aim

Ma hingasin vee all ja ma sain lõpuks aru - kõik ongi illusioon.

Sa kõnnid mööda tänavat, millele sa mõtled? Sa keerad kodu ukse lahti, millele sa mõtled? Kas kõik mitte ei hakka muutuma tühjaks. Me teeme asju, mõtlemata et me neid teeme. Näiteks praegu ma kirjutan teadvustamata endale, et näed mu näpud liiguvad nüüd nendele klahvidele. Kõik sees on nii aeglane ja jõuab liiga hilja kohale. Seetõttu heietavadki inimesed möödunud aegadest, sest nad hakkavad vaikselt neid mõistma. Näiteks praegu mõeldes eelmisele aastale ja inimeste käitumisele, oskan ma palju paremini aru saada, mida nad tegelikult minust õieti tahtsid ja mida nad minu vastu tundsid, kui praegusel hetkel, sellel aastal. See ongi vigade tegemise põhjus. Me lihtsalt ei saa aru. Tegelikult on see aeg, mis meile on antud nii lühike, iga väiksemgi sekund võib nii palju mõjutada, miks ma siis ometi ei torma praegu voodist välja ja ei jookse elama? Aga kuhu ma jooksen? Me raiskame aega, sellega et teeme endale süsteemi, mingi keerdkäigu ja hakkame seda vaikselt täitma, et jõuda mingi eesmärgini. Võiks ju lihtsalt riskida, äkki läheb õnneks ja siis on meil ju veel aega, kui hakata aega raiskama ja võib olla jääda ilma nii ajast kui eesmärgist. Aga võiks ju kõike, aga millal siis end kätte võtta. Järjest rohkem tekib küsimusi, iga uus päev toob uued küsimused ja kaotab vastuseid. Kas me üldse oleme olemas ja kui oleme siis miks me ometi ei ela? Hetkes olla. hetkes elada võib olla.