Paraleeltänaval

Ma elan ühel õnnelikul paralleeltänaval. Siin on lõõmav kamin, õnnelikud värvid, külluslikud süüa, kirjandust, uudiseid ja värskust. Mulle meeldib see tänav, siin on kõik perfektne, palju on aega endale, palju on aega teistega olla, ühesõnaga aega on topelt. Elu on lihtne, aga aknast paistab teine tänav ja kuigi see on kiire elurütmiga, närviline ja aja peaks seekord hoopis jagama kahega siis sümpatiseerib ta mulle kuidagi rohkem. Ma tunnen, et ma peaks kuuluma sinna, sinna teisele tänavale, kuid olen siin, oma hubases paralleeltänaval. Ma tean, et mind lahutab teisest tänavast vaid üks ebaloogiliselt kitsas niru tänav. Ma ei mahu sealt läbi, et seda tänavat läbida peab tegema palju tööd, nii palju tööd, et ma peaksin end lahti kiskuma enda mugavast paralleeltänavast ja tegutsema ristivastupidi, kaotama oma mugavuse ja mõnusa laiskuse ja lihtsalt rügama, kuni kehast on saanud vaim, mis saaks hõljuda läbi kitsast tänavat õigesse kohta, sinna kuhu ma tunnen end olevat tegelikult sündinud. See soe kamin, kollane valgus ja rõõmsad näod ajavad kimbatusse ja panevad mind tundma, et ma kuulun siia, aga niisketel sügisõhtutel hoovab maja pragudest sisse õhk, mis on hoopis kuskilt mujalt.. see õhk on teiselt tänavalt, mida ma vaid aknast näen ja kuhu ligi kuidagi ei pääse. See õhk ongi see, mis paneb mind uskuma, et ma peaks olema kuskil mujal. Naervad silmad kõnnivad mulle paralleeltänavat pidi vastu ja hüpnotiseerivad mind jääma, muutuma mugavaks ja unustama pragudest õhkav kummalisus. Ma käin mõtetes salaja niru tänava juures, proovimas, ehk ma pääsen ligi ja äkki ma pääsengi ja hõljun õigele tänavale, kuid kohe käib võpatus ja ma olen tagasi paralleeltänaval. Tagasi oma kaunis kodus, põsed niisked ja kõrvad täis meelelahutuslikku müra. See ilus paralleeltänav - pole midagi halba ta kohta öelda, soovitaks kõigile,  kuid mina, mina.. mina ei kuulu siia, mina kuulun siia ainult niipalju, et elada lootuses pääseda niru tänavast läbi teisele tänavale. Olen jälle oma voodis ja pragudest tuleb kutsuvat lõhna, "Ma tulen, ma kunagi tulen" ütlen ma ja uinun. Vaim lendab aga jälle niru väravast läbi otse tumedast puust põrandale, mida valgustavad üksikud heledad tähed.

hingus

Juba pikemat aega on minu maailma sattunud nähtamatu tolm, mis kurvastab mind. Ometigi kõik on ju hästi, tundub nagu paremat olla ei saa, kuid ometigi vaatan ringi ja olen kurb. Nendel hetkedel avastan, et mul puudub poolus, kes mõtleks. See tähendab pool, kes ütleks, et pole põhjust olla kurb ja loetleks ette kõik parimad asjad, mis paneks silma särama. Otsides põhjust, jääb tihtipeale ette just inimene, kes on maailmas see kõige-kõigem ning tema peab taluma kogu nähtamatu tolmu müsteeriumi valu. Ühel päeval avastab see inimene, kes on mürgitatud tolmu poolt, mis muudab ta kurvaks ja ennasthaletsevaks mömmiks, et tema maailma on tekkinud auk. Ta mõistab, et see auk võib tema edasisele eksisteerimisele mõjuda ohtlikult ning ta proovib kõigest väest auku kinni katta, kuid auk on jonnakas. Ta proovib sinna panna kõiksugu tugevaid teipe, riiet, nahka, isegi troppe, kuid miski ei aita. Need abinõud suurendavad auku veelgi ning nähtamatu tolm liugleb üha enam tema mõtetesse, mürgitades kõik, mis talle vähegi rõõmu ja naudingut pakub. Varsti on  ta jaoks süüdi kõik teised peale tema ning ta muutub mõistmatuks isekuse kuningannaks. Ometi tekib moment, kus augu remontimine jääb seisma ja algab augu ignoreerimise aeg. Ignoreerimine aga on protsess, mis suurendab auku veelgi, kuni tekib täielik kärisemine ning kogu maailm on lendlevat tolmu täis.
Alles siis märkab ta, et pea kohal pole enam roosad pilved ja väikesed tantsivad elevandid, vaid hoopis mürgine tolm. Siis toimubki taipamine, et kas nüüd või mitte kunagi ning väike isekas inimene võtab kokku kogu oma jõu ning mõtleb ja mõtleb kuni mõistab augu tekke põhjust. Tekke põhjuse leidmine teadupärast on esimene suur samm, mis juhib paremuse poole. Üsna pea hakkab peas idanev lahendus õmblema kokku auku ning hingus, mis sünnib arusaamisest, puhastab õhu mürgisest tolmust. Nüüd jääb ainult küsimus, kas maailmas, kus puudub auk ja tolm saab kokku veel kurvastusehaigusest vaevatud ohvri ning omakorda tema ohvrite hinged või on mürgine tolm teinud oma töö. Kuid kui veel maailm otsa pole saanud, võib julgelt öelda, et hinged, mille hingus on üksteist leidnud ei sure ka siis kui tolm valitseb maailma. Kõik leiab oma lahenduse, isegi kui kõik kärises, peaasi, et leiti niit ning nõel, millega auk kinni toppida ning tolm kaotada.

