minu mustikakarva ööd

need maanteel olevad valged triibud, need mis juhtivad teed. aga kohas kus neid ei eksisteeri, kohad mis on hämaras ja vaesed. neil inimestel kes käivad neid hämaraid,vaeseid kohti mööda, peab olema oskus leida ise see õige tee, et kohale jõuda. need inimesed peavad nägema rohkem vaeva ja see kõik mõjutab neid edasise elu osas. inimesed kes on midagi suurt oma elus saavutanud, on tihti peale käinud neid hämaraid, vaeseid radu, kus ükski valge triip sind kuhugi ei juhata.

inimesed kes on harjunud kõndima valgetel joontel ja mitte mõtlema, neil on raskem kohaneda e l u g a , nad elavad oma muinasmaailmas, kus kõik on tavaline.õigemini tüüpiline, rutiine ja igav. - ma ei kadesta neid, pigem haletsen.

*

ma mõtlen enda jaoks välja kohutavalt palju probleeme, mis tegelikult polegi mitte midagi, ma küsin endale tihti, miks ma seda teen. kas tõesti mu elu on nii perfektne et ma pean endale probleeme juurde tekitama.ma sain vastuse -ma käin nüüd mööda tänavaid kus puuduvad jooned-ma tahan elada ja tunda elu, kõigi tema okastega.

*

ma olen nii pagana naiivne. ma arvan et sa loed mind ja et sa hoolid. sest minu maailmas inimesed hoolivad. nüüd kui ma olen oma mulli pisut lõhkunud et näha reaalset maailma- siis sain aru et inimesed on nii hoolimatud.nad on, nad teevad igal võimalusel haiget. mu silmad otsivad -kus sa oled, sa ju lubasid. kas mu lootus kaob ? see on hakanud juba ammu hääbuma ja täna seda enam polnudki. täna õhtul,mil ma jalutasin mööda joontega tänavat ja ajal mil ma jalutasin mööda mulda.

*

naljakas aga ma mõistsin alles pärast "minu mustikakarva ööd" et ma ei pea T e m a s t lahkuma effekselt, ma lihtsalt kaon. see polegi nii raske, lihtsalt puhas ignoreerimine ja endale liig töö andmine. aga varsti ta on ära kolinud ja siis ongi kõik. ma ei uputa neid pisaraid klaasidesse ja patja- õigemini mingeid pisaraid polegi. või kui on siis ma ei näe neid . ja teie ka mitte.

*

tead ma joonistasin sulle * (persse sa ju ei loe seda). no siis talle pildi. ma joonistasin kaua, ja öösel. see on ilus. ma tahan selle ära põletada. aga mu käes on liiga nõrgad et seda teha ja mu süda ka. (sa) ta naeris mu üle kui ma palusin teda. õigemini ta sülitas mulle näkku ja mina tallegi, aga ta teadis ja mina ka et see ei muuda midagi. aga täna need näkku sülitatud sõnad hakkasid esimest korda mind lämmatama ja nüüd ma otsustasingi - jah alles nüüd ma otsustasin päriselt. et nüüd on kõik. ma ei ütle nägemist, head aega ega midagi. pole vaja. põgeneda on kergem ja võibolla ka natuke valutum.