koht kuhu ma täna satun .

on üks koht mille sarnast sa varem näinud ei ole, koht kus ööd on alati valged ja taevas sinine, koht kus sõpradega lõõgastuda ja ennast täiesti vabalt tunda, koht, kus elada oma elu muretult et seda nautida. kaardilt sa seda kohta ei leia, aga hea õnne korral võid sinna siiski sattuda. Viru Valge . Elav Legend. ( legod on teemas millegi pärast)

häid jõule, pange pidu.

tuks tuks tuks

Pingelangus annab tunda, ei suutnud täna voodist üles tõusta ja roomasin terve päeva kodus ringi. homme on jõul, õigemini täna. ma pole üldse jõuludeks valmis, pole sellist helget meeleolu. mu mõtted uitavad üldse viimasel ajal kuskil eraldatuse pöörijoonel. Selline tunne, et esimesel võimalusel sõidaks ära kaugele mägede taha ja üksi. mul on ruumi ja õhku vaja. inimesed ja sekeldused on mind ära tüüdanud ja nüüd tahaks seda õndsat rahu. mitte et ma vihkaks kogu seda jõulu värki, seda mitte ma üldse ei vihka midagi ega kedagi. kui midagi siis ainult ebaõiglust, aga sedagi ainult siis kui see mulle silma hakkab, oma pead ma kogu selle maailma ebaõiglusega vaevama ei hakka. rahu tahaks küll ja eraldatust ka.

**

keegi ei näe endast kõrgemale, seetähendab igaüks näeb teise juures ainult niipalju, kui ta on ise, sest ta võib teda ainult oma intelligentsi mõõdete järgi haavata ning mõista.

A.Schopenhauer " Elutarkus"

***

mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on. Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"

üks tõesemaid mõtteteri. ma tunnen ka et mul on kõigega nii hirmsasti vedanud ja üldse mul läheb liiga hästi, et ma hakkan ise endale probleeme juurde mõtlema. tahaks olla üksi, natukegi.

**

on kaks imeõrna, kaduvat hetke: inspiratsioon ja viiv, mil vana pohmakas muutub nooreks õitsvaks joobeks.

**

Ma kujutlen end õhtuti Toscana tänavatele, kuidas ma kõnnin mööda kivist külavaheteed, kuidas müür mu kõrval on täis isuäratavaid viinamarju ja väike must koer vaatab müüri peal kõndivat tuvi. kuidas ma oma lillelises kleidis kõnnin mööda tänavat ja söön arbuusi, nopin ükshaaval sealt arbuusi seemneid ja pigistan nad oma kahe näpu vahel lendu. kaugelt kostab muusikat, keegi vist veel kuulan yann tiersenit. kõnnin edasi märkan vana jalgratast, see pole kinni pandudki, kellelgi ei tule mõttessegi see sealt ära võtta. paar sammu veel ja ongi müüri sees värav, mis viib minu majja. minu majja, kus ma saan rahulikult võtta raamatu, minna aeda võrkkiike ja seda lugeda, kõrvale võtan ühe klaasikese valget veini ja naudin. igal pool on harmoonia. - see järel ma suikungi unne. unes näen end seal harmoonilises aias raamatut lugemas ja klaasikest veini rüüpamas.

***

barack hussein obama on loominguline mees. lugesin tema kahte luuletust, mis oli tõlgitud eesti keelde. huvitavad mõtted, ma lausa pean kirjutama ühe tema luuletuse siia, sest minu silmis kõrgendas see teda.

Allmaa

veealused grotid, koopad

täis ahve,

kes söövad viigimarju.

kui astuda viigimarjadele,

mida ahvid söövad,

siis need krudisevad.

ahvid huilgavad, paljastavad

kihvad, tantsivad,

kukerpallitavad tulvavees,

märjad kopitanud kasukad

kiiskamas keset sina.

.

keda kotib tuks tuks tuks

mine põrgu uks uks uks.

passiivne.

võrreldes eelmise aastaga, olen poole vähem kirjutanud.seda aja süüks ei saaks ajada, ikka leiab päevas mõne minuti. passiivsus kimbutab, ´inimesed on kõik nii tõsised ja vihased ja passiivsed, et see nakatab mind justkui nagu nakatub tulerõugetesse, ainult selle vahega, et tuulerõugeid põetakse ainult ükskord, see passiivsuse asi tekib igakord uuesti, kui oled selle just ära põdenud.

suur mälu, kultuur.

joodik ärkab lõunal. vaevu immitseb päeva. naha matt värv, silmade kuivus,kuivad pisut punased silmad. sa vaatad end. korts suunurgas , kott silma all. see on täna.

**

Üks inimene arvas, et mõnel hullul on nii, et nad näevad ja tajuvad elu tükikaupa ja ei oska neid tükke kokku panna. Normaalne tajub terviklikult. Ma ei ole hull. Mulle meeldib ka tükikaupa. Maailma näha ja kokku panna. palun kakssada grammi "fantaasiat", kaheksasada grammi "mõtisklust" ja kolmkümmend grammi " reaalsust". Mulle meeldib tükikaupa maailma vaadata, näha fragmente hiilimas tänavail. Siis äkki saab mõõt täis ja ma olen asjalik. või saab mõõt täis ja ma karjun. või saab mõõt täis ja ma kukun.

**

vannitoa poole minnes põletasiń hambaharja, et leekides pesta oma hambaid tulega. et visata tervavaid põletavaid silpe tühjusele ja kaugele kurjategijatele. pole terava keelega, aga kui vaja, pesen pehmuse maha.