ludo

"Kui ma kõik väga täpselt ja korralikult ära koristan, siis nad lasevad  mu vangistusest välja. Nii räpane ja lohakas on see printsessi tuba, ta peaks oma sodi ise koristama! Ah aga vähemalt ootab mind vabadus, kui ma selle võimatu missiooni olen lõpetanud. Kuninganna ju ometi lubas teenijale, kes tema tütre toa suudab korda teha kinkida vabaduse. Nii, esmalt võtan kogu selle kapi sisemuse ja puhastan ära kapi, seejärel sorteerin kõik ära ja panen korralikult tagasi. Mõelda vaid, et juba üle kahesaja teenija on kukkunud läbi selle toa perfektses koristamises."

 " Annlourdes, tee üks paus ja tule sööma"

Annlourdes läheb veidi vastutahtmist kööki.. mäng on ju pooleli. 

" Noh tahmanina, kuidas toakoristamine edeneb? Ma pole sind ammu nii hoolega näinud oma toas suurpuhastust tegemas, millest selline motivatsioon, kas sul tuleb külalisi?"

"Mul tuli lihtsalt tuju.." 

Tegelikult aga mõtleb Annlourdes hoopis sellele, kuidas ta on kokkade juures köögis ja saab seal salanippe, kuidas perfektset ruumi saavutada, et ta lõpuks vabadusse saaks ja näeks oma vanemaid.

Annlourdes saab vanemaks, kuid toa koristamisel on tal ikka abiks erinevad stsenaariumid. Ikka kehtib ju reegel, et teiste tuba on meelsam koristada kui enda oma, niisiis saab tema tuba mõtetes vahel kollikoopaks, kurja nõia pööninguks, maffia peakontoriks või hoopiski ülisalajase missiooni lõppeesmärgiks. Kuid nüüd vaatleb ta mängu kui midagi hoopis suuremat.

Alustades lapsepõlvest, kus mänguasjad õpetavad lastele päris elu olukordi. Mänguasi on justkui kohusetunde ja hoolitsemise vahend, kool õpetab tööks, sõjavägi on 8-11 kuud kestev mäng, mis õpetab sõjas hakkama saada. Kuid veelgi üldistades mõistab ta, et ka töö, perekonna loomine, reisimine on täpselt samasugused mängud, mis on põlvest põlve aset leidnud. Sest, kes ütleb, et peab tegelikult nii elama, võib ju vabalt hakkama saada ilma nende mängudeta. Need mängud on aga teadatuntud, mõnusad, huvitavad ja head. Naljakas on üldistada kõike mänguks aga kui vaadata olümpiamänge ja seda, kuidas tegelikult ka see on lihtsalt mäng, millegi peale. Kõik need mängud on muutunud nii oluliseks, elulises ja tavaliseks. Inimesed ei oskagi elada, ilma erinevaid mänge mängimata. Noored hakkavad koos elama ja perekonda mängima, muutudeski lõpuks perekonnaks ning unustades mängu, sünnitades tegelikkuse. Kunstid, poliitika, sport, põllundus - kõik on kuidagi mäng, mõni rohkem, mõni vähem, aga me teeme seda kõik. 

Kõigil on oma salajased mängud, kes loeb säravatel plakatitel olevaid kirju tagurpidi, kes loendab objekte toas, kes hoopiski lööb lumepalli mängides, et see on sõjavägi, kes lahingus puruneb. Me lihtsalt kaotame võime mõista, et kõik on mäng ja muutume selles mängus nii tõsiseks, et kaob armastus ja lõbu selle elumängu vastu. Kõik on lihtne, kõik on parandatav ja mäng ei lõppe kunagi, sest mänge sünnib juurde kogu aeg.

