tegelane tema

K õ n n i n . Trükitud. Mis edasi? Ma kõnnin mööda teed ja vaatan inimesi, analüüsin ennast ja neid ja kujutan ette olukordi, mis minu ja nende vahel võiks toimuda, mis mind paeluks? Mulle tuleb vastu hallipäine mees, kes vaatab taevasse, ma kirjutan mõttes " Ta peatab mehe ja ütleb, talle "Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?"Mees vaatab teda ja lausub "Hamlet" mõlemad hakkavad naerma ja kõnnivad edasi" Ma kõnnin ja mõtlen kas see just juhtus või toimus see mõtteis, ei siiski, kõik oli ilmsi ainult, jällegi kirjutasin ma edasi Tema elu. Tema, kes see peaksin olema mina, kuid ometi need kaks ei tunne üksteist. Ma liigun ja järgneb mitmeid teisi olukordi, mis ma talle kirjutan, kuid mis juhtuvad minuga, ta muutub minuks. Ma olen tegelane, enda loos ja samamoodi elab see tema ju sama elu, mis kuulub mulle. Minu tavaline dialoog endaga on asendatud väikeste mustade klahvikestega, mis teevad vaikse kriuksu kui kujuteldav näpp oma jõudu rakendab. Lugu kerib ja muutub järjest põnevamaks. Nüüd võiks tulla midagi hämmastavat, miks mitte olukord, mis jääb meelde kogu järgnevaks eluks? Algab trükkimine "Ta istub tänavakohvikusse maha ja tellib endale ühe rohelise ananassi maitsega tee, lürbib seda ja vaatab kõrval lauas istuvad noormeest, noormees vaatab talle otsa ja vaatab seejärel enda ees laual lebavat vahaplekki ja hakkab seda küünega urgitsema, Ta jälgib noormeest veel, noormees vaatab talle otsa, muigab ja tõuseb püsti. Noormees istub Ta kõrvale ja tutvustab end. Ta tutvustab vastu, võtab siis enda eest punase klaasi sees oleva küünla ja valab kuuma vaha mustrilisele laualinale. Noormees vaatab Talle otsa ja naeratab. Ta ootab kui kuum vaha on tahkunud ja hakkab küünega sinna sisse sõnumeid kirjutama. Noormees, kes on pisut hämmingusse sattunud, naerab ja kirjutab Talle vastu. Kumbki ei saa teise sõnumist aru, on vaid ühtlane soga tahkunud küünlavahal . Ta tõuseb püsti ja teeb talle põsemusi, siis jookseb kiiresti kohvikust välja ja esimesest ettejuhtuvast kangialusest sisse ja kaob." Ma olen kuskil pimedas kangialuses, kuskil kellegi täiesti võõra inimese hoovis, ma naeran jällegi enda ja oma kirjutatud uue olukorra üle. Miks ma seda kõike teen, kas ma ei võiks lihtsalt olla ja nautida seda, mida elu toob. Ei ikka tuleb teha pöördelisi käike ja lõpetada kuskil tundmatus kohas enda üle naerdes. Jabur. "Ta tõuseb ja läheb võõrast uksest sisse, tundub, et maja on mahajäetud, Ta kõnnib ja näeb enda ees klaasikilde ja sulgi ja vasakul üht katkist kraanikaussi. Ta hõikab üle ruumi ja kuuleb, kuidas keegi hõikab vastu" MIDA MA TEEN teadvustan ma endale, kõhe on olla ja ma hakkan väljapääsu otsima, kuid sõrmed vajutavad jällegi mustadele klahvidele "Kes sa oled?Tule välja! Hõigub Ta pealtnäha tühjale ruumile ja kõnnib hääle suunas, keegi nurgas sahistab ja tuleb välja, see on seesama hallipäine mees, kes ennist ta Hamleti tsitaadi ära tundis, vanamees teretab teda ja lausub "Lähme aga ära türmi. Seal laulame me kaks kui linnud puuris" Ta ütleb "Kuningas Lear" ja mõlemad jälle naeravad" Mida ma teen, ma vaatan kohkunud mehele otsa ja jooksen mahajäetud majast välja tagasi tänavale, ma üritan end välja lülitada ja mõttes lõhkuda kirjutusmasinat, kuid masin on tugev ja ei anna järgi. Ma otsustan koju minna ja lõpetada enda loo kirjutamist, kuid kiusatus koputab uksele ja käed laskuvad klaviatuurile. "Ta helistab oma tuttavale ja ütleb, et ta armastab teda, lõpetab kõne ja jookseb esimesele ettejuhtuvale bussile, ta lülitab oma telefoni välja ja sõidab edasi, kuuldub peatus "Sirbi" , Ta astub välja ja vaatab ringi" Kus ma olen, kas Koplis, mida ma siin teen, ma lähen teisele poole teed ja astun bussile, et tagasi sõita, aitab ma lähen koju, püsin oma toas ja ei tule enne välja kui olen suutnud kirjutusmasina hävitada. Ma loksun bussis ja üritan mitte kedagi ega midagi vaadata, sest muidu kujutlusvõime hakkab uusi olukordi sünnitama ja nii lõpetan ma varsti juba üksikul saarel kilpkonnadega sõprust sõlmimas. Ma sulgen silmad. "Ta avab silmad ja ta ees on üks vanem naine, kes hakkab talle kurba lugu enda luhtaläinud suhtest rääkima, heal meelel nõustab ta teda ja naine kutsub ta sööma, nad lahkuvad bussist ja asuvad teele" Ei , kes te selline olete, karjatan ma ja kõnnin kiiresti võõrast naisest eemale, see on juba hirmutav. Ma jooksen ja üritan mõelda millelegi tavalisele, näiteks pannkoogi retseptile, siis juba edasi mõnele arvutusülesandele ja lõpuks hakkan meelde tuletama anekdoote, lõpuks pärast "rasket" ajutööd olen jõudnud koju. Ma istun voodis, lülitan sisse telefoni, ma olen saanud mitu murelikku smsi, mis minuga toimub ja kas mul on kõik korras, ma vastan lühidalt, et ma polnud kaine ja tegin enda meelest nalja ja jällegi on üks absurdne olukord lahendatud. Ma mõtlen veel, et oleks kõik vaid nii ja klahvid hakkavad jälle vajuma. " ... "