Kaleidoskoobi sisemus

Kui on kiire ja miski justkui lükkaks sind edasi tegutsema, tuleb kuskilt sügavalt seest revolutsiooni puhang ning tagantlükkaja haihtub. Sellisel puhul korrastan ma enda asju, võtan rahulikult oma sahtlid ette ja vaatan kõik üksipulgi läbi - rahustav on sorteerida ja tunda igast objektist kiirgavaid mälestusi, kus see asi minuni jõudis, kuidas see tehti, kellega koos ma sellega olen mänginud ja millal ma teda viimati katsusin. Nii jõudis minuni üks üpriski harilik pulgake, ümarate otstega ja roosa printsessidega pilt peal. "Veider" mõtlesin, "see ei ole minu oma, ometi on see sattunud minu asjade hulka, seega on see tee minuni leidnud, seega on see meie esimene kohtumine, Tere!" Ometi pean tunnistama, et see roosa printsessilik ümbris ei sobinud kokku minu objektidega ning ma eemaldasin armsa katte. Selle asemele jäi hallikas kare paber, mis justkui kutsus enda peale joonistusi. Joonistused olid meeleldi nõus ning hüppasid hallile paberile seltsiks. Kui pulgake oli enda omaks muudetud vaatasin ma sisse.

Ma jooksin värviliste liblede, kalliskivide ja pärlite keskel, lõpmatu peegelduste maailm, kuhu sisse oli nii kerge kaduda. Ainult väike liigutus kahe sõrme vahel ning kogu maailm teisenes. Kõik värvid olid moodustanud uue peegelduste sümmeetria ning jälle oli kõik lõpmatu. Iga väike liigutus oli see ettevaatlik või rohmakas muutis pilti ning näitas uusi mustreid, mis sulasid minuga ühte. Katsetades pulga liikumist mõistsin, et siin puudub loogika, siin puudub skeem - see on nagu elu, kus sa kunagi ei tea, mis tuleb, kuid tead, et iga väikegi kokkupuude, iga väikegi pööre muudab midagi ja sulatab pähe uusi mustreid. Mustreid, mis lihtsalt ei lõbusta või ei kurvasta, vaid ilmutavad end kui sarnane muster eluteel ette satub ning aitavad selles värvikirevas labürindis otse vaadata ning peegelduva illusiooni tagataustale jätta. Pea oli muutunud raskeks, nii palju erinevaid mustreid oli pähe sulanud, et kogu väljaspool olev maailm hakkas pöörlema. Ma avastasin end kaleidoskoobi seest ning kaleidoskoop kukkus vaikse kõlksatusega põrandale, muster muutus.

Kuskilt kaugelt helises uksekell, tundus, et see roheline kivi seal paremas nurgas justkui kõlises. Jooksin  kollaste kuubikute vahelt sinise kolmnurgani ja istusin sinna peale. Maavärin ning üks suur silm vaatas otse minu poole ning hakkas pöörama. Kõlksusin koos värviliste kividega ning muutusin üheks neist ning olin üks süsteemist. See ongi see kaleidoskoobi müsteerium - et sellest aru saada ning sellega üheks saada, tuleb esmalt mustreid näha. Kaleidoskoop sülitas mind välja ning leidsin end põrandalt, kare pulgake minu kõrval. "Et illusiooni jääda - tuleb esmalt illusiooni tundma õppida" moodustus värvilistest kividest sõnum minu peas.

Mis siis muud kui pöörata, sest lõppude lõpuks on ju kõik illusioon.

