kõnd köiel

Tsirkuses esines iga õhtu köietantsija, köietantsija usaldas ülekõige oma tsirkust, ta oli pannud sinna oma südame ja kõiki oma õnne- ja muremõtteid sellega jaganud. Ta esines seal iga õhtu, hiilates oma ohtlike trikkidega köie peal. Iga õhtu saatsid köietantsijat ohhetused ja aplaus. Ta oli aus ja õiglane tantsija. Köietantsija sai läbi paljude teistes tsirkustes töötavate akrobaatide ja klounidega, nendega veetis ta päeval aega ja arutas nendega uute trikkide võtteid. Ühel õhtul läks köietantsija tsirkusesse, kuid ta tuju polnud nii rõõmsameelne nagu tavaliselt, ta oli mures oma sõprade pärast, kes olid töö tsirkuses kaotanud. Enne lavale astumist ta jagas tsirkusega oma muret, rahunes ja läks lavale. Ta kõndis mööda köit, tegi õhus hüppeid ja hakkas edasi kõndima. Ta vaatas publikusse ja nägi seal üht oma sõpra akrobaati, silmad vees, tema esitlust jälgimas, ta tegi sammu, kuid ta mõtted olid hajevil, ta libastus ja kukkus. Etendus sai läbi. Köietantsija oli haavatud, oma libastumise pärast ja tahtis seda jagada tsirkusega, kuid tsirkus oli tema murele kurt. Tsirkus süüdistas köietantsijat ja viskas talle mõtlemata ette valusaid mälestusi ja muresid, mida köietantsija läbi aegade oli tsirkusele usaldanud. Kõik mida köietantsija oli tsirkusele jaganud, kajasid nüüd läbi ruumi, liialdatult võikalt ja koledalt. Köietantsija silmadest paiskusid suured pisarad, mis olid täis kurbust ja pettumust. Köietantsija läks lavale, võttis ära oma köie ja lubas endale, et ta enam kunagi ei libastu ei köiel ega ka usalduse jagamisel. Ta kõndis tsirkusest välja, leidis kõrge hoone ja pani sinna oma köie. Hoone oli kohas, kus keegi ei käinud, köietantsija käis mööda köit, olles kindel oma jalgades ja köies ja tundis suurt vabadust, vabadust, et tal on vähemalt olemas tema ise.