Ilusat mängu kõigile! 

kullajaht

 "Kus see on?" sosistab väike tüdruk poisile kõrva. "Otsime siit, küll me kohe selle üles leiame". Nad kaevavad mõlemad, käed ja ninad mullased, ahnelt mulda ja küsivad kannatamatult üksteiselt, kus see aare küll on - kuigi nad teavad, et ega teine seda ei tea. Nad on koos tuhninud juba aastaid, alguses olles üksteise rivaalid ning lõpuks aru saades, et koos on hõlpsam varandust leida. Tüdruk on pahur, sest tema sisetunne ei aita teda kuidagi varandust leida. "Mh, minu süda tirib kogu aeg kõrvale ja ei tegele varandusega!", poiss vastab "Imelik, ka minu süda on vast kiuslik, samuti tirib kogu aeg kõrvale, nagu varandus oleks juba sinu käes.." Tüdruk vaatab kahtlustavalt poissi ja kaevab edasi. "Toome labidad" ütleb poiss tüdrukule. Lapsed toovad labidad ja kaevavad edasi. Tüdruk:" Mulle tundub, et see on täitsa vale koht, läheme kuskile mujale, küll see oli ikka rumal mõte sul siia otsima tulla!" Poiss: "Minu meelest oled sina rumal, et sa üldse millegi muu peale ei tule, vaid kaevad alati sealt, kus mina soovitan!". Nad jagelevad ja pilluvad üksteist mullaga. Korraga saab vihasest mullasõjast naerma ajav mäng ja lapsed püherdavad mullas ja määrivad üksteise riideid üha rohkem mullaga kokku ja lõkerdavad rõõmust. Tüdruk on üleni mullane ja vaatab siiralt poisile otsa.. Tüdruk:" Mul on nii, nii halb!" Poiss: "Ah, sa oled nii armas, niimoodi mullase ja tobedana, tule siia ma pühin su põsed mullast puhtaks". Tüdruk naeratab ja laseb mullastel karedatel kätel oma põski siluda. Tüdruk:" Tead, sa oled mulle hirmus kallis, kallim kui see tobe varandus, mida me kuidagi üles ei suuda leida.." Poiss:" Mulle tundub, et me just leidsime selle!"

petekas

Üks vana küürus naine pika musta seelikuga seisab kivimüüri kõrval ja müüb sinilillede kimpusid. Ma lähen tema juurde ja ostan temalt ühe kimbu. Ta on terve ostu sooritamise aja vait ja ei vaata mind, vaid ümberringi- nagu mind poleks olemas. Kuid kui ta ulatab mulle kimbu, vaatab ta mulle teraselt otsa ja küsib: " Kuhu sa vaatad?". Ma vaatan talle otsa ja ütlen: "Otse, otse ja edasi". Vanamemm naeratab nukralt ja ütleb: "Aga otse pole muud kui tühjus, elu on ümberringi- ära vaata kunagi otse!". Ma võtan kimbu ja lahkun, sees imelik tunne, ma kaalun, kas vaadata tagasi aga puudub julgus. Ma kõnnin otse mööda sillutatud teed ja märkan, et otse ees on kõik kuidagi tühi, puudub tegevus- õigemini tegevus on olemas, aga see tegevus on lihtne, etteaimatav, etteöeldud. Ma keeran ümber nurga, nii et vanamemm mind ei näeks ja vaatan otse. Vaatan ja tunnen, et minu jaoks on rikutud see keskmik, see on muudetud ühe ainsa silmapilguga labaseks. Keskel on tühjus, mis imeb mind ja kõiki teisi otse vaatajaid kiiremini enda poole ja see Keegi on võitnud, kes kujundab meile kõigile otseteed. Ma vaatan diagonaalis ja näen punast värvi mosaiiki ühe rohelise prügikasti taga, mille kaane vahelt paistab kellegi katki läinud vihmavari. Ma vaatan teisele poole diagonaalis ja seal seisab üks mees, kes püüab oma taskust münte välja kookida, kuid kelle käsi on tasku jaoks liiga suur- mehel on piinlik, ta vaatab ümberringi, kuid inimesed ei märka - kõik kõnnivad otse edasi. Ma otsustan seisma jääda ja vaadata ümberringi, mängida kompassinõela, kes on loobunud kompassi käskudest. Olen rikki läinud kompass, kuid näitan nüüd uut suunda. Ma kõnnin maalinäitustel ja avastan üha enam kõikides piltides tühjust pildi keskel, tegevus toimub kõikjal mujal, kuid mitte keskel- mitte otse. Ma käin poodides ja näen, et silmade kõrgusel on kõik tuttav ja alumistel riiulitel aarded. Ma külastan kino ja avastan, et punaste lokkidega tüdruk paar rida allpool nokib nina ja libistab käe aeglaselt istme vahele. Ma vaatan peeglisse ja näen, et minu parem kõrvalest punetab veidi ning kõhu peal moodustab sünnimärkidest väike vanker.
Ma imestan kuidas ma küll varem kõrvale ei vaadanud- aga siis mul meenub ühtäkki, et ka vanamemm sinililledega oli kuskil kõrval - seal kus, otsevaatajad teda ei näe- ja ma tean, et maailma tuleb mõtestada lahti mitte üks, vaid mitu korda ja et otsingud ei lõppe eal.

