"Kus see on?" sosistab väike tüdruk poisile kõrva. "Otsime siit, küll me kohe selle üles leiame". Nad kaevavad mõlemad, käed ja ninad mullased, ahnelt mulda ja küsivad kannatamatult üksteiselt, kus see aare küll on - kuigi nad teavad, et ega teine seda ei tea. Nad on koos tuhninud juba aastaid, alguses olles üksteise rivaalid ning lõpuks aru saades, et koos on hõlpsam varandust leida. Tüdruk on pahur, sest tema sisetunne ei aita teda kuidagi varandust leida. "Mh, minu süda tirib kogu aeg kõrvale ja ei tegele varandusega!", poiss vastab "Imelik, ka minu süda on vast kiuslik, samuti tirib kogu aeg kõrvale, nagu varandus oleks juba sinu käes.." Tüdruk vaatab kahtlustavalt poissi ja kaevab edasi. "Toome labidad" ütleb poiss tüdrukule. Lapsed toovad labidad ja kaevavad edasi. Tüdruk:" Mulle tundub, et see on täitsa vale koht, läheme kuskile mujale, küll see oli ikka rumal mõte sul siia otsima tulla!" Poiss: "Minu meelest oled sina rumal, et sa üldse millegi muu peale ei tule, vaid kaevad alati sealt, kus mina soovitan!". Nad jagelevad ja pilluvad üksteist mullaga. Korraga saab vihasest mullasõjast naerma ajav mäng ja lapsed püherdavad mullas ja määrivad üksteise riideid üha rohkem mullaga kokku ja lõkerdavad rõõmust. Tüdruk on üleni mullane ja vaatab siiralt poisile otsa.. Tüdruk:" Mul on nii, nii halb!" Poiss: "Ah, sa oled nii armas, niimoodi mullase ja tobedana, tule siia ma pühin su põsed mullast puhtaks". Tüdruk naeratab ja laseb mullastel karedatel kätel oma põski siluda. Tüdruk:" Tead, sa oled mulle hirmus kallis, kallim kui see tobe varandus, mida me kuidagi üles ei suuda leida.." Poiss:" Mulle tundub, et me just leidsime selle!"
No comments:
Post a Comment