haiglaaken.

Väljas olles me ei taju kui suures vabaduses me oleme. Haiglast välja vaadates on kange iha põgeneda haiglast ja joosta välja, karge õhu kätte. Nähes inimesi, kes ruttavad trammile ja teisi, kes istuvad oma autoga ummikus. Kellelgi neist inimestest ei tule pähe , et just sel hetkel jälgib neid haiglaaknast väikest kasvu siniste silmadega poiss. Nukralt vaatab ta aknast välja ja silitab oma parema nimetissõrmega külma aknaklaasi. Õde tuleb uksest ja käsib poisil voodisse heita, sest nüüd on aeg süstiks. Poiss enam süsti ei karda, sest ta on haiglas veetnud juba kolm kuud. Süste saab ta päevas oma neli ikka. Süst tehtud, läheb õde välja ja käsib poisil voodis lamada. Kohe kui uks on õe järel sulgunud, läheb poiss oma tavalisele valvepostile- aknalauale- tagasi. Seal jälgib ta ühte naist lapse vankriga, lapsevankri üks ratas on jäänud rentsli ääre taha kinni ja naine üritab seda lahti kangutada. Poiss muheleb, oi kuidas ta tahaks seal olla ja seda naist aidata. Juba ruttabki ta oma kujutlustel naisele appi. Nii päästab ja aitab see poiss tuhandeid inimesi igapäev , kahjuks aga vaid oma kujutlustes. Kostavad õe sammud ja poiss ronib kärmelt voodisse tagasi. Nüüd tuleb auväärt kraadiklaas talle külla ja poeb talle kaenlavahele. 38.3 ütleb kraadiklaas ja ruttab õe kätte tagasi. Õde vaatab murelikult poisi sinistesse silmadesse ja lubab kohe tagasi tulla. Poiss nokib oma tekiäärt märgates, et seal on pisemat sorti auk kulunud. Juba ongi õde tagasi, kuuma joogiga, mis pole just kõige maitsvamat sorti. Poiss joob kiiresti joogi ära ja ütleb et tahab magada. Õde lahkub pärast poisi pea paitamist.
Kell on juba palju, juba on pime aga poiss ronib tagasi oma kohale aknalaual. Laual on mõnusalt jahe, ta vaatab alla, vihma on hakanud sadama. Poiss armastab kõige rohkem vihma, ta tahaks vihma sees tantsida ja poriloikudes hüpata. Segasena, paneb ta peale hommikumantli ja jääb lukuaugu taha piiluma. Ta näeb õde, kes läheb tema kõrval palatisse, õhk on puhas, poiss jookseb tasakesi välja, pannes ukse kinni ja tellides kiiresti lifti. Lift jõuab kohale, poisi süda tukleb üha kiiremini, ta vajutab 0 –le . Juba ongi 0 korrus. Ta läheb kiiresti välja, õhk on jällegi puhas, hakkab välisukse juurde jõudma, kuid uks on kinni. Ta jookseb teise koridori lõppu, kus on lukustamata uks, teeb selle lahti ja .. ongi väljas. Ta jookseb vihmas, mis ei ole enam üldse nii hea, kui see oleks olnud siis kui ta oleks seda ette kujutanud, äkitselt tunneb ta köha hoogu ja iiveldust , ta vangub tagasi ukeni ja libistab ennast sisse. Märja ja pettununa tellib ta lifti, lift avaneb ja talle vaatab vastu Õde. Õde viib ta tagasi tema palatisse ja tõreleb poisiga, poiss aga seda ei kuule, ta kuuleb ainult hiigelsuuri pisaraid, mis tema silmadest alla veerevad ja tunneb pettumust, et kõik, mis seal haiglaakna taga on ei ole üldse nii nagu on see siin, tema peas, tema kujutlustes, tema haiglapalatis.