varajane post

Postiljon sõitis jalgrattaga mööda külavaheteed. Päike polnud veel tõusnud, valitses vaikne hämarus, oli kuulda kuidas taevas paar lindu tiirutasid ja kuidas kaugustest kostis kummalist sosinat. Postiljon sõitis, peatus pani kirja väikesesse kastikesse ja sõitis edasi. Paar kvartalit oli läbitud. Oli jäänud veel neli kvartalit. Päike hakkas tasapisi tõusma, kaugustes kostus kuke kiremist, kell oli vist viis. Postiljon aina sõitis ja peatus. Mõne aja pärast oli postiljoni väikeses rihmaga pruunis õlakotis veel ainult üks kiri. Ta tõstis kirja ja luges sealt : Postiljonile. Ta oli kindel, et naabruses ei ela ühtegi postiljoni nimelist perekonda, seega võttis ta ümbriku nurga ja hakkas seda rebima. Ümbrik oli lahti tehtud aga kiri oli sees, postiljoni süda hakkas kiiremin taguma, ta vaatas ringi, ega keegi teda ei jälgi. Paar lindu tiirutasid ikka veel taevas. postiljon võttis kirja välja- see oli mitu mitu korda korralikult kokku volditud. Kiri oli lahti. ta luges sealt:

igahommik sõidate mu majast mööda, peatute ja pistate minu postkasti ühe kirja. Te pole vist kunagi mõelnud, miks just minu maja juures tuleb teil koguaeg peatuda ja ühte väikest sinist ümbrikku aina minu postkasti visata. See väike seik teie postiljoni töös on muutunud rutiinseks, sõit, peatus, sinine ümbrik, postkast, jalad pedaalidele ja minek. selle sinise ümbriku saadan ma endale iga päev, igapäev jätan ka oma postkasti alla teile väikese kirjakese, mida aga teie pole tähele pannud. aeg on homme see sealt võtta.

Rutiinirikkuja.

Postiljon oli hämmingus. sõitis postkontorisse pani ratta lukutaha ja kõndis koju. ta mõtles päev läbi oma kirjast, mis asus sinise ümbrikuga ühes postkastis ja oli vihane et ta polnud kunagi sellepeale tulnud, miks üks maja saab koguaeg ainult ühe sinise ümbriku nimega : R. Rikkuja

Hommikul ärkas postiljon varem ja ruttas ratta järgi, võttis kirjad ja hakkas otsima sinist ümbrikku. seekord sinist ümbrikut ei olnud.