kas ise või isekas

Ta tahtis teha kõike teistmoodi. Tal puudusid reeglid, peale ühe, mille ta ise oli enda jaoks kehtestanud-erineda. Mingi arusaamatu vajadus, mitte kedagi kuulata ja kujundada kõik arvamused risti vastupidiselt teistele hakkasid teda päev-päeval üha enam muutma. Tal hakkasid ilmnema võimed, mis tavainimestel puuduvad. Ta hakkas kuulma kilomeetrite taha, kuid ainult jutte või helisid, mis ümbritsevast maailmast eristusid oma eriskummalisusega. Ta silmad fokusseerisid vaid neid objekte, mis olid kahtlased või seostusid imelike sümbolite ja märkidega. Ta jalad hakkasid teda vahete vahel juhtima mahajäätud hoonetesse või käikudesse ja juhatama teed veidratesse paikadesse. Ta keha oli juhtimise üle võtnud, ainult mõistus tegi talle veel selgeks, et temas leiavad aset suured muutused. Ühel päeval, kui ta oli jälle jalga ajanud ühed totakad püksid ja selga veel totakama särgi, mis pealegi oli veel tagurpidi, läks ta mere äärde. Ta istus liivale maha ja üritas end välja lülitada, mitte kuulda, mitte näha, mitte tunda. Ta ei sulgenud silmi, kuid äkki muutus kõik mustaks, kuskilt kaugelt kostus kiirendatud kähisevat hingamist ja nuukseid. Ta tundis, et ta hakkas jooksma, kuid ta ei mõistnud kuhu, kõikjal oli pimedus ja kahin. Ta keha jooksis, kuid ta mõistus ei jõudnud järele, mis toimus. Ta võitles endaga, kuid tema teine pool kontrollis teda ülekaalukalt. Ta keha pidurdas järsult. Tema ees hingas keegi kiiresti ja pomises midagi. Ta üritas rääkida, küsida oma asukoha või tolle inimese kohta, kes v i s t ta ees seisis, kuid ta ei saanud. Katkendliku hingamise vahelt oli kuulda üksikuid sõnu "päästa", " end ", "lahti", "arvesta", "ära", "kao" . Maailm pöörles ja ta istus samas kohas, kuhu ta enne istunud oli, rannas liiva peal, pilk suunatud merre. Miski polnud muutunud, ta kõrval polnud jälgi, nagu ta oleks jooksnud, kõik oli ta enda ettekujutus. Ta ei tahtnud enam maailmaga mängida, ta tahtis rahu, ta tahtis normaalsust, tavainimeste tajusid ja reegleid. Rutiinist välja rabelemine oli saanud rutiiniks. Ta võttis särgi seljast, pööras õiget pidi ja pani uuesti selga, seejärel läks bussi peale ja pakkus võõrale vanatädile naeratatades istet. Hääled hakkasid kaugenema, vaade ühtlustus ja kontroll keha üle hakkas tagasi tilkuma. Ta keeras end taas õiget pidi, vähemasti niikauaks kuni see oli midagi uut.