Vihin

Ta tuleb jälle ja keerutab hingi segi. Jälle on minus mitmeid inimesi, kes kõik ajavad oma asju, mõtted on taltsutamatud - üks hetk on tuul minusse paisanud emakeele õpetaja peas keerelnud etteütluse, siis jälle arstitudengi ideed tablettide vajalikkusest. Käin tänaval ringi ning tunnen, et iga järgnev tuuleiil toob uued ja segased tunded, mõtted ja tahtmised ning minu sees olev mõte kaob kellegi teise pähe. Nii on sügisene melanhoolne tänav täis inimesi, kellele tuul on naljaviluks lisanud teiste inimeste hingi ning paraku ka neid, kellele pole tuul jätnud midagi peale keha. Kohutav korralagedus on inimeste peades ning eksinud hinged lobisevad arusaamatuid sõnu alateadvusesse. "Kuid kui kirsikoogile lisada pisut piparmünti...roolivõim on omadega nässus...ma ei jõua elu sees selle bussi peale... avage lehekülg 12...ma ei ole su ori...oi kui armas karvapallike sa meil oled...me lendasime kuskil 4 tundi ja turbolents...metsikud seiklused ürgmetsades...anna talle andeks ta on ju ainult laps...kaks korda päevas üks tablett korraga...hallo, ma ei saa hetkel rääkida" Kes need kõik on, seda ei tea, ainult kumisevad mõtted teiste peadest sumavad ajusoppides ringi ja otsivad väljapääsu, et lõpetada oma tegevus. Sügistuul justkui mõjutaks kõike, eile oli veel suvi ja menüüs nägid silmad heal juhul ainult valget veini, kuid nüüd on tuul ka silmad segi paisanud ja muud peale kuuma piparmündi tee või punase veini silmad ei näe. Üllataval kombel ka kõrvad kuulevad rohkem helisid kui juttu ning tekitavad pähe lühikesi filmiklippe - autoratas sõidab mööda märga asfaldit, orav libastub oksal, pudelikorjaja kott langel kõlksatusega pargipingile, suitsev koni leiab oma koha kuivas prügis, lennukitiib riivab musta pilve, elektritraat võngub. Kuidas saab üks päev olla suvi ja järgmisel juba sügis - kes äratab tuule suveunest ja utsitab teda pugema inimeste pähe vargile? Nii lennutab tuul edasi teiste omandit ning jagab seda mittetahtjaile, teeb ninad nohuseks, kurgud kähedaks ning pea kuumaks. Ometi õpetab ta meile nägema ja kuulma ümbritsevaid inimesi ja mõistma, mis toimub nende sees. Sügis toob tundlikust, mis meid küll veidi kurblikuks võib muuta, kuid teiseltpoolt mõtlikumaks ja mõistvamaks. Järgmine tuulepuhang aga puhub kõik ütlemata jäänud sõnad võõrale - eks kuuleme neid järjena temalt edasi..

Tere, ja kes sina päriselt oled?

Kes oleme päriselt ja kes näiliselt? Üha enam paelub mind inimese erinevad tahud ja kuidas ta väikeste märkidega endast teiste jaoks pilti loob. Mida vaiksem, seda huvitavam või ei? Viimasel ajal tundub, et hoopis kõige lärmakamad ja niiöelda "avatumad" inimesed varjavad endas palju rohkem saladusi ja tahke kui need, kes vaikselt nurgas istuvad. Need, kes nurgas istuvad jätavad endast koheselt mulje kui sügavamatest inimestest, kelles on palju varjus, need kes karjuvad ja räägivad endast palju kohati varjavad seda, kes nad tegelikult on. Öeldakse, et pole olemas seda päris mina ja kõik minu sees olev on meedia ja perekonna poolt omatud peegeldus. Tõsi ta on, et inimene imab endasse kõiksugu prahti meediast ja teistelt inimestelt, ometi on tal midagi kohe kaasas. Mida rohkem ma kohtun inimest
ega, kes ei ole üksnes analüüsitavad, vaid ka analüüsijad, seda rohkem tundub endast mulje jätmine teadusena. Kui oluline on tänapäeval, mida teised arvavad, teistele näitamine, et kõik on korras, las teised kadestavad. Ja ühel hetkel kaob kõik, elu katkeb ja alles on jäänud ainult pete, mida aastate jooksul teistele söödeti. Oh oskaks vaid olla ja unustada, kes tahaks olla. Lihtsalt julgeks olla rumal, labane ja tobe ning kaotada selle koputava poole enda mõistusest, kes kutsub mind korrale olema tubli.
Tobe ma olen ja tobedaks jään, sest mind tobedaks loodud. Tobe on olla nii uhke ja hää. Tobe ongi aus - kui imelik tundmus ka see pole, eesti keeles ei vasta sellele emotsioonile ja tundele paremat vastet kui tobe. Nautigem seda, mis meile viivuks on antud, enne kui kõik kaob, sest tobedus ei tule tagasi.

