ma lähen ära

Ma kõnnin ringi ja neelan mälestusi, ma näen akna all kivi, kus ma väiksena peale ronisin, see tundus siis suur ja hiilgav, nüüd on see vaid pisike kivike, mida võib suure tahtmise korral sülle võtta. Ma näen puid, mille küljes ma kõõlunud olen, kortse inimeste näol, kellest ma kunagi lahkuda ei tahaks, karvast saba liputamas akna peal ja naela põrandal, mis alati mu sokkidele auke on kinkinud. Ma näen pilte, maale, riiuleid raamatutega, kappe ja mööblit ja tean, et varsti need on pelk mälestus mu peas, kui ma kuskil mujal üritan end ette kujutada vanas heas kohas. Ma tunnen seda lõhna ja luban selle endaga kaasa võtta, ma käin ringi nagu liimine kuju, kes kõike enda külge aheldab ja proovib kõike meelde jätta. Ma näen silmi, mis vaatavad mind ja ma näen igatsust, mis on neisse juba nüüd ilmunud, kuigi ma pole veel läinud, ma kõnnin mööda treppe, mööda tube, mööda aeda ja tunnen puudust kõigest, millest ma pole veel ilma jäänud. Ma näen kõike palju selgemalt, kui siis kui ma ei teadnudki, mis on lahkumine, ma väärtustan kõike rohkem, kui siis kui ma ei teadnudki, et ma pean kunagi minema, ma armastan seda kohta, inimesi ja lõhnu, ma armastan kõike, mis on sellega seotud. Ma jätan iga detailiga hüvasti ja müürin end nendesse, müürin oma hinge sellesse aeda, majja ja inimestesse. Ma luban ringi joosta lapsel, noorukil ja neiul, selles kohas, kus nad ennegi on jooksnud ja lähen ise. Ma lähen, lähen, ma lähen nüüd, ma lehvitan, ma kallistan, ma kingin mõne pisara või veidi rohkemgi, ma lähen nüüd, veel mõni samm ja mind enam ei ole, ma olen nüüd teises kohal ja tekitan teise kohta mälestusi ja proovin seda teist kohta ka armastama hakata. Ma lähen, aga teadke, et ma olen alatiseks müüritud selle koha külge ja kui ma tagasi tulen olen ma jälle see, kes ma olin siis ma ma siit lahkusin.