kas ise või isekas

Ta tahtis teha kõike teistmoodi. Tal puudusid reeglid, peale ühe, mille ta ise oli enda jaoks kehtestanud-erineda. Mingi arusaamatu vajadus, mitte kedagi kuulata ja kujundada kõik arvamused risti vastupidiselt teistele hakkasid teda päev-päeval üha enam muutma. Tal hakkasid ilmnema võimed, mis tavainimestel puuduvad. Ta hakkas kuulma kilomeetrite taha, kuid ainult jutte või helisid, mis ümbritsevast maailmast eristusid oma eriskummalisusega. Ta silmad fokusseerisid vaid neid objekte, mis olid kahtlased või seostusid imelike sümbolite ja märkidega. Ta jalad hakkasid teda vahete vahel juhtima mahajäätud hoonetesse või käikudesse ja juhatama teed veidratesse paikadesse. Ta keha oli juhtimise üle võtnud, ainult mõistus tegi talle veel selgeks, et temas leiavad aset suured muutused. Ühel päeval, kui ta oli jälle jalga ajanud ühed totakad püksid ja selga veel totakama särgi, mis pealegi oli veel tagurpidi, läks ta mere äärde. Ta istus liivale maha ja üritas end välja lülitada, mitte kuulda, mitte näha, mitte tunda. Ta ei sulgenud silmi, kuid äkki muutus kõik mustaks, kuskilt kaugelt kostus kiirendatud kähisevat hingamist ja nuukseid. Ta tundis, et ta hakkas jooksma, kuid ta ei mõistnud kuhu, kõikjal oli pimedus ja kahin. Ta keha jooksis, kuid ta mõistus ei jõudnud järele, mis toimus. Ta võitles endaga, kuid tema teine pool kontrollis teda ülekaalukalt. Ta keha pidurdas järsult. Tema ees hingas keegi kiiresti ja pomises midagi. Ta üritas rääkida, küsida oma asukoha või tolle inimese kohta, kes v i s t ta ees seisis, kuid ta ei saanud. Katkendliku hingamise vahelt oli kuulda üksikuid sõnu "päästa", " end ", "lahti", "arvesta", "ära", "kao" . Maailm pöörles ja ta istus samas kohas, kuhu ta enne istunud oli, rannas liiva peal, pilk suunatud merre. Miski polnud muutunud, ta kõrval polnud jälgi, nagu ta oleks jooksnud, kõik oli ta enda ettekujutus. Ta ei tahtnud enam maailmaga mängida, ta tahtis rahu, ta tahtis normaalsust, tavainimeste tajusid ja reegleid. Rutiinist välja rabelemine oli saanud rutiiniks. Ta võttis särgi seljast, pööras õiget pidi ja pani uuesti selga, seejärel läks bussi peale ja pakkus võõrale vanatädile naeratatades istet. Hääled hakkasid kaugenema, vaade ühtlustus ja kontroll keha üle hakkas tagasi tilkuma. Ta keeras end taas õiget pidi, vähemasti niikauaks kuni see oli midagi uut.

mannekeen

40-dad, päikseline ilm ja roheline muru. Ühes pealinna korterelamus kõnnib daam mööda tuba ja kuulab Jimmie Davise "You are my sunshine", joob valget veini ja õõtsub rütmiga kaasa. Tal on seljas õhuline valge suvekleit ja keereldes paljastuvad ta siledad sääred. Ta naerab ja ümiseb muusikasse. Ta avab oma sigaretipaki ja keerleb rõdule, süütab sigareti ja puhub sooja suitsu õhku. Tänav tema all sagib inimestest ja õhus lendavad linnud. Ta lõpetab oma sigareti, tõmbab kleidile peale beežika mantli, paneb kübara pähe ja võtab laualt poekoti. Grammofon alustas Glenn Milleri "Moonlight serenade" , ta libiseb uksest välja ja sammub tänavale. Inimesi vaadates, tunneb ta äkilist viha. Paljud temast mööda käivad inimesed on mossis või kurvad. Ta tunneb kuidas kogu see tänav teda mõjutab, ta ei suuda jääda muretuks, teiste mured tabavad teda väikeste nooltena otse südamesse. Ta kõnnib järgmisele tänaval, kui märkab endast vasakul vaateaknal mannekeeni. Mannekeen on riietatud imekaunisse kollasesse, lille mustrilisesse kleiti. Daam vaatleb mannekeeni ja mõtleb kui kaunis on see kivikuju, kui täiuslik ja ainsagi mureta ta seal seisab, miski ega keski teda ei mõjuta, ta on seal puutumatuna ja kaitstuna kõigi vibulaskjate eest. Daam astub poodi sisse ja palub endale samasugust kleiti nagu sellel mannekeenil, müüja ütleb, et viimane eksemplar on seljas mannekeenil, kuid pole probleemi. Mannekeenilt võetakse tema kleit ja asendatakse sinise samet kleidiga. Daam maksab ostu eest ja liugleb koju. Ta viskab seljast oma beeži mantli ja valge õhulise kleidi. Ta riietub ümber. Ta vaatab end peeglist ja tunneb, et miski on muutunud. Ta on muutunud samasuguseks nagu too mannekeen seal poes. Ainult ta ei tunne midagi. Ta oleks kui tühjaks imetud igasugustest emotsioonidest. Aeg on vahepeal lennanud ja hommik on vahetunud õhtuga. Daam läheb välja jalutama, ta näeb kuidas inimesed käest kinni jalutavad, naeravad ja tunnevad õhtust rõõmu. Ta kõnnib, kuid ei tunne millesti midagi. Kuidas ta ka ei tahaks ei suuda ta teiste positiivsust haarata, vaid on liikumatu muretu naeratusega näol, seesmiselt tühi.Ta jookseb kohkudes koju, paneb peale uue plaadi, kuid ei tunne mingit mõnu tantsimisest, ta keha lihtsalt teeb graatsilisi liigutusi, kuid süda ei liigu. Ta võttab kleidi seljast. Kohe toimub muutus, ta kehasse tuleb elu ning muusika on jälle kaasaelatav. Ta läheb magama, pea segaseid mõtteid täis. Hommikul paneb ta selga oma õhulise valge kleidi ja ruttab tagasi poodi, vaateaknal olev mannekeen, on ikka samasuguse muretu naeratusega kui enne. Daam siseneb poodi ja annab kleidi tagasi. Müüja on üllatanud, küsib kas tõesti ei sobinud. Daam hakkab südamest naerma, seejärel nutma,lõpuks huilgab üle poe ja lahkub lauldes. Müüja on hämmelduses, ta võtab kleidi ja riputab selle tagasi riidepuule, uusi ostjaid õpetams.

