ludo

"Kui ma kõik väga täpselt ja korralikult ära koristan, siis nad lasevad  mu vangistusest välja. Nii räpane ja lohakas on see printsessi tuba, ta peaks oma sodi ise koristama! Ah aga vähemalt ootab mind vabadus, kui ma selle võimatu missiooni olen lõpetanud. Kuninganna ju ometi lubas teenijale, kes tema tütre toa suudab korda teha kinkida vabaduse. Nii, esmalt võtan kogu selle kapi sisemuse ja puhastan ära kapi, seejärel sorteerin kõik ära ja panen korralikult tagasi. Mõelda vaid, et juba üle kahesaja teenija on kukkunud läbi selle toa perfektses koristamises."

 " Annlourdes, tee üks paus ja tule sööma"

Annlourdes läheb veidi vastutahtmist kööki.. mäng on ju pooleli. 

" Noh tahmanina, kuidas toakoristamine edeneb? Ma pole sind ammu nii hoolega näinud oma toas suurpuhastust tegemas, millest selline motivatsioon, kas sul tuleb külalisi?"

"Mul tuli lihtsalt tuju.." 

Tegelikult aga mõtleb Annlourdes hoopis sellele, kuidas ta on kokkade juures köögis ja saab seal salanippe, kuidas perfektset ruumi saavutada, et ta lõpuks vabadusse saaks ja näeks oma vanemaid.

Annlourdes saab vanemaks, kuid toa koristamisel on tal ikka abiks erinevad stsenaariumid. Ikka kehtib ju reegel, et teiste tuba on meelsam koristada kui enda oma, niisiis saab tema tuba mõtetes vahel kollikoopaks, kurja nõia pööninguks, maffia peakontoriks või hoopiski ülisalajase missiooni lõppeesmärgiks. Kuid nüüd vaatleb ta mängu kui midagi hoopis suuremat.

Alustades lapsepõlvest, kus mänguasjad õpetavad lastele päris elu olukordi. Mänguasi on justkui kohusetunde ja hoolitsemise vahend, kool õpetab tööks, sõjavägi on 8-11 kuud kestev mäng, mis õpetab sõjas hakkama saada. Kuid veelgi üldistades mõistab ta, et ka töö, perekonna loomine, reisimine on täpselt samasugused mängud, mis on põlvest põlve aset leidnud. Sest, kes ütleb, et peab tegelikult nii elama, võib ju vabalt hakkama saada ilma nende mängudeta. Need mängud on aga teadatuntud, mõnusad, huvitavad ja head. Naljakas on üldistada kõike mänguks aga kui vaadata olümpiamänge ja seda, kuidas tegelikult ka see on lihtsalt mäng, millegi peale. Kõik need mängud on muutunud nii oluliseks, elulises ja tavaliseks. Inimesed ei oskagi elada, ilma erinevaid mänge mängimata. Noored hakkavad koos elama ja perekonda mängima, muutudeski lõpuks perekonnaks ning unustades mängu, sünnitades tegelikkuse. Kunstid, poliitika, sport, põllundus - kõik on kuidagi mäng, mõni rohkem, mõni vähem, aga me teeme seda kõik. 

Kõigil on oma salajased mängud, kes loeb säravatel plakatitel olevaid kirju tagurpidi, kes loendab objekte toas, kes hoopiski lööb lumepalli mängides, et see on sõjavägi, kes lahingus puruneb. Me lihtsalt kaotame võime mõista, et kõik on mäng ja muutume selles mängus nii tõsiseks, et kaob armastus ja lõbu selle elumängu vastu. Kõik on lihtne, kõik on parandatav ja mäng ei lõppe kunagi, sest mänge sünnib juurde kogu aeg.

Ilusat mängu kõigile!