tuumaelektrijaam

Maa kliima muutumine on põhjuseks, miks sedavõrd palju räägitakse fossiilsete kütuste kahjulikkusest. Sadade miljonite aastate jooksul moodustunud süsinikurohked kütusmineraalid vabastavad suurel hulgal põletamisel selliseid koguseid süsihappegaasi, millega Maa ökosüsteem toime ei tule. Toimetulekuna tuleb mõista seda, et on piisavalt kasvupinnast ja rohelisi taimi, mis suudaksid tekitatud süsihappegaasi siduda päikeseenergia toimel biomassiks, ilma et sünniks olulisi muutusi ilmastikus ja näiteks ookeanide veetasemes. Tänase päeva kogemus näitab vastupidist: viimase paarisaja aasta jooksul tarbitud fossiilsed kütused on Maa kliima muutuma pannud. Palju torme ja üleujutusi kohtades, kus seni on olnud võimalik rahulikult elada, ning ka ookeani veetaseme tõus kasvuhooneefekti põhjustatud kliimasoojenemisest annavad tunnistust eelolevatest majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest. Valida on tuuma-, päikese- või maa siseenrgia vahel. Lahendusi on põhimõtteliselt kaks: kas kasutada energiatootmisskeeme, mis ei häiri süsinikuringet, või kasutada energiaallikaid, mis on lähemalt seotud päikese-energia või maa siseenergia kasutamisega (päike, tuul, veejõud, biomass, maa sisesoojusel töötavad jõujaamad). Ainsaks täna teada olevaks tõhusaks süsinikuringest suhteliselt lahti sidestatud jõujaamaks on tuumajaam. Ainsad kasutust leidnud jaamatüübid on raskemaid aatomituumi kergemaks lõhustavad tehnoloogilised rajatised, kus lõhustumist suudetakse suhteliselt hästi kontrolli all hoida. Tuumajaamad on paratamatult kõrge energiakontsen-tratsiooniga seadeldised, kus untsumineku tõenäosus on seoses ühte ruumiossa kontsentreeritud aine ja energia hulgaga. Tuumajaamades on see kontsen-tratsioon paratamatult suur ja nagu näitab ajalugu, on sõltumatult ohutus-abinõudest ikka mõni koht, kust loodusjõud läbi murravad. Olgu põhjuseks katsetamishimulised energeetikud nagu Tshernobõlis või midagi muud – probleemiks on see, et tänase tuumatehnoloogia puhul on elusorganismide genoomile liiga ohtlikud ained ja protsessid liialt õhukese seina taga. Kui tuumajaam oma elupäevad katastroofita lõpuni elabki, saavad probleemiks jäätmed. Nii tuumkütuse lagunemisjäätmed kui kasutamise käigus radioaktiivseks muutunud metallkorpuski. Sõltumatult kohast, kuhu jäätmed maetakse, oleks ikkagi tegemist liialt kontsentreeritud radioaktiivse ainega, millist looduslikes oludes ei esine. Seetõttu võib oletada, et tõsised keskkonnaprobleemid võivad tekkida aastakümnete jooksul. Samal moel kui praegu ohustavad paljusid piirkondi merepõhja uputatud konteinerid sõja-mürkidega. Tänapäevane tuumatehnoloogia eel-dab erilist tähelepanu ja sotsiaalset dis-tsiplineeritust. Seetõttu ei saaks sisemiselt korrastamatule ühiskonnale seda kuidagi soovitada. Lonkav ja logisev elukorraldus palju ohutumategi tehnoloogiate valdkonnas peaks olema selgeks märgiks, et täna tuntud tuuma-energeetika võiks Eestis pigem segadust ja ohtu kui õnne ning edu tekitada. Teine tuumaenergeetika lootus on tuumasüntees – see on protsess, mille käigus kergemad aatomituumad (kõrge temperatuuri ja rõhu või muude mõjurite tulemusena) liidetakse raskemateks tuumadeks ning kergete ja raskete tuumade massivahe kiirgub sel juhul kasutuskõlbliku energiana. Ahelreaktsioonina toimub see protsess vesinikupommis. Tuumaenergeetika ootab ge-niaalset ideed. Vaatamata ligi pool sajandit kestnud uuringutele ja kümneid miljardeid neelanud projektidele, pole seda tänini õnnestunud muuta juhitavaks tööstusliku kasutamise mõttes. Ääretult raske on hinnata, millal oodatav uus arusaam fundamentaalfüüsikast või kellegi ajus sündiv õnnelik juhus tuumasünteesi kasutatavaks teeb. See võib juhtuda homme või koguni sajandi pärast. Senimaani tuleb tuumaenergeetikat siiski pidada pigem näiliselt kui tegelikult puhta energia tootmise viisiks. Poleks küll tossavaid korstnaid ja paha haisu, kuid siiski on tegu elusale ainele ääretult ohtliku materjali ning energialiigiga. Seotuna reaktoreisse ei pruugi see oht olla märgatav. Kuid hoidmine ning hilisem jäätmekäitlus võivad osutuda üle jõu käivateks. Tuumaenergeetikas on tagantjärele tarkusest vähe abi. Vähemalt nende jaoks, kelle asu-alal selle jaamaga midagi juhtub. Nagu näitab tuumajaamade ajalugu, pole nende puhul ka ettetarkusest palju abi.....