Veidrad mõtted, veidral ööl, kus unenäod kutsuvad treenima ja harjutama.
Head ööd

kahe maailma vahel

Kui me oleme nautinud und ja meie silmad avanevad- siis me ärkame hommikumaailmas, niiöelda reaalsuses. Selles maailmas on meil moraalid ja kombed ning siin elab meie mõistlik pool. Kõik kiusatused ja rumalused, mis pähe tulevad tõrjub välja rakuke, kes kardab tuleviku pärast. Seetõttu järgnevad kõik sellele, mis on teada tuntud kui õige tee ning ratsionaalne ja kontrolli all. Iga päev siblime siin maailmas ringi teeme tähtsaid asju, mida ei saa kõrvale lükata, mis on olulised, sest nii on meile öeldud ja nii meile tundub. Kui mõttetu on üksikindiviid ja kui absurdne on elu - see ei ole midagi uut, seda mõtlevad ja teavad kõik vähemalt ühel hetkel nende elus, aga kui paljud mõtestavad selle mõtte enda tuleviku-rakukestesse ja alustavad eksisteerimist nii nagu nad tahaksid? Inimesed ei oska enam õnnelikud olla - kui nad saavad materiaalse asja. Ka mina mitte. Ma saan kingi, mis on kellegi teise poolt- masina poolt meisterdatud ja mida ma võib olla tahan, aga minu emotsioon on siiski ükskõikne. Ma suudan ainult siis midagi tunda, kui mulle kingitakse see emotsioon, see elamus. On see koht või sündmus - mälestus. Me tahame uusi asju, uusi ja uhkeid aga kui ebaoluline on see tegelikult. Kuidas esimene päev me võib olla tõesti hoiame seda asja ja järgmisel on see lihtsalt kõigi teiste asjade keskel keset seda suurt harakapesa. Miks on need asjad, mis me lapsepõlves saime meile armsamad? Sest siis me oskasime tunda rõõmu kõigest ja isegi materiaalne kink tekitas ilusa mälestuse ja emotsiooni.

See esimene maailm on kus me paratamatult elame, tahame või ei, me oleme harjunud mõtlema kinnise ruumi seisukohalt, et kuidas me oma surmapäevani võimalikult hästi läbi saaks ajada.. Läbi saaks ajada?  Mitte keegi pole siia maailma selleks sündinud, et tal on mingi ülesanne, me oleme lihtsalt siin ja see on meie aeg, kus on võimalik lihtsalt teha mis on tore ja siis kaob kõik ja midagi ei olnudki. Aga kui sul on mingi imelik olukord antud, meie nimetame seda eluks, siis miks olla selles olukorras nii, nagu sinult oodatakse? kes üldse ootab midagi, peale meie enda? keda tegelikult huvitab teine inimene? Ärge rääkige armastusest, sest ikkagi on igaüks üksi enda veidruses ja normaalsuses.

Teine maailm on see hetk, kui ammu pole olnud und, kus pole maganud või teiste sõnadega pole käitutud plaanipäraselt ja sa oled jõudnud olukorda, kus sa oled ühest maailmast teise sattunud, kas siis unetuse või ebamääraste tuulte kaudu, kes teadvustavad, et sa ei pea midagi tegema. Midagi. Ainult siin on sinu mõtted need, kes ikkagi tahavad midagi teha, sest niisama mõtteid mõlgutades tekib midagi sellesarnast nagu eksisteeriks ainult tühjus ja tühjus ei meeldi kellelegi liiga kaua. Selles teises maailmas selguvad sinu tegelikud unelmad, tegelikud küljed, kes tahavad midagi kindlat, kedagi kindlat, kuhugi kindlat, väga kindlalt. Kiusatused kõnnivad järjekorras sinu juurde ja pakuvad sulle kätt, et sa teeksid seda, mida sina tahad ja sina ei huvitugi faktist, et ühel hetkel sa ärkad esimeses maailmas ja kellegi raske käsi on su õlal ja ütleb, et sa ei saa seda teha, sest see pole õige!

