sisesegadus

saabus sügis mis pole sügis. on kaks võimalust kas ma hakan päriselt hulluks minema või minu aistingud on nii segi omadega, et arvavad et on sügis´-ehk siis aeg, millal mul ära pöörab ning mida ma tavaliselt eluohtlikuks ei loe.

*

bussis istun ja vaatan aknast välja, aken on vastikult räpane, niiet kogu maailm oleks justkui halli värvi, minu eest istub naine, keskealine ja temast õhkub midagi kurba. ta võtab aeglaselt käest oma punast värvi sõrmiku, ja hakkab aeglaselt bussi aknale kirjutama. ta liigutused muutuvad kiiremaks, ta kirjutab niiet midagi pole loetav aga temast õhkuv kurbus hakkab asenduma rahuloluga, enne räpane olnud aken, muutub järjest puhtamaks ning tema sõrm aina mustemaks. just akna puhastus, mis muutis maailma vaatamise selgemaks, ja ohverdus, oma puhas sõrm mustaks teha, tagasid tagasisõidul rahulolu. kõik saavad oma pingest erinevalt lahti, peaasi ainult, et traat ei katkeks.

K.K

*

musta maa peal

mustad pilved

suplen nendest siiralt

tundes surematut tungi

fantaasiasse minna.

unistades sedasi

ainult pilvedest ja maast

segasin ma teadmatult

pilve kui ka maa.

nüüd seal vahepeal mu kodu

kiigun nende vahel

pilve peal või maal,

seda ma ei tea.

K.K

*

kõndisin tänaval, jäin seisma ja nägin laternaposti ülal üht kuju istumas, ta istus ja muigas, niiviisi seisin seal ja vaatasin teda üle mitme mitme tunni. ta ei vaadanud mind, ta aina jälgis teisi ja muigas.

äkitselt ta pööras pea ja vaatas mulle silma, ta ei muianud enam.