Suu liiva täis

Nii magus ja mugav oli vajuda pehmesse vesiliiva ja seal all kükitada ja neelata kuldseid liivateri. Nii hea oli elada illusioonis, et need karedad liivaterad on magus soe puder ja kogu see auk üks pehme vatitups. Aga korraga polnud ma enam vesiliiva põhjas üksi - ühel hetkel hakkasid liivaterade vahelt sadama alla mälestusi ja ilusaid hetki ja ma hakkasin mõtlema kus need pärit on - mõistsin, et kui need kuskilt tulevad, peavad nad kuskilt tulema - aga kus on kuskil? See kuskil oli ju seal, kus ma olin olnud enne kui mugav vesiliiv mind ujuma kutsus ja endasse neelas. Need mälestused kukkusid alla minu juurde, kellel mul oli suu täis liiva ja, kes ma krõmpsutasin seda ahnelt nagu rott oma kättevõidetud hallitanud juustutükki. Need mälestused kukkusid mulle pähe ja jäid minu pähe elama - ovaalses saalis kostev naer, salajutud laagri trepikojas, nõidumine lehmade aias, ennustamine klaabudega, ujumiskäigud kuuvalgel, hommikuni raamatute ahmimine ja eelkõige oskus olla rumal ja tobe. Oh kui ilus see kõik tundus, mis imepärased elukad need olid, mis mu pähe olid tunginud, seda ma ei tea, aga need ajasid mind nutma ja tegid mind nii kole õnnelikuks, et ma ei tahtnud neist lahti saada. Aga nad tegid mind ka kurvaks - sest need kõik olid vaid pildid, mitte elu siin ja praegu. Ma proovisin kätega lahmida ja tõusta ja ujuda üles. Ma tahtsin liivaga kakelda - aga ta oli ükskõikselt minust parem. Ma karjusin, kuid liiv tungis mulle suhu - see oli liiv, see polnud manna, see polnud mõnus soe vatt, vaid märg ja vastik liiv. Ülevalt ilmus üks konks ja ma haarasin sellest, see tõmbas mind ja olendeid mu peas tugevalt ülespoole ja jättis üha  rohkem liiva minust maha. Ma jõudsin pinnale ja tundsin kombates tugevat pinda, kuid ma ei näinud, sest liivaterad kratsisid mu silmi ja keeldusid välja tulemast. Miski kallas mind külma veega üle ja liiv kadus - ma nägin enda ees ennast, kes istus õngega vesiliiva kohal ja püüdis kadunud mälestusi. Ma ise päästsingi end, kedagi teist ülevamat ei olnudki.

Australian vibe

Australian vibe

It’s more than a crime

All sweets are for steal

That’s our deal

Passion fruits and mangos

Here we’re dancing tango

Only us and big blue sky

Watching your eyes – there are no lies.

Forever and ever

Remains that scene

We are crazy in love

Under the Kings park tree

We’re not afraid of huge waves

We’re even chilling in prison caves

Lying in bed, this feeling could kill

Holding your hands, feeling empathy pills

We’re jumping like a kangaroos

You are joking only farts and poos

I’m laughing and I’m thrilled of you

Kiss me, kiss me, kiss me, loon!

