kullajaht

 "Kus see on?" sosistab väike tüdruk poisile kõrva. "Otsime siit, küll me kohe selle üles leiame". Nad kaevavad mõlemad, käed ja ninad mullased, ahnelt mulda ja küsivad kannatamatult üksteiselt, kus see aare küll on - kuigi nad teavad, et ega teine seda ei tea. Nad on koos tuhninud juba aastaid, alguses olles üksteise rivaalid ning lõpuks aru saades, et koos on hõlpsam varandust leida. Tüdruk on pahur, sest tema sisetunne ei aita teda kuidagi varandust leida. "Mh, minu süda tirib kogu aeg kõrvale ja ei tegele varandusega!", poiss vastab "Imelik, ka minu süda on vast kiuslik, samuti tirib kogu aeg kõrvale, nagu varandus oleks juba sinu käes.." Tüdruk vaatab kahtlustavalt poissi ja kaevab edasi. "Toome labidad" ütleb poiss tüdrukule. Lapsed toovad labidad ja kaevavad edasi. Tüdruk:" Mulle tundub, et see on täitsa vale koht, läheme kuskile mujale, küll see oli ikka rumal mõte sul siia otsima tulla!" Poiss: "Minu meelest oled sina rumal, et sa üldse millegi muu peale ei tule, vaid kaevad alati sealt, kus mina soovitan!". Nad jagelevad ja pilluvad üksteist mullaga. Korraga saab vihasest mullasõjast naerma ajav mäng ja lapsed püherdavad mullas ja määrivad üksteise riideid üha rohkem mullaga kokku ja lõkerdavad rõõmust. Tüdruk on üleni mullane ja vaatab siiralt poisile otsa.. Tüdruk:" Mul on nii, nii halb!" Poiss: "Ah, sa oled nii armas, niimoodi mullase ja tobedana, tule siia ma pühin su põsed mullast puhtaks". Tüdruk naeratab ja laseb mullastel karedatel kätel oma põski siluda. Tüdruk:" Tead, sa oled mulle hirmus kallis, kallim kui see tobe varandus, mida me kuidagi üles ei suuda leida.." Poiss:" Mulle tundub, et me just leidsime selle!"

petekas

Üks vana küürus naine pika musta seelikuga seisab kivimüüri kõrval ja müüb sinilillede kimpusid. Ma lähen tema juurde ja ostan temalt ühe kimbu. Ta on terve ostu sooritamise aja vait ja ei vaata mind, vaid ümberringi- nagu mind poleks olemas. Kuid kui ta ulatab mulle kimbu, vaatab ta mulle teraselt otsa ja küsib: " Kuhu sa vaatad?". Ma vaatan talle otsa ja ütlen: "Otse, otse ja edasi". Vanamemm naeratab nukralt ja ütleb: "Aga otse pole muud kui tühjus, elu on ümberringi- ära vaata kunagi otse!". Ma võtan kimbu ja lahkun, sees imelik tunne, ma kaalun, kas vaadata tagasi aga puudub julgus. Ma kõnnin otse mööda sillutatud teed ja märkan, et otse ees on kõik kuidagi tühi, puudub tegevus- õigemini tegevus on olemas, aga see tegevus on lihtne, etteaimatav, etteöeldud. Ma keeran ümber nurga, nii et vanamemm mind ei näeks ja vaatan otse. Vaatan ja tunnen, et minu jaoks on rikutud see keskmik, see on muudetud ühe ainsa silmapilguga labaseks. Keskel on tühjus, mis imeb mind ja kõiki teisi otse vaatajaid kiiremini enda poole ja see Keegi on võitnud, kes kujundab meile kõigile otseteed. Ma vaatan diagonaalis ja näen punast värvi mosaiiki ühe rohelise prügikasti taga, mille kaane vahelt paistab kellegi katki läinud vihmavari. Ma vaatan teisele poole diagonaalis ja seal seisab üks mees, kes püüab oma taskust münte välja kookida, kuid kelle käsi on tasku jaoks liiga suur- mehel on piinlik, ta vaatab ümberringi, kuid inimesed ei märka - kõik kõnnivad otse edasi. Ma otsustan seisma jääda ja vaadata ümberringi, mängida kompassinõela, kes on loobunud kompassi käskudest. Olen rikki läinud kompass, kuid näitan nüüd uut suunda. Ma kõnnin maalinäitustel ja avastan üha enam kõikides piltides tühjust pildi keskel, tegevus toimub kõikjal mujal, kuid mitte keskel- mitte otse. Ma käin poodides ja näen, et silmade kõrgusel on kõik tuttav ja alumistel riiulitel aarded. Ma külastan kino ja avastan, et punaste lokkidega tüdruk paar rida allpool nokib nina ja libistab käe aeglaselt istme vahele. Ma vaatan peeglisse ja näen, et minu parem kõrvalest punetab veidi ning kõhu peal moodustab sünnimärkidest väike vanker.
Ma imestan kuidas ma küll varem kõrvale ei vaadanud- aga siis mul meenub ühtäkki, et ka vanamemm sinililledega oli kuskil kõrval - seal kus, otsevaatajad teda ei näe- ja ma tean, et maailma tuleb mõtestada lahti mitte üks, vaid mitu korda ja et otsingud ei lõppe eal.

