ma olen ebainimlik,et ma ei kuulu inimeste sekka ega ühegi riigi alla, et mul pole asja ei usutunnistuste ega põhimõtetega.mul pole asja inimlikkuse krigiseva masinavärgiga-ma kuulun maale!ma ütlen seda pea padjal, ja tunnen kuidas minu meeltekohtadest tärkavad sarved.ma näen kõiki oma ogaraid eelkäijaid ümber oma voodi karglemas, mind lohutamas, tagant ässitamas,oma ussikeeltega piitsutamas ja nende kollitavaid kolpasid mind irevilsui põrnitsemas.ma olen ebainimlik!seda öeldes on mu näol viirastustenägija hullumeelne irve ja ma kordan seda ikka ja alati, sadagu taevast kas või krokodillivihma.võibolla oleme kõik hukka mõistetud ja et meil pole vähimatki lootust,mitte kellelgi meist,aga kui see ongi nii, siis toogem vähemasti kuuldavale viimne verdtarretav surmaeelne karju,trotsihüüd,sõjaulg.õgigu surnud surnuid .las meie, elavad, tantsime kuristikuveerel oma surmatantsu.ja missugust tantsu veel!
No comments:
Post a Comment