saatus

jah, ma tõesti usun sellesse, võibolla isegi liiga palju. sest kui suhe või üldse suhelmine väheneb või üldse kuidagi toimub muutus negatiivses mõttes-siis võtan ma seda loomulikuna ja ei üritagi asja parandada, sest see on saatus. ja täna tuli mu saatus ja koputas mulle temaga uksele, pähe , IGALEPOOLE.aga kui nüüd jälle midagi ei toimu siis läheb see koputus ära ja ma ei tahagi ust lahti teha-mis on iseenesest hea. ma oleks nagu suureks saanud et ei tee oma ust enam kõigile lahti.see on kurb aga samas reaalne. ah unustasin mulle ei meeldi reaalsed asjad. ma räägin endale vastu.päris palju. ehk siis segadus -segadus tekib nende lõpmatute igalt poolt tulevate koputustega. ei ole vaja neid lõpmatuid koputusi. on vaja selliseid koputusi mis tekitavad hea tunde, mitte sellise (seda ei anna kirjeldada) .

ainult see, kes armastab rohkem, saab lahkuda.

KOLE KOLE KOLE lause.

ma kujutan ennast ette kui kortsus kätega 60 aastates naine-kes on tundnud maailmavalu,armuvalu,igatsusevalu. võibolla sellepärast et olen üli emotsionaalne ja võtan väikest juhtumit suurelt ja suurt juhtumit väikselt.kuna minu jaoks suured asjad on väikesed ja väiksesed suured. kõik on mööduv.

see on sulle (ja sina tead keda ma mõtlen, jah sina seal):

küll oled püüdnud mind köita-

veedelnud,võrgutand,

luisanud lugusi,lubanud,lummanud,

pununud püüniseid.

kütkestav küll,

kuid kogu see kunst jätab külmaks.

tõesliselt köidab vaid see mis vabastab.