Ma armastan suure silmaga inimesi ja pingutan seetõttu iga päev, et mu silm vähegi suureneks. Üks päev olengi ma üks suur silm, kes aina ringi rullib ja kasvab üheks uueks maailmaks. Ma ei muretse sellepärast, et ühel päeval me kõigi silm sulgub, ei, sulgumine on igati loomulik asjade jätk. Kuid kui see silm on nii imepisike, et sinna mahub sisse ainult üks usk, ainult üks jumal, ainult üks konnatiik - siis poleks see silm nagu avanenudki. Kui palju on silmi, kes ise pigistavad end kinni ja ei luba müstikal enda lähedale tulla, kes arvavad, et ainuüksi masinad ja faktid suudavad silma avardada. Ometi vajab silm lihtsalt erinevaid vaateid, mitmesuguseid uske, kogemusi ja õpetust targematelt. Ja need targad on saadaval kõigile, tasuta. Peab vaid vaimuga kaasa liikuma, sinna kus tuul on kõige värskem, heli kõige puhtam ja maapind jalge all elav. Kõik silmad ei avane samamoodi, mõndadel on kergem, nad võivad kasvõi terve elu taevasse vaadata ja ka nemad leiavad oma suuruse. Ometi ootab minu silm rännakuid, otsekui ta ei usuks, et maailm eksisteerib mujal kui ta ise on. Seega tahab see väike silm trumbata üle konstrueerijaid ja näha kui kiiresti on võimalik luua maailma, mida ta näha tahab. Ja klaase.. klaase ma ei taha - ma otsin üldsust mitte detaile.
2013 - “ ka fragmendid annavad hiljem selgust, igatahes rohkem kui tühjus”
No comments:
Post a Comment