tuhatoosis

Konid lebasid maas, eri pakkidest välja kistud ja julmalt ära tõmmatud, ühel ilutses veel punane huulepulk. Päike paistis neile peale ja ähvardas nad uuesti süüdata. Need kaks kuluvad ajapikku maasse ja keegi ei tea, millal nad esimest korda süüdati ning milleks. Võib olla olid süütajateks paarike, kes vestlesid ilmast, võib olla sattusid nad sinna eraldi, ühe depressiivse naise poolt hüljatud, teine nokatsiga mehe poolt kiiresti kimutud ja jalge alla tallatud. Võib olla aga kukkusid nad taevast, kus kaks inglid, kes olid tüdinud pilvedes passimisest nad korralikult ära tõmbasid ja taevast alla lasksid sadada. Neil kõigil loendamatutel konidel on oma lugu, mõned neist pisaratest tõmmatud, teised naerust, aga keegi ei mõtle, mis neist edasi saab. Aga ühel hetkel süttivad nad uuesti ja veeretavad end mööda tänavaid edasi, vaikides ja kiiresti laskuvad nad mäest alla ja sel hetkel kaob nende erinevus, kõik nad muutuvad ühtseks oranžiks puntraks ja leiavad ühtse keele. Siis ilmuvad taevasse pilved, nende suitsevatest otstest ja teevad kõigile teatavaks, et nad on. Märguanne antud võivad nad vaikselt asfaldisse sulada ja kaduda selle maa pealt. Igapäev sünnib uusi oranžide otstega väeteid suurde tuhatoosi, kes kustutavad kuriteo jäljed juttudest, olukordadest ja inimestest.