Suu liiva täis

Nii magus ja mugav oli vajuda pehmesse vesiliiva ja seal all kükitada ja neelata kuldseid liivateri. Nii hea oli elada illusioonis, et need karedad liivaterad on magus soe puder ja kogu see auk üks pehme vatitups. Aga korraga polnud ma enam vesiliiva põhjas üksi - ühel hetkel hakkasid liivaterade vahelt sadama alla mälestusi ja ilusaid hetki ja ma hakkasin mõtlema kus need pärit on - mõistsin, et kui need kuskilt tulevad, peavad nad kuskilt tulema - aga kus on kuskil? See kuskil oli ju seal, kus ma olin olnud enne kui mugav vesiliiv mind ujuma kutsus ja endasse neelas. Need mälestused kukkusid alla minu juurde, kellel mul oli suu täis liiva ja, kes ma krõmpsutasin seda ahnelt nagu rott oma kättevõidetud hallitanud juustutükki. Need mälestused kukkusid mulle pähe ja jäid minu pähe elama - ovaalses saalis kostev naer, salajutud laagri trepikojas, nõidumine lehmade aias, ennustamine klaabudega, ujumiskäigud kuuvalgel, hommikuni raamatute ahmimine ja eelkõige oskus olla rumal ja tobe. Oh kui ilus see kõik tundus, mis imepärased elukad need olid, mis mu pähe olid tunginud, seda ma ei tea, aga need ajasid mind nutma ja tegid mind nii kole õnnelikuks, et ma ei tahtnud neist lahti saada. Aga nad tegid mind ka kurvaks - sest need kõik olid vaid pildid, mitte elu siin ja praegu. Ma proovisin kätega lahmida ja tõusta ja ujuda üles. Ma tahtsin liivaga kakelda - aga ta oli ükskõikselt minust parem. Ma karjusin, kuid liiv tungis mulle suhu - see oli liiv, see polnud manna, see polnud mõnus soe vatt, vaid märg ja vastik liiv. Ülevalt ilmus üks konks ja ma haarasin sellest, see tõmbas mind ja olendeid mu peas tugevalt ülespoole ja jättis üha  rohkem liiva minust maha. Ma jõudsin pinnale ja tundsin kombates tugevat pinda, kuid ma ei näinud, sest liivaterad kratsisid mu silmi ja keeldusid välja tulemast. Miski kallas mind külma veega üle ja liiv kadus - ma nägin enda ees ennast, kes istus õngega vesiliiva kohal ja püüdis kadunud mälestusi. Ma ise päästsingi end, kedagi teist ülevamat ei olnudki.