Kanali vool.

Tallinn-Amsterdam Amsterdam-Kopenhaagen Kopenhaagen-Tallinn
Üks neist reisidest, mis tegi mulle arusaadavaks veel mõned tükid minu puzzlest.

1
Jutustan teile loo kolmest kuldkalast. Need kolm kuldkala elasid kõik ühes turvalises akvaariumis, kui üldse üht akvaariumi saab turvaliseks pidada. Need kuldkalad olid väga elavad, tahtsid palju näha ja uurida, aru saada miks on nii nagu on. Nad tegid igapäev oma akvaariumis ringe ja jälgisid oma elu pisiasju. Nad otsustasid ühel päeval, et selline ringlemine ei saa enam jätkuda, et see akvaarium on neid ära tüüdanud ja nad tahavad näha midagi uut ja huvitavat, midagi mis võiks neile rohkem selgitada seda, miks on kõik nii, nagu on. Nende idee hakkas muutuma tegelikkuseks ja lõpuks oli päev mil said valmis nende enda meisterdatud iseseisvustiivad. Nad tõusid oma akvaariumist lendu. Nad lendasid, kuni märkasid ühte kummalist triipu, lähemale lennates märkasid nad, et see pole päris triip, vaid pigem nagu madu, kui olid jõudnud juba päris maapinna juurde, oli see madu kasvanud juba suureks akvaariumiks, mida ümbritsesid suured müürid. "Käes, sinna me sukeldumegi" hüüdis üks neist ja nii nad tuhisesid läbi õhu, sulpsatusega kanalisse.
2
Alguses oli kõik täis pisikesi mulle, siis hakkas tasapisi selginema. Nad vaatasid kõik üksteisele otsa ja liigutasid vaimustunult oma pisikesi uimekesi, kui kaunis koht! Nad ujusid vaimustunult ringi ja jälgisid kõike. Vahepeal tuli suur vool, mis kandis neid edasi ning kalakestel polnud selle vastu midagi, nad lasid voolul end kanda ja nautisid kogu seda ümbrust ja kultuuri, kuhu nad sõna otseses mõttes sisse olid sulpsatanud. Alguspäevadel, mis nad kanalis veetsid, ahmisid nad endasse kõike seda uut ja huvitavat. Kui olid juba piisavalt lasknud end voolul kanda, ujusid nad voolust välja ja jälgisid ka seda, mida vool neile ei näidanud ja said juurde veel enam ja enam uut, niiet nende väikesed kuldsed kehad, said juurde elukogemuse kollakaid triipe. Nii nad aina ujusid voolust välja ja voolu tagasi ja tundsid kuidas nende kehadele ilmuvad kollakad triibud.
3
See fantastiline aeg hakkas lõpule jõudma. Kalakesed olid vooluga jõudnud samasse kohta, kus nad olid sisse sulpsatanud ja andsid nüüd üksteisele märku, et on vaja ära minna. Aga kalakesed polnud arvestanud, et iseseisvustiivad ei püsi kaua, kui neid ise kogu aeg ei korrasta. Nii oligi kalakeste iseseisvustiivad päris räbalad ja nad ei suutnud lendu tõusta. Kalakesed olid šokis, nad olid ilma tiibateta, kohas, kus oli olnud suurepärane, kuid ka kohas, kus ei oleks tahtnud igavesti jääda. Nad hakkasid puudust tundma oma armsast akvaariumist. *Igal kuldkalal on olemas oma tiivakandjad, kes kaitsevad kalakesi senikaua, kuni kalakeste kollaste triipude arv on piisavalt suur. Need kalakesed aga alles otsisid oma triipe taga, kuigi üritasid võimalikult tublid olla ja meisterdasid ise tiivad, mida nad kutsusid iseseisvustiibadeks. Nad rebisid endilt meisterdatud tiivad, panid nad kokku ja saatsid lendu teatega oma tiivakandjatele, et nad on hädas. Kohe kindlasti tuleb toonitada, et ega kõikidel kaladel pole nii suurepäraseid tiivakandjaid kui neil kolmel, tiivakandjad tegutsesid tiivalöögi kiirusel ja juba oligi kalakestel olemas kaitsvad tiivad, mis viisid neid läbi erinevate maade oma akvaariumisse.
4.
Kui kalakesed olid jõudnud akvaariumisse, vaatasid nad teineteist ning nägid, et nende kollaste triipude arv kehal on mitmekordistunud, ajast, mil nad jõudsid kanali vooluga tagasi algkohta. Nad mõistsid, et kõige rohkem triipe said nad läbi eksimuste ja tagasilöökide. Kalakesed vaatasid oma kehal olevaid triipe ja said aru, et neil on veel tublisti aega päris on iseseisvatetiibadeni, kuid said ka aru, et jällegi on möödas üks oluline etapp nende triipude omandamises.




See jutt on Mikule, Hannale ja minu kaitsetiibadele .