SIINKOHAL OMA NIME LISADES TOETAN IGNALINA TUUMAUURINGU AVALIKUSTAMISE NÕUET:Toetusaktsioon tuumanaergia tasuvusuurimuse avalikustamiseks on lõppenud.
Aktsioonis osales 6367 inimest.
Selgituseks:
Eesti elektritootmine tuleb kaasajastada: Eesti peab elektritootmise kaasajastama hiljemalt 2016. aastaks, nii sai lubatud Euroopa Liitu astudes. Poole sajandi vanused põlevkivikatlad, mis tekitavad 96% Eesti õhusaastest, tuleb keskkonnasäästlikuma energiatootmise vastu välja vahetada. Seega kulub energiamajanduse uuendamiseks igal juhul mitukümmend miljardit krooni. Siinkohal on põhiküsimus, millisele energeetilisele lahendusele neid miljardeid kulutada ning kuidas tagada selle otsuse läbipaistvus.
Eesti energeetiline sõltumatus on üksikute varjatud otsus? Eesti riik on täna sattunud olukorda, kus majandusministril on ainuisikuliselt võimalik sõlmida suurtehing Leedu tuumajaama projektis osalemiseks. Selle tehinguga viidaks Eestist välja kakskümmend miljardit krooni ning Eesti riik satuks esimest korda oma ajaloo jooksul sõltuvusse välismaal toodetud elektrienergiast. Tehinguks, mis mõjutaks Eesti energeetikat vähemalt 50 aasta pikkusel perioodil, ei pea majandusminister isegi parlamendilt nõusolekut küsima. Juriidiliselt korrektseid, kuid huvigruppidele läbipaistmatuid otsuseid on võimalik teha tänu sellele, et Eesti Energia pole riik, vaid ettevõte, mis teeb oma otsused ise ning energiaettevõtte omaniku ehk riigi esindajaks on majandusminister ainuisikuliselt.Samal ajal on majandusminister salastanud 2006. aasta novembris valminud tuumajaama tasuvusuuringu. Eesti keskkonnaorganisatsioonid on kolme kuu jooksul püüdnud saada vastust tuumajaama puudutavatele küsimustele, Eesti Energia seisukoht on aga vankumatu — majandusminister käsib vait olla. Kuidas aga olla kindel, et tuumajaam on Eestile parim valik, kui tõendusmaterjali ehk tuumajaama tasuvusuuringut kiivalt salajas hoitakse? Majandusminister Savisaar ei ole tänaseni tuumajaama projektis osalemist avalikult põhjendanud.
Euroopa odavaim tuumaenergia on praegusest elektrihinnast kaks korda kallimPrantslastel, Euroopa suurimal tuumariigil, on ainsatena Euroopa Liidus kodumaine tuumareaktorite tootmise kogemus ning tuumakütuse ümbertöötlemise vabrikud. Prantsusmaal maksaks uue tuumajaama elekter 67 senti kilovatt-tund. Kui arvestada Baltimaade loomingulist ehituspraktikat ning olematut kogemust kaasaegse tuumaenergiaga, samuti kiirelt kallinevat tuumakütuse hinda maailmaturul, siis kujuneb tuumaelektri hinnaks vähemasti 75 senti. Võrdluseks — tänane põlevkivielekter maksab 35 senti kWh. Sisuliselt tähendab Leedu tuumaprojektis osalemine eestlastele elektrihinna kahekordistumist.
Kodumaine energiatootmine tähendab uusi töökohti ja sõltumatustKui Ignalina projekti Eesti osa, 15-20 miljardit krooni investeerida kodumaiste energialahenduste loomiseks, siis tooks see riiki juurde hinnanguliselt 40 miljardit krooni lisainvesteeringuid ja looks massiliselt uusi töökohti. Raha riigist välja viies võime sellest ka ilma jääda ning heal juhul saame tulu 20 aasta pärast, tuumajaama tasuvusaja saabudes. Vähetähtis pole seegi, et Ignalina tuumaprojektis osaledes tuleks Eestil igal aastal importida 4 miljardi krooni eest Leedu elektrit.
Eesti energiapoliitika peab olema avalik ja lähtuma Eesti rahva huvidest. Nõuame Ignalina tuumajaama tasuvusuuringu täies mahus avalikustamist!