robostumine

Kui juhtub nii. Tööinimesel oli vaba päev, ta magas üle 10 tunni, tavaliselt muidugi vedas kui 5 tundi magatud sai, sõi, jalutas, siis jälle pikutas, vaatas telekat, luges ja logeles niisama, kui kätte jõudis õhtu, kus oli vaja magama minna, käis "plõks" ja tööinimesel tuli tagasi tema tavapärane režiim- eriti kui veel tegemist oli reede õhtuga, mis tähendas tavaliselt alati pidu hommikuni. Tööinimene tõusis püsti, pani peale muusika, urgitses kastist välja oma paberid ja hakkas "töötama"- kritseldas, joonistas ja meisterdas ulmelisi asju. Ta töörütm oli sama, kuid asjad mida ta tegi olid kõike muud kui normaalsed, ta riietas end musta latexisse ja tõmbas peale musta läikiva mao keebi, pani pähe ümmargused mustad päikeseprillid, lükkas soengu üles ja riputas kaela kuldsed ehted, pani jalga mustad tikkkontsad ja hakkas muusikasaatel looma, kõike mis pähe tuli- ja see mida pähe tuli oli palju. Tööinimese väike koer vaatas ehmunult pealt, seda kiiret moondumist ja jooksis voodi alla peitu. Tööinimese tegevused hakkasid muutuma robotlikeks, ta aina lõi ja lõi uusi asju, oma peas ja tegevuses, ta töötas metsikult, ta silmis oli kummaline läige ja pintslid aina liikusid. Korraga ei kontrollinud ta enam oma liigutusi, ta mõtted hakkasid protesteerima, kuid keha liikus edasi, aina luues uusi, pööraseid asju. Ta mõtted enam ei allunud talle, kõik oli kuidagi masinlik. Ta töötas, töötas, töötas, töötas ja teda ei olnud enam, oli ainult kest ja mustad tikkkontsad.



and the American happy ending or ...-
oli hommik, ta tundis nagu tal oleks kohutav pohmell, ta vaatas ümberringi, kõik asjad olid ülevärvitud, kõik oli täis imelikke kujundeid ja keerulisi lauseid, isegi ta enda käed olid täis maalitud veidrusi, kui ta püsti tõusis takerdus ta juhtmesse, kui ta vaatas kust see juhe on tulnud nägi, et ta ise on ühendatud juhtmega seinapistikusse.





saateks:
http://www.myspace.com/newyorkcitysurvivors