Raie

Õhtu oli imeline. Kuigi taevas oli süngeid pilvi täis, oli õhk karge ja joovastav. Ta astus oma jahimajakesest välja, võttis sae kätte ja astus mustendavasse metsa. Ta kõndis puude keskel, suheldes nendega, kuuldes nende murelaule ja vastates neile enda omadega. Ta astus kitsukesele metsarajale ja kõndis aina kaugemale metsa südamesse. Ta oli kõndinud juba mitu tundi kui jõudis väikesele lagendikule, mis ei olnud hoopiski mõni loomulik väike aasake, vaid nägi välja kui surnuaed. Seal oli mitmeid maha saetud puid, mis oigasid tuulde ja kandsid vaikseid ohkeid raiuja meeltesse. Seda kohta ei külastanud raiuja tihti, ta vältis seda. Õigemini vältis seda kohta raiuja mõistus, raiuja oskas sinna paika minna vaid siis, kui oli möödunud jälle mõni eluetapp. Seda paika ei leidnud keegi, seda paika ei leidnud ka raiuja, kui tal polnud selle külastamiseks just õige aeg. Kuid see aeg oli käes ja raiuja oli kui kuutõbine kõndinud paika, kuhu oskas teda juhatada vaid tema süda. Värisevate kätega võttis raiuja sae ja kõndis tugeva elujõulise puu juurde. Puu sahistas tuules, nagu paluks ta veel aega, kuid aeg oli läbi, etapp oli läbitud. Raiuja tõstis sae ja alustas saagimist. Iga sae tõmbega, mis raiuja tegi kostus tema suust maha surutud karje. Pilved liikusid süngelt taevas ja õhk läks järjest kargemaks ja selgemaks. Raiuja tõmbas sae pingule ja saagis, ise suud kramplikult kinni hoides, et mõni valu karjatus välja ei pääseks. Puu kaardus, veel paar tõmmet ja kõik oli läbi. Raiuja puhkas hetkeks, vaatas seda imeilusat tugevat puud ja silitas ta karedat pinda. Vaikne ohe pääses raiuja huulilt, ta tõstis sae ja tegi viimased otsustavad tõmbed. Puu langes. Puu langes uhkelt. Raiuja võttis maast pisut saepuru ja libistas selle vaikides taskusse. Seejärel vaatas raiuja alles jäänud kändu, ta istus selle peale ja tõmbas hinge. Selleks korraks oli see läbi, raiuja tõusis, vaatas kõiki neid kände, kes seal lagendikul talle silma hakkasid ja talle meenusid kõik need kaunid puud. Ta mäletas kuidas ta need puud istutas, kuidas need kasvasid, said elujõulisteks ja ilusateks ja kuidas tuli aeg, kui puu oli vaja langetada. Ta vaatas äsja langenud puud, nuuskas ja asus tagasi koduteele. Puu oli langetatud. Kui raiuja jõudis pärast pikka rännakut tagasi jahimajakese juurde, istus ta majakese ette ja vaatas taamal asuvat mustendavat metsa. Ta teadis, et hommikuks on ununenud teerada, lagendik ja raiutud puu. Ta pistis käe taskusse, võttis sealt saepuru ja lasi lendu. Tükid lendasid taevasse ja ununesid. Oli käes uus päev ja kõik oli korras.