kümne aastaga söövitada ennast nii mitmete inimeste mällu ja midagi muuta. Kuid, kes suudab mind ka hirmutada- oma hirmuga. Jah, palju on räägitud selle aumehe hirmust, mustast ratsanikust, kes tuleb ja viib meid kõiki omal ajal piiride taha. Ka minul, nagu kindlasti paljudel on see sama kartus, nii mõnigi kord tekib dejavu taoline tunne, mu unenäod ja kõik peegeldavad seda kartust, et aega ei ole. Aega on nii vähe, tahaks teha kõike, tahaks olla see fragment sellest suurest vitraažist, mis kumab läbi valgust, kuid kas selleks, et olla see osa, peab tingimata olema säraküünal? Mis pärast manitsetakse tagasihoidlikusele ja rahulikkusele, kui iga hetk võib tulla ära hoidmatu tuuleiil.

Ma jooksen mööda pikka munakividest laotud tänavat ja tunnen, et keegi ajab mind taga, ma põgenen läbi aedade, mülgaste, läbi liivast lossi, lendan üles punastest tellistest laotud torni, kuid ma ei suuda hoida end ühel kohal ootamas, et oht on möödas, ma pean kogu aeg põgenema, selle millegi eest, mille eest pääsu pole. Ma jooksen rongi, kus sinise tinasõduri mütsiga mees küsib mult piltetit, ma otsin seda ja leian ainult kollase nätsupaberi, tinasõduri mütsiga mees haarab selle mu käest ja palub istuda- minu nätsupaber-pilet kehtib. Ma sõidan teadmatusse, kuid tunnen, et mind jälitatakse ikka veel, järgmises peatuses ma lahkun ja põgenen edasi, üha sügavamale oma hirmu, siis kuulen ma rasket ukse kolksu oma taga ja märkan oma ümber pimedust. Jälle olen sattunud lõpp-punkti. Võpatan üles, avan silmad ja tunnen oma meeltega rahu, ma olen taas reaalsuses, taas oma toas, oma kaitsvas voodis, vajun tagas, sulgen silmad ja leian end taas jooksmas munakividest laotud tänaval.

tuul ei purusta iial vitraaži, vitraaž jääb alles nendesse sügelevatesse ajusagaratesse ja levib nagu viirus teistele, teadvustades, et see miski või keski on olnud ja säranud.

robostumine

Kui juhtub nii. Tööinimesel oli vaba päev, ta magas üle 10 tunni, tavaliselt muidugi vedas kui 5 tundi magatud sai, sõi, jalutas, siis jälle pikutas, vaatas telekat, luges ja logeles niisama, kui kätte jõudis õhtu, kus oli vaja magama minna, käis "plõks" ja tööinimesel tuli tagasi tema tavapärane režiim- eriti kui veel tegemist oli reede õhtuga, mis tähendas tavaliselt alati pidu hommikuni. Tööinimene tõusis püsti, pani peale muusika, urgitses kastist välja oma paberid ja hakkas "töötama"- kritseldas, joonistas ja meisterdas ulmelisi asju. Ta töörütm oli sama, kuid asjad mida ta tegi olid kõike muud kui normaalsed, ta riietas end musta latexisse ja tõmbas peale musta läikiva mao keebi, pani pähe ümmargused mustad päikeseprillid, lükkas soengu üles ja riputas kaela kuldsed ehted, pani jalga mustad tikkkontsad ja hakkas muusikasaatel looma, kõike mis pähe tuli- ja see mida pähe tuli oli palju. Tööinimese väike koer vaatas ehmunult pealt, seda kiiret moondumist ja jooksis voodi alla peitu. Tööinimese tegevused hakkasid muutuma robotlikeks, ta aina lõi ja lõi uusi asju, oma peas ja tegevuses, ta töötas metsikult, ta silmis oli kummaline läige ja pintslid aina liikusid. Korraga ei kontrollinud ta enam oma liigutusi, ta mõtted hakkasid protesteerima, kuid keha liikus edasi, aina luues uusi, pööraseid asju. Ta mõtted enam ei allunud talle, kõik oli kuidagi masinlik. Ta töötas, töötas, töötas, töötas ja teda ei olnud enam, oli ainult kest ja mustad tikkkontsad.



and the American happy ending or ...-
oli hommik, ta tundis nagu tal oleks kohutav pohmell, ta vaatas ümberringi, kõik asjad olid ülevärvitud, kõik oli täis imelikke kujundeid ja keerulisi lauseid, isegi ta enda käed olid täis maalitud veidrusi, kui ta püsti tõusis takerdus ta juhtmesse, kui ta vaatas kust see juhe on tulnud nägi, et ta ise on ühendatud juhtmega seinapistikusse.





saateks:
http://www.myspace.com/newyorkcitysurvivors

padjad

Maakera teisel pool asus üks väike ruudukujuline saar, seal saare peal elasid padjad, kõik erineva sisuga, kuid samasuguse püüriga padjad. Püürid olid küll samast materjalist ja sama värvi, kuid erines nende hoidmine, mõned olid kortsus ja katkised, mõned jällgi triigitud ja puhtad. Mõned padjad koosnesid sulgedest, mõned tatrast, mõned väikestest kuulikestest, mõned jällegi tolmust. Ainus mis tõeliselt neid patju eristas oligi nende sisu. Nad tutvusid üksteisega ja pidasid maha metsikuid padjasõdu, padjapidusid, padjaüritusi ja käisid koos padjapüüre vahetamas. Üks tegevus, mida mõned padjad harrastasid oli suur üritus, kus kõik padjaartistid näitasid oma võimeid, oma sisu, oma arvamisi. Nendel üritustel käis palju patju, uurimas artistpatjade sisu ja salamahti ka ise võrdlemas seda sisu enda sisuga. Iga padi teadis millest ta koosneb, kuid kuna seda välja paista ei olnud, ei olnud kunagi kerge aru saada, kes koosneb tolmust, kes sädelevatest sulgedest. Padjaartistid näitasid erinevaid sisusid enda peal, kuid jätsid võõrastele silmadele suletuks oma päris sisu, seega ei võtnud nad eriti osa ka padjasõdadest, mille eesmärgiks oli sisude paljastamine läbi ebameeldiva prisma. Võibolla tundsid artistpadjad end natuke üleolevatena, sest nad pidid elama teistsugust elu võrreldes tavaliste patjadega. Selles linnakeses oli üks artistpadi, keda tunti kui kiirgav padi, kuid, kes oli nii palju eri sisusid enda peal proovinud, et hakkas unustama enda õiget sisu, hakkas muutuma külmaks padjaks, kelle väikesed tulekerad asenduvad jääkuubikutega, tal oli tekkinud arusaam, et ta peab olema alati tugev. Ühel päeval tuli suure tuulega ülevalt kõrgelt lenneldes üks padi, ta lendles läbi õhu otse lavale, kus padjaartistid parasjagu tegelesid sisu valimisega, see padi oli teistest erilisem, sest ta kiirgas läbi, tema sees oli näha miljoneid pisikesi tulekerasid. Artistpadja sisu hakkas soojenema, ta jääkuubikud hakkasid muutuma ja mõne aja pärast kiirgas ka tema, ta sai tagasi oma sisu, mida ta kaotama oli hakanud, kaks kiirgavat patja hakkasid õhku tõusma, tekkis sähvatus ja padjad purunesid, terve õhk oli täis kiirgavaid liblikaid, kes lendasid ruudust välja, padjad olid saanud vabaks



Natuke imeline.