Paraleeltänaval

Ma elan ühel õnnelikul paralleeltänaval. Siin on lõõmav kamin, õnnelikud värvid, külluslikud süüa, kirjandust, uudiseid ja värskust. Mulle meeldib see tänav, siin on kõik perfektne, palju on aega endale, palju on aega teistega olla, ühesõnaga aega on topelt. Elu on lihtne, aga aknast paistab teine tänav ja kuigi see on kiire elurütmiga, närviline ja aja peaks seekord hoopis jagama kahega siis sümpatiseerib ta mulle kuidagi rohkem. Ma tunnen, et ma peaks kuuluma sinna, sinna teisele tänavale, kuid olen siin, oma hubases paralleeltänaval. Ma tean, et mind lahutab teisest tänavast vaid üks ebaloogiliselt kitsas niru tänav. Ma ei mahu sealt läbi, et seda tänavat läbida peab tegema palju tööd, nii palju tööd, et ma peaksin end lahti kiskuma enda mugavast paralleeltänavast ja tegutsema ristivastupidi, kaotama oma mugavuse ja mõnusa laiskuse ja lihtsalt rügama, kuni kehast on saanud vaim, mis saaks hõljuda läbi kitsast tänavat õigesse kohta, sinna kuhu ma tunnen end olevat tegelikult sündinud. See soe kamin, kollane valgus ja rõõmsad näod ajavad kimbatusse ja panevad mind tundma, et ma kuulun siia, aga niisketel sügisõhtutel hoovab maja pragudest sisse õhk, mis on hoopis kuskilt mujalt.. see õhk on teiselt tänavalt, mida ma vaid aknast näen ja kuhu ligi kuidagi ei pääse. See õhk ongi see, mis paneb mind uskuma, et ma peaks olema kuskil mujal. Naervad silmad kõnnivad mulle paralleeltänavat pidi vastu ja hüpnotiseerivad mind jääma, muutuma mugavaks ja unustama pragudest õhkav kummalisus. Ma käin mõtetes salaja niru tänava juures, proovimas, ehk ma pääsen ligi ja äkki ma pääsengi ja hõljun õigele tänavale, kuid kohe käib võpatus ja ma olen tagasi paralleeltänaval. Tagasi oma kaunis kodus, põsed niisked ja kõrvad täis meelelahutuslikku müra. See ilus paralleeltänav - pole midagi halba ta kohta öelda, soovitaks kõigile,  kuid mina, mina.. mina ei kuulu siia, mina kuulun siia ainult niipalju, et elada lootuses pääseda niru tänavast läbi teisele tänavale. Olen jälle oma voodis ja pragudest tuleb kutsuvat lõhna, "Ma tulen, ma kunagi tulen" ütlen ma ja uinun. Vaim lendab aga jälle niru väravast läbi otse tumedast puust põrandale, mida valgustavad üksikud heledad tähed.