Lõpused

Ta silmad läikisid kui ta vaatas mustendavat vett. Seejärel hakkas ta rahutult ümberringi vaatama, kogu see maa, tugev kindel pinnas oli ta ära tüüdanud. Ta tõusis püsti, sonkis jalaga liivas ja üritas kogu jõudu kokku võttes ennast paigale sundida. Ta vaatas selja taha kus kõrgusid igavad puud, mis kõikusid aeglaselt tuules, vaatas kaugemal asuvat puumaja, mille aknast vilkus väike tuluke. Ta laskus põlvedele ja vaatas üles, justkui otsides kinnitust oma teole, mida ta polnud veel sooritanud. Ta võttis maast liiva ja lasi selle sõrmede vahelt maha joosta. "Ei, ma ei suuda enam" korraks käis tugev külmavärin tast üle ja juba ta jooksis vette. Hetkega tundis ta rahulolu, kogu ängistus ja rahutus olid temast kadunud. Külm vesi kandis teda ja ta sukeldus sügavamale. Ta ei kavatsenudki enam pinnale ujuda. "Kõik, ma jään siia" mõtles ta ja jäi merepõhja rätsepistmes istuma. Ta suust hakkasid eralduma mullid ja tal hakkas järjest raskem. Vähe jäi puudu, et ta oleks end pinnale tõuganud ja hinganud seda õhku, mis on väidetavalt eluks üks olulisemaid komponente. Ta krabas lähedalt paar kivi, asetas need kaelale ja sinna ilmusid kaks pilu. Ta köhatas ja juba ta hingas vett. Ta teadis, et jutt õhu erilisusest on vale. Tema õhku ei vajanud, ta tahtis muud. Maa ja Õhu elementid olid ta ära tüüdanud. Kõik kasutasid neid kahte ja nad olid muutunud juba nii väärtusetuks, ainult Tuli ja Vesi olid veel jäänud ja puhastasid seda roiskunud organismi, mis oli täis maad ja õhku. Ta oli mitmeid kordi põgenenud nende kahe röövli eest, kes sundisid end peale ja tegid end nii tähtsaks, nagu oleks tal ainult üks võimalus. Aga Tema teadis, et elada saab ka teisiti, saab elada kasutades kõiki elemente, elada neis ja ammutada neist energiaid, mida ettegi ei kujutata. Tema ainus nõrkus oli see, et ta ei suutnud tagasi pöörduda kahe röövli juurde, keda kõik nii ahnelt nahka pistsid. Ta vaatas ringi, vesi oli selge, puumajakese asemel oli ta selja taga kivi, mille peal kasvas mererohi ja tulukese asemel kiirgas sealt vastu väike pärl, kes oli end suutnud osavalt ära peita kahe õhukese lõua vahele. Ta ujus edasi tunnetades, kuidas ta on sattunud õigesse kohta, kohta kus kõik on vaba. Ja siis ta mõistiski, et siia peab ta veel kauaks jääma. Ta heitis põhja pikali ja jäi magama. Hommikul nägi ta enda ümber valgusest sillerdavat atmosfääri ja ta ujus edasi, kuni keegi lontrus oli heaks arvanud vee kohal mingit mürglit korraldama hakata. Kostis veel üks tugev PÕMM ja ta uhuti veest välja. Ta ei saanud hingata ja hakkas lämbuma, ta langes tagasi vette ja mõistis, et ta peab selle uue keskkonna endaks tegema, enne kui ta lõpused kaovad. Ta silitas oma lõpuseid ja langes rahulikult põhja. See ta oligi-põgenik.

