vitraažist mehike ja tuul

Milliseid kummalisi tundeid võib tekitada paks pabereid täis kaust, kus igal paberil on metsikult palju sümboleid. Loen neid väikesi tähti, mis moodustavad sõnu, lauseid. See paks lehtede kogumik on täis igasugu mõtteid, mis tungivad ajusagaratesse ja hakkavad neid vaikselt kõditama. Kui enamus aega ei mõtle me kes me seesugused oleme ja mida me oleme saavutanud, siis suudavad need mõtted ja lood tekitada nii palju paralleele enda ja nende sümbolite vahele, et kogu tavaliselt ringlev mõtteviis paisatakse teistpidi ja tekib hammasrattaid meenutav lopergune kellavärk. Seekord räägivad sümbolid vitraaži mehikesest, mehest, keda võrreldakse vitraaži fragmendiga, millest kumab valgus, just see osa vitraažist, mis paistab enim silma, mis on n.ö ära märgitud. Au, sellele suurkujule ja tema saavutustele, kes suutis ainult kümne aastaga söövitada ennast nii mitmete inimeste mällu ja midagi muuta. Kuid, kes suudab mind ka hirmutada- oma hirmuga. Jah, palju on räägitud selle aumehe hirmust, mustast ratsanikust, kes tuleb ja viib meid kõiki omal ajal piiride taha. Ka minul, nagu kindlasti paljudel on see sama kartus, nii mõnigi kord tekib dejavu taoline tunne, mu unenäod ja kõik peegeldavad seda kartust, et aega ei ole. Aega on nii vähe, tahaks teha kõike, tahaks olla see fragment sellest suurest vitraažist, mis kumab läbi valgust, kuid kas selleks, et olla see osa, peab tingimata olema säraküünal? Mis pärast manitsetakse tagasihoidlikusele ja rahulikkusele, kui iga hetk võib tulla ära hoidmatu tuuleiil.

Ma jooksen mööda pikka munakividest laotud tänavat ja tunnen, et keegi ajab mind taga, ma põgenen läbi aedade, mülgaste, läbi liivast lossi, lendan üles punastest tellistest laotud torni, kuid ma ei suuda hoida end ühel kohal ootamas, et oht on möödas, ma pean kogu aeg põgenema, selle millegi eest, mille eest pääsu pole. Ma jooksen rongi, kus sinise tinasõduri mütsiga mees küsib mult piltetit, ma otsin seda ja leian ainult kollase nätsupaberi, tinasõduri mütsiga mees haarab selle mu käest ja palub istuda- minu nätsupaber-pilet kehtib. Ma sõidan teadmatusse, kuid tunnen, et mind jälitatakse ikka veel, järgmises peatuses ma lahkun ja põgenen edasi, üha sügavamale oma hirmu, siis kuulen ma rasket ukse kolksu oma taga ja märkan oma ümber pimedust. Jälle olen sattunud lõpp-punkti. Võpatan üles, avan silmad ja tunnen oma meeltega rahu, ma olen taas reaalsuses, taas oma toas, oma kaitsvas voodis, vajun tagas, sulgen silmad ja leian end taas jooksmas munakividest laotud tänaval.

tuul ei purusta iial vitraaži, vitraaž jääb alles nendesse sügelevatesse ajusagaratesse ja levib nagu viirus teistele, teadvustades, et see miski või keski on olnud ja säranud.