hingus

Juba pikemat aega on minu maailma sattunud nähtamatu tolm, mis kurvastab mind. Ometigi kõik on ju hästi, tundub nagu paremat olla ei saa, kuid ometigi vaatan ringi ja olen kurb. Nendel hetkedel avastan, et mul puudub poolus, kes mõtleks. See tähendab pool, kes ütleks, et pole põhjust olla kurb ja loetleks ette kõik parimad asjad, mis paneks silma särama. Otsides põhjust, jääb tihtipeale ette just inimene, kes on maailmas see kõige-kõigem ning tema peab taluma kogu nähtamatu tolmu müsteeriumi valu. Ühel päeval avastab see inimene, kes on mürgitatud tolmu poolt, mis muudab ta kurvaks ja ennasthaletsevaks mömmiks, et tema maailma on tekkinud auk. Ta mõistab, et see auk võib tema edasisele eksisteerimisele mõjuda ohtlikult ning ta proovib kõigest väest auku kinni katta, kuid auk on jonnakas. Ta proovib sinna panna kõiksugu tugevaid teipe, riiet, nahka, isegi troppe, kuid miski ei aita. Need abinõud suurendavad auku veelgi ning nähtamatu tolm liugleb üha enam tema mõtetesse, mürgitades kõik, mis talle vähegi rõõmu ja naudingut pakub. Varsti on  ta jaoks süüdi kõik teised peale tema ning ta muutub mõistmatuks isekuse kuningannaks. Ometi tekib moment, kus augu remontimine jääb seisma ja algab augu ignoreerimise aeg. Ignoreerimine aga on protsess, mis suurendab auku veelgi, kuni tekib täielik kärisemine ning kogu maailm on lendlevat tolmu täis.
Alles siis märkab ta, et pea kohal pole enam roosad pilved ja väikesed tantsivad elevandid, vaid hoopis mürgine tolm. Siis toimubki taipamine, et kas nüüd või mitte kunagi ning väike isekas inimene võtab kokku kogu oma jõu ning mõtleb ja mõtleb kuni mõistab augu tekke põhjust. Tekke põhjuse leidmine teadupärast on esimene suur samm, mis juhib paremuse poole. Üsna pea hakkab peas idanev lahendus õmblema kokku auku ning hingus, mis sünnib arusaamisest, puhastab õhu mürgisest tolmust. Nüüd jääb ainult küsimus, kas maailmas, kus puudub auk ja tolm saab kokku veel kurvastusehaigusest vaevatud ohvri ning omakorda tema ohvrite hinged või on mürgine tolm teinud oma töö. Kuid kui veel maailm otsa pole saanud, võib julgelt öelda, et hinged, mille hingus on üksteist leidnud ei sure ka siis kui tolm valitseb maailma. Kõik leiab oma lahenduse, isegi kui kõik kärises, peaasi, et leiti niit ning nõel, millega auk kinni toppida ning tolm kaotada.