Raie

Õhtu oli imeline. Kuigi taevas oli süngeid pilvi täis, oli õhk karge ja joovastav. Ta astus oma jahimajakesest välja, võttis sae kätte ja astus mustendavasse metsa. Ta kõndis puude keskel, suheldes nendega, kuuldes nende murelaule ja vastates neile enda omadega. Ta astus kitsukesele metsarajale ja kõndis aina kaugemale metsa südamesse. Ta oli kõndinud juba mitu tundi kui jõudis väikesele lagendikule, mis ei olnud hoopiski mõni loomulik väike aasake, vaid nägi välja kui surnuaed. Seal oli mitmeid maha saetud puid, mis oigasid tuulde ja kandsid vaikseid ohkeid raiuja meeltesse. Seda kohta ei külastanud raiuja tihti, ta vältis seda. Õigemini vältis seda kohta raiuja mõistus, raiuja oskas sinna paika minna vaid siis, kui oli möödunud jälle mõni eluetapp. Seda paika ei leidnud keegi, seda paika ei leidnud ka raiuja, kui tal polnud selle külastamiseks just õige aeg. Kuid see aeg oli käes ja raiuja oli kui kuutõbine kõndinud paika, kuhu oskas teda juhatada vaid tema süda. Värisevate kätega võttis raiuja sae ja kõndis tugeva elujõulise puu juurde. Puu sahistas tuules, nagu paluks ta veel aega, kuid aeg oli läbi, etapp oli läbitud. Raiuja tõstis sae ja alustas saagimist. Iga sae tõmbega, mis raiuja tegi kostus tema suust maha surutud karje. Pilved liikusid süngelt taevas ja õhk läks järjest kargemaks ja selgemaks. Raiuja tõmbas sae pingule ja saagis, ise suud kramplikult kinni hoides, et mõni valu karjatus välja ei pääseks. Puu kaardus, veel paar tõmmet ja kõik oli läbi. Raiuja puhkas hetkeks, vaatas seda imeilusat tugevat puud ja silitas ta karedat pinda. Vaikne ohe pääses raiuja huulilt, ta tõstis sae ja tegi viimased otsustavad tõmbed. Puu langes. Puu langes uhkelt. Raiuja võttis maast pisut saepuru ja libistas selle vaikides taskusse. Seejärel vaatas raiuja alles jäänud kändu, ta istus selle peale ja tõmbas hinge. Selleks korraks oli see läbi, raiuja tõusis, vaatas kõiki neid kände, kes seal lagendikul talle silma hakkasid ja talle meenusid kõik need kaunid puud. Ta mäletas kuidas ta need puud istutas, kuidas need kasvasid, said elujõulisteks ja ilusateks ja kuidas tuli aeg, kui puu oli vaja langetada. Ta vaatas äsja langenud puud, nuuskas ja asus tagasi koduteele. Puu oli langetatud. Kui raiuja jõudis pärast pikka rännakut tagasi jahimajakese juurde, istus ta majakese ette ja vaatas taamal asuvat mustendavat metsa. Ta teadis, et hommikuks on ununenud teerada, lagendik ja raiutud puu. Ta pistis käe taskusse, võttis sealt saepuru ja lasi lendu. Tükid lendasid taevasse ja ununesid. Oli käes uus päev ja kõik oli korras.