Lõpused

Ta silmad läikisid kui ta vaatas mustendavat vett. Seejärel hakkas ta rahutult ümberringi vaatama, kogu see maa, tugev kindel pinnas oli ta ära tüüdanud. Ta tõusis püsti, sonkis jalaga liivas ja üritas kogu jõudu kokku võttes ennast paigale sundida. Ta vaatas selja taha kus kõrgusid igavad puud, mis kõikusid aeglaselt tuules, vaatas kaugemal asuvat puumaja, mille aknast vilkus väike tuluke. Ta laskus põlvedele ja vaatas üles, justkui otsides kinnitust oma teole, mida ta polnud veel sooritanud. Ta võttis maast liiva ja lasi selle sõrmede vahelt maha joosta. "Ei, ma ei suuda enam" korraks käis tugev külmavärin tast üle ja juba ta jooksis vette. Hetkega tundis ta rahulolu, kogu ängistus ja rahutus olid temast kadunud. Külm vesi kandis teda ja ta sukeldus sügavamale. Ta ei kavatsenudki enam pinnale ujuda. "Kõik, ma jään siia" mõtles ta ja jäi merepõhja rätsepistmes istuma. Ta suust hakkasid eralduma mullid ja tal hakkas järjest raskem. Vähe jäi puudu, et ta oleks end pinnale tõuganud ja hinganud seda õhku, mis on väidetavalt eluks üks olulisemaid komponente. Ta krabas lähedalt paar kivi, asetas need kaelale ja sinna ilmusid kaks pilu. Ta köhatas ja juba ta hingas vett. Ta teadis, et jutt õhu erilisusest on vale. Tema õhku ei vajanud, ta tahtis muud. Maa ja Õhu elementid olid ta ära tüüdanud. Kõik kasutasid neid kahte ja nad olid muutunud juba nii väärtusetuks, ainult Tuli ja Vesi olid veel jäänud ja puhastasid seda roiskunud organismi, mis oli täis maad ja õhku. Ta oli mitmeid kordi põgenenud nende kahe röövli eest, kes sundisid end peale ja tegid end nii tähtsaks, nagu oleks tal ainult üks võimalus. Aga Tema teadis, et elada saab ka teisiti, saab elada kasutades kõiki elemente, elada neis ja ammutada neist energiaid, mida ettegi ei kujutata. Tema ainus nõrkus oli see, et ta ei suutnud tagasi pöörduda kahe röövli juurde, keda kõik nii ahnelt nahka pistsid. Ta vaatas ringi, vesi oli selge, puumajakese asemel oli ta selja taga kivi, mille peal kasvas mererohi ja tulukese asemel kiirgas sealt vastu väike pärl, kes oli end suutnud osavalt ära peita kahe õhukese lõua vahele. Ta ujus edasi tunnetades, kuidas ta on sattunud õigesse kohta, kohta kus kõik on vaba. Ja siis ta mõistiski, et siia peab ta veel kauaks jääma. Ta heitis põhja pikali ja jäi magama. Hommikul nägi ta enda ümber valgusest sillerdavat atmosfääri ja ta ujus edasi, kuni keegi lontrus oli heaks arvanud vee kohal mingit mürglit korraldama hakata. Kostis veel üks tugev PÕMM ja ta uhuti veest välja. Ta ei saanud hingata ja hakkas lämbuma, ta langes tagasi vette ja mõistis, et ta peab selle uue keskkonna endaks tegema, enne kui ta lõpused kaovad. Ta silitas oma lõpuseid ja langes rahulikult põhja. See ta oligi-põgenik.

"Iial ei ole keegi küllalt karastatud, võib üksnes paljuga harjuda." Remarque