haiglaaken.

Väljas olles me ei taju kui suures vabaduses me oleme. Haiglast välja vaadates on kange iha põgeneda haiglast ja joosta välja, karge õhu kätte. Nähes inimesi, kes ruttavad trammile ja teisi, kes istuvad oma autoga ummikus. Kellelgi neist inimestest ei tule pähe , et just sel hetkel jälgib neid haiglaaknast väikest kasvu siniste silmadega poiss. Nukralt vaatab ta aknast välja ja silitab oma parema nimetissõrmega külma aknaklaasi. Õde tuleb uksest ja käsib poisil voodisse heita, sest nüüd on aeg süstiks. Poiss enam süsti ei karda, sest ta on haiglas veetnud juba kolm kuud. Süste saab ta päevas oma neli ikka. Süst tehtud, läheb õde välja ja käsib poisil voodis lamada. Kohe kui uks on õe järel sulgunud, läheb poiss oma tavalisele valvepostile- aknalauale- tagasi. Seal jälgib ta ühte naist lapse vankriga, lapsevankri üks ratas on jäänud rentsli ääre taha kinni ja naine üritab seda lahti kangutada. Poiss muheleb, oi kuidas ta tahaks seal olla ja seda naist aidata. Juba ruttabki ta oma kujutlustel naisele appi. Nii päästab ja aitab see poiss tuhandeid inimesi igapäev , kahjuks aga vaid oma kujutlustes. Kostavad õe sammud ja poiss ronib kärmelt voodisse tagasi. Nüüd tuleb auväärt kraadiklaas talle külla ja poeb talle kaenlavahele. 38.3 ütleb kraadiklaas ja ruttab õe kätte tagasi. Õde vaatab murelikult poisi sinistesse silmadesse ja lubab kohe tagasi tulla. Poiss nokib oma tekiäärt märgates, et seal on pisemat sorti auk kulunud. Juba ongi õde tagasi, kuuma joogiga, mis pole just kõige maitsvamat sorti. Poiss joob kiiresti joogi ära ja ütleb et tahab magada. Õde lahkub pärast poisi pea paitamist.
Kell on juba palju, juba on pime aga poiss ronib tagasi oma kohale aknalaual. Laual on mõnusalt jahe, ta vaatab alla, vihma on hakanud sadama. Poiss armastab kõige rohkem vihma, ta tahaks vihma sees tantsida ja poriloikudes hüpata. Segasena, paneb ta peale hommikumantli ja jääb lukuaugu taha piiluma. Ta näeb õde, kes läheb tema kõrval palatisse, õhk on puhas, poiss jookseb tasakesi välja, pannes ukse kinni ja tellides kiiresti lifti. Lift jõuab kohale, poisi süda tukleb üha kiiremini, ta vajutab 0 –le . Juba ongi 0 korrus. Ta läheb kiiresti välja, õhk on jällegi puhas, hakkab välisukse juurde jõudma, kuid uks on kinni. Ta jookseb teise koridori lõppu, kus on lukustamata uks, teeb selle lahti ja .. ongi väljas. Ta jookseb vihmas, mis ei ole enam üldse nii hea, kui see oleks olnud siis kui ta oleks seda ette kujutanud, äkitselt tunneb ta köha hoogu ja iiveldust , ta vangub tagasi ukeni ja libistab ennast sisse. Märja ja pettununa tellib ta lifti, lift avaneb ja talle vaatab vastu Õde. Õde viib ta tagasi tema palatisse ja tõreleb poisiga, poiss aga seda ei kuule, ta kuuleb ainult hiigelsuuri pisaraid, mis tema silmadest alla veerevad ja tunneb pettumust, et kõik, mis seal haiglaakna taga on ei ole üldse nii nagu on see siin, tema peas, tema kujutlustes, tema haiglapalatis.

haiglas

Haigla andis palju kirjutamisvajadust, sest üksi haiglas ööd veeta pole just kõige meelis tegevus, samas, on võimalus olla üksi endaga.

