mannekeen

40-dad, päikseline ilm ja roheline muru. Ühes pealinna korterelamus kõnnib daam mööda tuba ja kuulab Jimmie Davise "You are my sunshine", joob valget veini ja õõtsub rütmiga kaasa. Tal on seljas õhuline valge suvekleit ja keereldes paljastuvad ta siledad sääred. Ta naerab ja ümiseb muusikasse. Ta avab oma sigaretipaki ja keerleb rõdule, süütab sigareti ja puhub sooja suitsu õhku. Tänav tema all sagib inimestest ja õhus lendavad linnud. Ta lõpetab oma sigareti, tõmbab kleidile peale beežika mantli, paneb kübara pähe ja võtab laualt poekoti. Grammofon alustas Glenn Milleri "Moonlight serenade" , ta libiseb uksest välja ja sammub tänavale. Inimesi vaadates, tunneb ta äkilist viha. Paljud temast mööda käivad inimesed on mossis või kurvad. Ta tunneb kuidas kogu see tänav teda mõjutab, ta ei suuda jääda muretuks, teiste mured tabavad teda väikeste nooltena otse südamesse. Ta kõnnib järgmisele tänaval, kui märkab endast vasakul vaateaknal mannekeeni. Mannekeen on riietatud imekaunisse kollasesse, lille mustrilisesse kleiti. Daam vaatleb mannekeeni ja mõtleb kui kaunis on see kivikuju, kui täiuslik ja ainsagi mureta ta seal seisab, miski ega keski teda ei mõjuta, ta on seal puutumatuna ja kaitstuna kõigi vibulaskjate eest. Daam astub poodi sisse ja palub endale samasugust kleiti nagu sellel mannekeenil, müüja ütleb, et viimane eksemplar on seljas mannekeenil, kuid pole probleemi. Mannekeenilt võetakse tema kleit ja asendatakse sinise samet kleidiga. Daam maksab ostu eest ja liugleb koju. Ta viskab seljast oma beeži mantli ja valge õhulise kleidi. Ta riietub ümber. Ta vaatab end peeglist ja tunneb, et miski on muutunud. Ta on muutunud samasuguseks nagu too mannekeen seal poes. Ainult ta ei tunne midagi. Ta oleks kui tühjaks imetud igasugustest emotsioonidest. Aeg on vahepeal lennanud ja hommik on vahetunud õhtuga. Daam läheb välja jalutama, ta näeb kuidas inimesed käest kinni jalutavad, naeravad ja tunnevad õhtust rõõmu. Ta kõnnib, kuid ei tunne millesti midagi. Kuidas ta ka ei tahaks ei suuda ta teiste positiivsust haarata, vaid on liikumatu muretu naeratusega näol, seesmiselt tühi.Ta jookseb kohkudes koju, paneb peale uue plaadi, kuid ei tunne mingit mõnu tantsimisest, ta keha lihtsalt teeb graatsilisi liigutusi, kuid süda ei liigu. Ta võttab kleidi seljast. Kohe toimub muutus, ta kehasse tuleb elu ning muusika on jälle kaasaelatav. Ta läheb magama, pea segaseid mõtteid täis. Hommikul paneb ta selga oma õhulise valge kleidi ja ruttab tagasi poodi, vaateaknal olev mannekeen, on ikka samasuguse muretu naeratusega kui enne. Daam siseneb poodi ja annab kleidi tagasi. Müüja on üllatanud, küsib kas tõesti ei sobinud. Daam hakkab südamest naerma, seejärel nutma,lõpuks huilgab üle poe ja lahkub lauldes. Müüja on hämmelduses, ta võtab kleidi ja riputab selle tagasi riidepuule, uusi ostjaid õpetams.