petekas

Üks vana küürus naine pika musta seelikuga seisab kivimüüri kõrval ja müüb sinilillede kimpusid. Ma lähen tema juurde ja ostan temalt ühe kimbu. Ta on terve ostu sooritamise aja vait ja ei vaata mind, vaid ümberringi- nagu mind poleks olemas. Kuid kui ta ulatab mulle kimbu, vaatab ta mulle teraselt otsa ja küsib: " Kuhu sa vaatad?". Ma vaatan talle otsa ja ütlen: "Otse, otse ja edasi". Vanamemm naeratab nukralt ja ütleb: "Aga otse pole muud kui tühjus, elu on ümberringi- ära vaata kunagi otse!". Ma võtan kimbu ja lahkun, sees imelik tunne, ma kaalun, kas vaadata tagasi aga puudub julgus. Ma kõnnin otse mööda sillutatud teed ja märkan, et otse ees on kõik kuidagi tühi, puudub tegevus- õigemini tegevus on olemas, aga see tegevus on lihtne, etteaimatav, etteöeldud. Ma keeran ümber nurga, nii et vanamemm mind ei näeks ja vaatan otse. Vaatan ja tunnen, et minu jaoks on rikutud see keskmik, see on muudetud ühe ainsa silmapilguga labaseks. Keskel on tühjus, mis imeb mind ja kõiki teisi otse vaatajaid kiiremini enda poole ja see Keegi on võitnud, kes kujundab meile kõigile otseteed. Ma vaatan diagonaalis ja näen punast värvi mosaiiki ühe rohelise prügikasti taga, mille kaane vahelt paistab kellegi katki läinud vihmavari. Ma vaatan teisele poole diagonaalis ja seal seisab üks mees, kes püüab oma taskust münte välja kookida, kuid kelle käsi on tasku jaoks liiga suur- mehel on piinlik, ta vaatab ümberringi, kuid inimesed ei märka - kõik kõnnivad otse edasi. Ma otsustan seisma jääda ja vaadata ümberringi, mängida kompassinõela, kes on loobunud kompassi käskudest. Olen rikki läinud kompass, kuid näitan nüüd uut suunda. Ma kõnnin maalinäitustel ja avastan üha enam kõikides piltides tühjust pildi keskel, tegevus toimub kõikjal mujal, kuid mitte keskel- mitte otse. Ma käin poodides ja näen, et silmade kõrgusel on kõik tuttav ja alumistel riiulitel aarded. Ma külastan kino ja avastan, et punaste lokkidega tüdruk paar rida allpool nokib nina ja libistab käe aeglaselt istme vahele. Ma vaatan peeglisse ja näen, et minu parem kõrvalest punetab veidi ning kõhu peal moodustab sünnimärkidest väike vanker.
Ma imestan kuidas ma küll varem kõrvale ei vaadanud- aga siis mul meenub ühtäkki, et ka vanamemm sinililledega oli kuskil kõrval - seal kus, otsevaatajad teda ei näe- ja ma tean, et maailma tuleb mõtestada lahti mitte üks, vaid mitu korda ja et otsingud ei lõppe eal.