"Iial ei ole keegi küllalt karastatud, võib üksnes paljuga harjuda." Remarque

tegelane tema

K õ n n i n . Trükitud. Mis edasi? Ma kõnnin mööda teed ja vaatan inimesi, analüüsin ennast ja neid ja kujutan ette olukordi, mis minu ja nende vahel võiks toimuda, mis mind paeluks? Mulle tuleb vastu hallipäine mees, kes vaatab taevasse, ma kirjutan mõttes " Ta peatab mehe ja ütleb, talle "Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?"Mees vaatab teda ja lausub "Hamlet" mõlemad hakkavad naerma ja kõnnivad edasi" Ma kõnnin ja mõtlen kas see just juhtus või toimus see mõtteis, ei siiski, kõik oli ilmsi ainult, jällegi kirjutasin ma edasi Tema elu. Tema, kes see peaksin olema mina, kuid ometi need kaks ei tunne üksteist. Ma liigun ja järgneb mitmeid teisi olukordi, mis ma talle kirjutan, kuid mis juhtuvad minuga, ta muutub minuks. Ma olen tegelane, enda loos ja samamoodi elab see tema ju sama elu, mis kuulub mulle. Minu tavaline dialoog endaga on asendatud väikeste mustade klahvikestega, mis teevad vaikse kriuksu kui kujuteldav näpp oma jõudu rakendab. Lugu kerib ja muutub järjest põnevamaks. Nüüd võiks tulla midagi hämmastavat, miks mitte olukord, mis jääb meelde kogu järgnevaks eluks? Algab trükkimine "Ta istub tänavakohvikusse maha ja tellib endale ühe rohelise ananassi maitsega tee, lürbib seda ja vaatab kõrval lauas istuvad noormeest, noormees vaatab talle otsa ja vaatab seejärel enda ees laual lebavat vahaplekki ja hakkab seda küünega urgitsema, Ta jälgib noormeest veel, noormees vaatab talle otsa, muigab ja tõuseb püsti. Noormees istub Ta kõrvale ja tutvustab end. Ta tutvustab vastu, võtab siis enda eest punase klaasi sees oleva küünla ja valab kuuma vaha mustrilisele laualinale. Noormees vaatab Talle otsa ja naeratab. Ta ootab kui kuum vaha on tahkunud ja hakkab küünega sinna sisse sõnumeid kirjutama. Noormees, kes on pisut hämmingusse sattunud, naerab ja kirjutab Talle vastu. Kumbki ei saa teise sõnumist aru, on vaid ühtlane soga tahkunud küünlavahal . Ta tõuseb püsti ja teeb talle põsemusi, siis jookseb kiiresti kohvikust välja ja esimesest ettejuhtuvast kangialusest sisse ja kaob." Ma olen kuskil pimedas kangialuses, kuskil kellegi täiesti võõra inimese hoovis, ma naeran jällegi enda ja oma kirjutatud uue olukorra üle. Miks ma seda kõike teen, kas ma ei võiks lihtsalt olla ja nautida seda, mida elu toob. Ei ikka tuleb teha pöördelisi käike ja lõpetada kuskil tundmatus kohas enda üle naerdes. Jabur. "Ta tõuseb ja läheb võõrast uksest sisse, tundub, et maja on mahajäetud, Ta kõnnib ja näeb enda ees klaasikilde ja sulgi ja vasakul üht katkist kraanikaussi. Ta hõikab üle ruumi ja kuuleb, kuidas keegi hõikab vastu" MIDA MA TEEN teadvustan ma endale, kõhe on olla ja ma hakkan väljapääsu otsima, kuid sõrmed vajutavad jällegi mustadele klahvidele "Kes sa oled?Tule välja! Hõigub Ta pealtnäha tühjale ruumile ja kõnnib hääle suunas, keegi nurgas sahistab ja tuleb välja, see on seesama hallipäine mees, kes ennist ta Hamleti tsitaadi ära tundis, vanamees teretab teda ja lausub "Lähme aga ära türmi. Seal laulame me kaks kui linnud puuris" Ta ütleb "Kuningas Lear" ja mõlemad jälle naeravad" Mida ma teen, ma vaatan kohkunud mehele otsa ja jooksen mahajäetud majast välja tagasi tänavale, ma üritan end välja lülitada ja mõttes lõhkuda kirjutusmasinat, kuid masin on tugev ja ei anna järgi. Ma otsustan koju minna ja lõpetada enda loo kirjutamist, kuid kiusatus koputab uksele ja käed laskuvad klaviatuurile. "Ta helistab oma tuttavale ja ütleb, et ta armastab teda, lõpetab kõne ja jookseb esimesele ettejuhtuvale bussile, ta lülitab oma telefoni välja ja sõidab edasi, kuuldub peatus "Sirbi" , Ta astub välja ja vaatab ringi" Kus ma olen, kas Koplis, mida ma siin teen, ma lähen teisele poole teed ja astun bussile, et tagasi sõita, aitab ma lähen koju, püsin oma toas ja ei tule enne välja kui olen suutnud kirjutusmasina hävitada. Ma loksun bussis ja üritan mitte kedagi ega midagi vaadata, sest muidu kujutlusvõime hakkab uusi olukordi sünnitama ja nii lõpetan ma varsti juba üksikul saarel kilpkonnadega sõprust sõlmimas. Ma sulgen silmad. "Ta avab silmad ja ta ees on üks vanem naine, kes hakkab talle kurba lugu enda luhtaläinud suhtest rääkima, heal meelel nõustab ta teda ja naine kutsub ta sööma, nad lahkuvad bussist ja asuvad teele" Ei , kes te selline olete, karjatan ma ja kõnnin kiiresti võõrast naisest eemale, see on juba hirmutav. Ma jooksen ja üritan mõelda millelegi tavalisele, näiteks pannkoogi retseptile, siis juba edasi mõnele arvutusülesandele ja lõpuks hakkan meelde tuletama anekdoote, lõpuks pärast "rasket" ajutööd olen jõudnud koju. Ma istun voodis, lülitan sisse telefoni, ma olen saanud mitu murelikku smsi, mis minuga toimub ja kas mul on kõik korras, ma vastan lühidalt, et ma polnud kaine ja tegin enda meelest nalja ja jällegi on üks absurdne olukord lahendatud. Ma mõtlen veel, et oleks kõik vaid nii ja klahvid hakkavad jälle vajuma. " ... "