Mis on õige? Õige on olla edukas. Mis on edukas? Kas keegi on edukas, kes elab metsas ja tunneb maailma enda ümber või on edukas see, kes istub päevast päeva laua taga ja plötserdab kas siis tindiga midagi valgele lehele või toksib näppe vastu nuppe. Kui me ei teaks mis on need asjad, siis tunduks kõik need tegevused nii rumalad. Aga kuna edukas on vähemalt enamikes ühiskondades see, kes on kuulus, keda teatakse ja see, kes saab palju värvilisi paberi lehti, mille eest armastust osta, siis kaotatakse üha enam teist maailma. Mis mõttega üldse toksida oma sisemõtisklusi siia imelikule masinale? Et ma saaksin neid lugeda siis kui ma arvan, et ma pean midagi tegema, sest see on kindlasti õige ja ohutu.

 Töö, raha, pere vastandatakse tihti töötuse, vaesuse ja üksildusega. Aga miks mitte vabadus, vabadus, vabadusega? Ja mis on see vabadus? Vabadus elada ühes maailmas, mitte kahes korraga, sest see maailm, millest sa unistad võiks ju olla võrdne sellega, kus sa elad enamiku aja - ehk siis tee asju, mida sa armastad, ära kohusta end millekski, mis sulle ei meeldi ja kuigi see kõik tundub ebareaalne - allu kiusatustele, sest ilma nendeta leiad sa ühel hetkel, et sa polegi elanud. Aga kui sa ei allugi, siis vahet pole sest lõpus kaob niikuinii kõik.

_ _ _ _ !

Kõigi valu, talu ja sõltuvus nelja tähelises sõnas. Tahad elada ilma selleta, süvendad endale, et see ei huvita sind - ometigi kontrollivad need neli tähte sinu elu ja kulgu. Sellistel hetkedel kui tunned, et need tühised tükid tekitavad kõige suuremaid allakäike ja külvavad ka sinu enda väikeses maailmas segadust.. sellistel hetkedel tahaks kõik need tükid maha põletada või katki taguda. Aga järgmisel hetkel oled jälle ihnuse küüsis ja otsid kuidas küll uusi tükke juurde saada. Kõik mängivad lõpmatut puzzlet, sest tükke jääb ikkagi puudu, et seda unistuste maailma kokku panna. Tuleb tõdeda, et mõndadel on isegi see unistuste puzzle koos, kuid nad ei rahuldu sellega ning samuti on neid, kes tõesti ei hooligi nendest tükikestest, kuid kes elavad oma elu "väljaspool tsivilisatsiooni" ja on õnnelikud. Aga kui üks inimene on saanud maigu suhu kultuurist, siis on raske kaduda puude ja mägede vahele ja ammutada meelelahutust üksnes tuulepuhangust ja mägioja väiksest vulinast - nii raske kui seda tunnistada ka poleks. Ja selleks ongi vaja neid väikeseid puzzletükke, mis meid aitavad edasi pürgida sinna kuhu meie süda kangesti himustab. Ja minu süda himustab tükkidest kokku panna kõiksugu erinevate kultuuride paiku, seiklusi ja loomingut. Ainult ori ei tahaks olla, aga ilma orjuseta on tükke raske koguda ja kuigi ühe hetkeni saab inimene tükke oma kallimatelt, siis teisel hetkel peab ta hakkama neid ise hankima ja see aeg on kohe kohe käes. Ning neid tükke ei oska ma hoida. Teadagi peab puzzle tegemiseks kasutama mitmeid tükke ning kui kohe üks ära kulutada siis on raske saada tervet pilti, kannatlikel on siin elus kergem.
Tükid, puzzled - kaotaks kõik koos selle tobeduse ja läheks tagasi minevikku ja vahetaks edaspidi oma oskusi.