Suu liiva täis

Nii magus ja mugav oli vajuda pehmesse vesiliiva ja seal all kükitada ja neelata kuldseid liivateri. Nii hea oli elada illusioonis, et need karedad liivaterad on magus soe puder ja kogu see auk üks pehme vatitups. Aga korraga polnud ma enam vesiliiva põhjas üksi - ühel hetkel hakkasid liivaterade vahelt sadama alla mälestusi ja ilusaid hetki ja ma hakkasin mõtlema kus need pärit on - mõistsin, et kui need kuskilt tulevad, peavad nad kuskilt tulema - aga kus on kuskil? See kuskil oli ju seal, kus ma olin olnud enne kui mugav vesiliiv mind ujuma kutsus ja endasse neelas. Need mälestused kukkusid alla minu juurde, kellel mul oli suu täis liiva ja, kes ma krõmpsutasin seda ahnelt nagu rott oma kättevõidetud hallitanud juustutükki. Need mälestused kukkusid mulle pähe ja jäid minu pähe elama - ovaalses saalis kostev naer, salajutud laagri trepikojas, nõidumine lehmade aias, ennustamine klaabudega, ujumiskäigud kuuvalgel, hommikuni raamatute ahmimine ja eelkõige oskus olla rumal ja tobe. Oh kui ilus see kõik tundus, mis imepärased elukad need olid, mis mu pähe olid tunginud, seda ma ei tea, aga need ajasid mind nutma ja tegid mind nii kole õnnelikuks, et ma ei tahtnud neist lahti saada. Aga nad tegid mind ka kurvaks - sest need kõik olid vaid pildid, mitte elu siin ja praegu. Ma proovisin kätega lahmida ja tõusta ja ujuda üles. Ma tahtsin liivaga kakelda - aga ta oli ükskõikselt minust parem. Ma karjusin, kuid liiv tungis mulle suhu - see oli liiv, see polnud manna, see polnud mõnus soe vatt, vaid märg ja vastik liiv. Ülevalt ilmus üks konks ja ma haarasin sellest, see tõmbas mind ja olendeid mu peas tugevalt ülespoole ja jättis üha  rohkem liiva minust maha. Ma jõudsin pinnale ja tundsin kombates tugevat pinda, kuid ma ei näinud, sest liivaterad kratsisid mu silmi ja keeldusid välja tulemast. Miski kallas mind külma veega üle ja liiv kadus - ma nägin enda ees ennast, kes istus õngega vesiliiva kohal ja püüdis kadunud mälestusi. Ma ise päästsingi end, kedagi teist ülevamat ei olnudki.