Magdaleena haigla, neljas korus 405 palat.

3 voodit, ühes neist oli 2,3 aastane Henri, kellel lõigati adenoidid ära, väga armas poiss, ta isa oli koguaeg tema juures ja ta sai juba üsna kiiresti koju, nimelt väikestel lastel on taastumine märksa kiirem kui vanematel. ( henril oli kaasas tema punane mudelauto ja suur winnipooh, ka talle ei meeldinud süstid)

Teises neist on umbes 50-60 aastates naine. Tal oli samuti mandlioperatsioon, ta norskab hirmasti, seetõttu ei saagi ma magama minna. Muidu on naine sõbralik, nime ma küll ei tea aga, arvatavasti ta mees on arst, sest kittel seljas tuleb kogu aeg ta mees mureliku näoga ja küsib kuidas on ja nad räägivad pere asju. Naine ütles enne kui magama läks mulle veel, et vabanda lapsuke, ma kindlasti norskan, sest mul on pärast operatsiooni nina kõvasti tatti täis. Andestatud.

Ning mina, kärsitu loomusega tütarlaps, kellel pole enam mandleid. Aga miks siis kärsitu? No on raske mul olla täiesti niisama ja mõelda. Ma ikka kas pean oma voodiga üles alla sõitma ( väga vahvad nupud on siin vooditel nendega saan voodit liigutada üles alla, jalad üles, pea üles jne.) või siis pilte tegema või mängima damagutšiga ( ei tea õigekirja aga eks mõistate), selle damagutši tõid mulle mu klassiõed Tuuli, Carine ja Kirke, koos miki hiire ajakirja, lillede ja ära sulanud jäätisega. Mind käis vaatamas veel Grete, vend ja isa. Õed on kõik väga mõnusad ja lahked ainult see peaõde on pisut kurja võitu, ajas mu külalised minema, ei lubanud oma asju põrandal hoida jai se vetsus käia ja kui ma pilti tegin või voodiga mängisin sain ka pragada. Aga õnneks sain salaja siiski vetsu minna , niiet ei pea seda rõvedat pissinaatorit kasutama. Muidu on päris hea olla, arstid on ka lahked, ainult üks toru, mis mu käe sees on , on üsna ebamugav.



Haiglast aga nii palju, et haigla tekitab minu meelest meeletud üksindus tunnet, mitte seda mõnusat üksindustunnet vaid just halba. Õhk on haiglas kuidagi rusuv ja igast nurgast kostub ohkeid. Oeh.

klaasist kõrvad

Nimelt sõnad, need mis ei ole lihtsalt õhku paisatud silbid vaid lähevad läbi kõrvade meieni ja mõjutavad meid. Klaasist kõrvad aga purunevad, siis kui kuuldub sõna, mis annab oma sõnahaamriga, vastu klaasi. Kui kõrvad ei tööta, ei satu ka valus silp meieNI.
Tundub küll hea klaasist kõrvadega, et kõike valusat ei kuule, kuid nii eemaldutakse reaalsusest. Nähtus kus klaasist kõrvad muutuvad pika peale jälle tavalisteks, see esineb tavaliselt pisikestel lastel, siis kui nad hakkavad oma roosast maailmast reaalsusesse tulema. Kui ka inimestel, kes on saanud nii palju valu tingitud haamersõnadest, et nende kõrvad muutuvad klaasiks, ainult seetõttu, et mitte enam valu taluda. Klaas on ilus kuid kergesti purunev, nii võib klaasist süda edasi areneda ja inimesest saabki klaasinimene, tühi olend.