sõit

Sõlmisin oma punupatsi lahti, raputasin pead ja astusin karusellile. Varsti sai karusell tundmatuid inimesi täis, kang tõmmati alla ja karusell hakkas liikuma. Kõigepealt kuulsin imikunuttu, kiiresti sebivaid inimesi ja lusika uppumist mannaputru. Karusell hakkas kiiremini käima, ümberringi välkusid tuled, diskokuul pöörles ja kuuldus tugevat muusikat ja klaaside klirinat, naeru ja veini tilkumist põrandale. Hoog oli täiskiirusel. Tasapisi hakkas hoog taganema ja kuuldus inimeste kisa, vihaseid sõnu ja uste paugutamist, pulmakellasid ja sigareti kustutamist talla all. Hoog hakkas välja surema kuuldus ägisemist, mere kohinat, raamatu lehitsemist ja kasside kisa. Karusell peatus ja inimesed, kellega koos sai sõidetud, lahkusid, sõit oli läbi. Sõitjad haihtusid udusse ja piletikontrolör kutsus uusi inimesi uue sõiduga ühinema. Õhust hakkas moodustuma uusi hingi ja ka mina seekord libistades sõrmed üle oma kiilaspea, astusin platsi. Kang lükati alla ja jälle algas uus sõit. Ma tundsin arsti käsi nahal ja sooja fliistekki, lisati kiirust ja oli tajuda suu avanemist naeruks, koolipingi kõvadust ja jääkuubikute sulamist kätel. Sõit kestis, kuid algas uus etapp pisarate voolamisega mööda põski, püssi halastamatu külmusega ja koera niiske nina tundmisel näos. Sõit hakkas jällegi aeglasemaks muutuma ja õhk üllatas uue tundmusega-mullaga. Sõit oli läbi ja nii nagu eelminegi kord kadusid jälle inimesed sinakasse õhku ja koos nendega ka mina. Või mis mina?KES? Kas oli jälle vaja uut sõitu, kas poldud piisavalt õpitud kannatustest, elust ja tunnetest, kas tõesti oli vaja veel sõita ja tunda. Minu ette ilmus kontrolör. Keha ei olnud, oli ainult hing ning minu ja pileti kontrolöri käed. Kivi, käärid, paber 1, 2 , 3 paber ja käärid. Mina võitsin. Uuesti kivi,käärid, paber 1,2,3 paber ja käärid. Korras minu võit. Sama viga teist korda tema poolt. Aga kui mina mõtlesin selle pileti kontrolöri välja, siis, arvatavasti ma mõtlesin ka mängu kulgemise välja, seega pole midagi olemas. On ainult karuselliga maailm, mis muutub igal sõidul. Ma hingasin sisse ja ilmusin. Seekord kohendasin enda prille, sidusin enda pikad mustad lokkis juuksed väikesesse krunni ja astusin piletit ulatama uuele sõidule, lõin uued inimesed, andsin peaga märku ja kang tõmmati alla.

Aga kui kõik on läbi, kas siis sahiseb televiisor must-valgelt edasi või kõik ongi.. kuidas saab kõik ollagi.. läbi