tule/vik/mus

Ma armastan suure silmaga inimesi ja pingutan seetõttu iga päev, et mu silm vähegi suureneks. Üks päev olengi ma üks suur silm, kes aina ringi rullib ja kasvab üheks uueks maailmaks. Ma ei muretse sellepärast, et ühel päeval me kõigi silm sulgub, ei, sulgumine on igati loomulik asjade jätk. Kuid kui see silm on nii imepisike, et sinna mahub sisse ainult üks usk, ainult üks jumal, ainult üks konnatiik - siis poleks see silm nagu avanenudki. Kui palju on silmi, kes ise pigistavad end kinni ja ei luba müstikal enda lähedale tulla, kes arvavad, et ainuüksi masinad ja faktid suudavad silma avardada. Ometi vajab silm lihtsalt erinevaid vaateid, mitmesuguseid uske, kogemusi ja õpetust targematelt. Ja need targad on saadaval kõigile, tasuta. Peab vaid vaimuga kaasa liikuma, sinna kus tuul on kõige värskem, heli kõige puhtam ja maapind jalge all elav. Kõik silmad ei avane samamoodi, mõndadel on kergem, nad võivad kasvõi terve elu taevasse vaadata ja ka nemad leiavad oma suuruse. Ometi ootab minu silm rännakuid, otsekui ta ei usuks, et maailm eksisteerib mujal kui ta ise on. Seega tahab see väike silm trumbata üle konstrueerijaid ja näha kui kiiresti on võimalik luua maailma, mida ta näha tahab. Ja klaase.. klaase ma ei taha - ma otsin üldsust mitte detaile. 

2013 - “ ka fragmendid annavad hiljem selgust, igatahes rohkem kui tühjus”

Paraleeltänaval

Ma elan ühel õnnelikul paralleeltänaval. Siin on lõõmav kamin, õnnelikud värvid, külluslikud süüa, kirjandust, uudiseid ja värskust. Mulle meeldib see tänav, siin on kõik perfektne, palju on aega endale, palju on aega teistega olla, ühesõnaga aega on topelt. Elu on lihtne, aga aknast paistab teine tänav ja kuigi see on kiire elurütmiga, närviline ja aja peaks seekord hoopis jagama kahega siis sümpatiseerib ta mulle kuidagi rohkem. Ma tunnen, et ma peaks kuuluma sinna, sinna teisele tänavale, kuid olen siin, oma hubases paralleeltänaval. Ma tean, et mind lahutab teisest tänavast vaid üks ebaloogiliselt kitsas niru tänav. Ma ei mahu sealt läbi, et seda tänavat läbida peab tegema palju tööd, nii palju tööd, et ma peaksin end lahti kiskuma enda mugavast paralleeltänavast ja tegutsema ristivastupidi, kaotama oma mugavuse ja mõnusa laiskuse ja lihtsalt rügama, kuni kehast on saanud vaim, mis saaks hõljuda läbi kitsast tänavat õigesse kohta, sinna kuhu ma tunnen end olevat tegelikult sündinud. See soe kamin, kollane valgus ja rõõmsad näod ajavad kimbatusse ja panevad mind tundma, et ma kuulun siia, aga niisketel sügisõhtutel hoovab maja pragudest sisse õhk, mis on hoopis kuskilt mujalt.. see õhk on teiselt tänavalt, mida ma vaid aknast näen ja kuhu ligi kuidagi ei pääse. See õhk ongi see, mis paneb mind uskuma, et ma peaks olema kuskil mujal. Naervad silmad kõnnivad mulle paralleeltänavat pidi vastu ja hüpnotiseerivad mind jääma, muutuma mugavaks ja unustama pragudest õhkav kummalisus. Ma käin mõtetes salaja niru tänava juures, proovimas, ehk ma pääsen ligi ja äkki ma pääsengi ja hõljun õigele tänavale, kuid kohe käib võpatus ja ma olen tagasi paralleeltänaval. Tagasi oma kaunis kodus, põsed niisked ja kõrvad täis meelelahutuslikku müra. See ilus paralleeltänav - pole midagi halba ta kohta öelda, soovitaks kõigile,  kuid mina, mina.. mina ei kuulu siia, mina kuulun siia ainult niipalju, et elada lootuses pääseda niru tänavast läbi teisele tänavale. Olen jälle oma voodis ja pragudest tuleb kutsuvat lõhna, "Ma tulen, ma kunagi tulen" ütlen ma ja uinun. Vaim lendab aga jälle niru väravast läbi otse tumedast puust põrandale, mida valgustavad üksikud heledad tähed.