varajane post

Postiljon sõitis jalgrattaga mööda külavaheteed. Päike polnud veel tõusnud, valitses vaikne hämarus, oli kuulda kuidas taevas paar lindu tiirutasid ja kuidas kaugustest kostis kummalist sosinat. Postiljon sõitis, peatus pani kirja väikesesse kastikesse ja sõitis edasi. Paar kvartalit oli läbitud. Oli jäänud veel neli kvartalit. Päike hakkas tasapisi tõusma, kaugustes kostus kuke kiremist, kell oli vist viis. Postiljon aina sõitis ja peatus. Mõne aja pärast oli postiljoni väikeses rihmaga pruunis õlakotis veel ainult üks kiri. Ta tõstis kirja ja luges sealt : Postiljonile. Ta oli kindel, et naabruses ei ela ühtegi postiljoni nimelist perekonda, seega võttis ta ümbriku nurga ja hakkas seda rebima. Ümbrik oli lahti tehtud aga kiri oli sees, postiljoni süda hakkas kiiremin taguma, ta vaatas ringi, ega keegi teda ei jälgi. Paar lindu tiirutasid ikka veel taevas. postiljon võttis kirja välja- see oli mitu mitu korda korralikult kokku volditud. Kiri oli lahti. ta luges sealt:

igahommik sõidate mu majast mööda, peatute ja pistate minu postkasti ühe kirja. Te pole vist kunagi mõelnud, miks just minu maja juures tuleb teil koguaeg peatuda ja ühte väikest sinist ümbrikku aina minu postkasti visata. See väike seik teie postiljoni töös on muutunud rutiinseks, sõit, peatus, sinine ümbrik, postkast, jalad pedaalidele ja minek. selle sinise ümbriku saadan ma endale iga päev, igapäev jätan ka oma postkasti alla teile väikese kirjakese, mida aga teie pole tähele pannud. aeg on homme see sealt võtta.

Rutiinirikkuja.

Postiljon oli hämmingus. sõitis postkontorisse pani ratta lukutaha ja kõndis koju. ta mõtles päev läbi oma kirjast, mis asus sinise ümbrikuga ühes postkastis ja oli vihane et ta polnud kunagi sellepeale tulnud, miks üks maja saab koguaeg ainult ühe sinise ümbriku nimega : R. Rikkuja

Hommikul ärkas postiljon varem ja ruttas ratta järgi, võttis kirjad ja hakkas otsima sinist ümbrikku. seekord sinist ümbrikut ei olnud.

sisesegadus

saabus sügis mis pole sügis. on kaks võimalust kas ma hakan päriselt hulluks minema või minu aistingud on nii segi omadega, et arvavad et on sügis´-ehk siis aeg, millal mul ära pöörab ning mida ma tavaliselt eluohtlikuks ei loe.

*

bussis istun ja vaatan aknast välja, aken on vastikult räpane, niiet kogu maailm oleks justkui halli värvi, minu eest istub naine, keskealine ja temast õhkub midagi kurba. ta võtab aeglaselt käest oma punast värvi sõrmiku, ja hakkab aeglaselt bussi aknale kirjutama. ta liigutused muutuvad kiiremaks, ta kirjutab niiet midagi pole loetav aga temast õhkuv kurbus hakkab asenduma rahuloluga, enne räpane olnud aken, muutub järjest puhtamaks ning tema sõrm aina mustemaks. just akna puhastus, mis muutis maailma vaatamise selgemaks, ja ohverdus, oma puhas sõrm mustaks teha, tagasid tagasisõidul rahulolu. kõik saavad oma pingest erinevalt lahti, peaasi ainult, et traat ei katkeks.

K.K

*

musta maa peal

mustad pilved

suplen nendest siiralt

tundes surematut tungi

fantaasiasse minna.

unistades sedasi

ainult pilvedest ja maast

segasin ma teadmatult

pilve kui ka maa.

nüüd seal vahepeal mu kodu

kiigun nende vahel

pilve peal või maal,

seda ma ei tea.

K.K

*

kõndisin tänaval, jäin seisma ja nägin laternaposti ülal üht kuju istumas, ta istus ja muigas, niiviisi seisin seal ja vaatasin teda üle mitme mitme tunni. ta ei vaadanud mind, ta aina jälgis teisi ja muigas.

äkitselt ta pööras pea ja vaatas mulle silma, ta ei muianud enam.