Forever and ever

Remains that scene

We are crazy in love

Under the Kings park tree

sangpommide kuninganna

Tere tulemast maailma, kus kõik sünnivad kergete ja õhulistena, just kui kiili tiivad, mida on võimatu näha, kui just kiili värviline vars neid üleval ei hoiaks. Kuid just selliseid läbipaistvaid tiibu on kõik see maailm täis ja nad itsitavad õhus kõige üle, tuule, päikese, rohu ja vee üle. Nende maailm koosnebki vaid neljast elemendist ja kõik on värviline ja õhuline ja imeilus. Muidugi need õhulised olevused hakkavad kasvama ja mida suuremaks nad kasvavad, seda rohkem hakkab nende läbipaistev keha muutuma värvilisemaks. Neli elementi teevad oma töö ja kasvatavad neid- vintsutades neid tuulevoogudega, uhtudes neid üle veega, kõrvetades neid päikesega ning tõmmates neid maapoole. Kuid vaatamata vintsutustele, jäävad nad õnnelikeks oma esmaste teadmistega. Selles maailmas on palju täiskirjutatud lehti, mis vedelevad kägardatult maas, igal ühel on midagi öelda ja uudishimulikumad hakkavad juba maast madalast neid lahti voltima ja neilt teadmisi ammutama. Teadmised annavad aga värvi ning mida rohkem värvi nad omandavad, seda raskemaks nad ka muutuvad. Need, kes aga nii uudishimulikud pole, lendlevad õrnalt paberinutsakatest üle ja naeravad tuulde. Nii eristubki see maailm õhulisteks läbipaistvateks tiivakesteks ning maas aelevateks värvilisteks tupsudeks. Aga tupsukesed on rõõmsad ja hüppavad ringi ning otsivad uusi ja uusi lehti, mida nad veel näinud ei ole. Kui tupsud on veelgi värvilisemad ja tugevamad, hakkavad nad vajama tugevamaid tundeid ja teadmisi kui need, mis lehed neile annavad. Lehed on siiski kättesaadavad kõigile, nii õhulistele kui ka tupsudele, kuid leidub ka raskusi, mida õhulised ei suudaks tõsta. Need on sangpommid, mille sangad ulatuvad maast välja ning, mida õhulised arvavad olevat vahvad takistused, millest üle hüpata ja kilgata, kuid mida tupsud aukartlikult maast üles vinnavad. Uued rasked teadmistepommid kukil, kasvavad tupsud veelgi, lõbu ja itsitamine kaob ja algab töö, kus tõstetakse iga ettejuhtuvat sanga, mis maas vedeleb. Õhulised kaovad aga kõrgemale õhku, sest tupsud on maa teinud üha rohkem enda omaks ning õhulistele seal enam kohta kilkamiseks pole, seal pole ju rõõmu, seal on töö. Tupsud aga rassivad ja tassivad mitmeid raskeid sangpomme õlgadel ja tunnevad kuidas värvi aina juurde valgub. Üks tups on endale kuhjanud terve sangpommide virna selga ja hüppab nendega edasi uutele jahimaadele. Kummaline lugu selle tupsu juures tundub aga see, et ta vahib kogu aeg taevasse. Teised tupsud hüppavad ringi nina maas ja otsivad aina sangasid, mis maast välja vahivad ja end korjama meelitavad, aga see tups vaatab igatsevalt õhuliste poole ja kohendab oma sangpommide virna. Üks tups igatseb naerda, ta igatseb lennata, ta ei saa tunnistada, et värv talle ei meeldiks, kuid naer meeldib talle rohkem ning ülekõige tahaks ta visata need sangpommid kus seda ja teist ja hüpata õhku ja naerda. Aga sangpomme, mis juba selga on vinnatud ei saa ta endalt ära võtta, seda saab ainult mälestusteneelaja, kes ilmub salamisi ja tõmbab õhulise või tupsu endaga kaasa ja kustutab ta ümbritsevasse pilti. Aih! Ta komistab uue sanga otsa ja hakkab seda kohusetundest üles vinnama, sangpomm kukil hüppab ta edasi ja vaatab ikka vilksamisi taevasse. Üleval taevas aga lendleb üks kaunis värviline õhuline, kel pole ühtegi sangpommi, aga värvi on ta saanud lenneldes ja riskides oma õhuliste manöövritega. Õhuline otsustab jälle teha sööstu taevast alla, kuid seekord kaotab ta juhitavuse ja lendab tupsule, kes just sel samal hetkel taevasse vaatas otse kõhtu ja nii kukuvad nad koos maha. Tups vaatab õhulist kohkunult, aga õhuline, kes oli õnnelik taolise maandumise üle hakkas hoopis naerma ja kõkutas niikaua kuni see ebamaine naer ka tupsu naerma ajas. Nad naersid seal ja sangpommid muutusid kergemaks. Värv jäi tupsule alles, kuid naer aitas tal kergendada tunduvalt sangpommide raskust ja ta tõusis koos õhulisega õhku. Nad lendlesid ja naersid ning otsustasid üksteisele oma värve jagada ning saada üheskoos veel värvilisemaks.