**

niitsin liiva, sellest saingi rahulolu.

keerdus

kahestunud vahelduseks.

ma ei tee enam vahet, kas ma olen negatiivne või positiivne , mu tujud kõiguvad ning koguaeg kõik muutub, paar minutit tagasi tahtsin ma hirmsasti naerda ja elust mõnu tunda, nüüd äkki tunnen, et ma ei taha enam, ma tahan olla üksi , tunnen et inimesed on nii mõttetud ja lollid. üritan stabiliseeruda. kõik käib ringi korda kaks.

nüüdsest tädi kairi

Täna on mu 90. postitus ja üks olulisemaid samuti. Sest viimase aja suurim rõõm vallandas mind 7. novembril, kui siia ilma tuli juurde üks ilusaim olend, keda enne nähtud. 8.novembril jõudsin ka mina pisikest vaatama, ta on rahulik ja mõistlik laps, mõnules seal ja ägises armsasti. Talle oli antud miki hiirte, donalditega pluusike ja roosad püksid, kohe alguses juba väga stiilne. Kui ta silmad avas vaatas ta uudistavalt oma ema, mõistis, et kõik on korras ja pani silmad uuesti kinni. Eks temast tule üks rüblik, selles olen ma kindel, geenid teevad ju oma töö. Ja nii hea on olla tädi. Ma ei uskunud, et ma võin tunda sellist õnne, ma olen viimased päevad lausa kiirganud kõike seda rõõmu, sest see ei mahu enam minusse. Põnni nimeks peaks esialgsete andmete põhjal saama Ants Kaspar- hüüdnimi antskar.
Täna on isadepäev ja esimest korda on minu venna nüüd isa. Aeg ikka lendab. Üritan olla nii hea tädi kui võimalik, mängida kas või igapäev 24/7 temaga autodega- kui see ajajärk kohale jõuab. Mõelda vaid, et kui see põnn saab poole aastaseks on minul 17 aastane sünnipäev. Kui mina olen 32 on tema 16, õnneks ei tule see aeg nii kiiresti, sest ma veel ei tahaks loobuda oma suurepärasest noorusest. Kinkisime noorele perele videokaamera, et nad saaksid tema tegevusi jäädvustada, sest minu ühed väärtuslikumad asjad on minu lapsepõlve videod-üsna tobedad nagu arvata võib aga hiiglama armsad. mis mul veel lisada, inimesed olge rõõmsad, et on sündinud jälle üks rüblik :)

"täna on sügis, eile oli midagi muud"

segadus. eile oli kõik liiga perfektne et olla tõsi, täna oli segadus, äkki homme on lahendus?

tahaks elada ainult eilses.

aheldatest vabaks

mõtted on igalpool eemal, töid on kuhjunud see sügis kuidagi eriti palju. ala lõpmata on tunne nagu ma oleksin juba ilmatuma vana ja tulevad need "vanade" tunded, nagu minu tööd ei hinnata peale. mõistus ikka üritab tunnetele selgeks teha, et "Kulla tunded, tulge siis, kui kairi on vanem, mis te tulete juba oma suurte muredega noorukit kiusama" aga tunded ei kuula, ainsa toovad esile, kui palju jõupingutusi on "autasuta" jäänud ja kui palju rügamist ei millegi eest. isegi enam ise rõõmu ei tunne, selles suurest tegemisest. ei. valetan, tunnen, tunnen rõõmu nendest üksikutest vabadest hetkedest, mida ma saan endale lubada, sellest sügistuulest, mis mu juukseid lehvima ajab kui kõnnin pärast stuudiot, trenni või autokooli koju. neid lehti ja linde mis lendlevad üleval, teadmata kuhu lennata. nüüd sõidan palju rohkem ka ühistranspordis, see oleks nagu patareide laadimine, kui mõnus on nõjatuda toolile ja vaadata kõiki neid inimesi ja mõelda, mis on nende eesmärk. muidugi igatsen eelmist "segadustesügist" kus ma sain ennast otsida vabaduse abil. nüüd on küll enda otsimine aktiivsem, kuid läbi töö ja jälgimise. kuigi olen jõudnud arusaamale et iga inimene otsib ennast läbi elu, on see otsing midagi olulist.

stuudio on mu teine kodu, ma armastan seda ja see on asi millest ma ei tüdine. ma ei suuda taibata, kuidas mõned sellest nii kergekäeliselt loobusid, minu jaoks on stuudio, mulle endale nii vajalik, just seetõttu, et see paneb mind mõtlema asjadele enda juures, mida ma enne pole tähelegi pannud ja neid ka arendama. Üks harjutus mida ma jumaldan, on koos paarilisega, meile antakse 3 korda 20 minutit aega. Üks paariline paneb silmad kinni, teine juhib teist vanalinnas, silmad kinni olev paariline võib kõnelda, juhtiv paariline mitte. kui 20 min. on läbi tehakse vahetus, ja seejärel kui mõlemad on tunnetanud, lõhnu, hääli , tuleb viimased 20 min. mille käigus panevad mõlemad silmad kinni ja üritavad jõuda uuesti nukuteatrini. see ülesanne on veel algusjärgus, sest praegu on see eufooria nii suur, kui see väheneb algab alles õige tunnetuste tajumine.
tegeleme praegu Pirandello tükiga, kuus tegelast autorit otsimas. see on huvitav, illusiooni ja reaalsuse vahet tegemisel põhinev. raske aga kuradi huvitav.

kuigi sügis ja kiirus võtavad mind läbi usun , et suudan sellest üle saada, sest seekord algas minu inpiratsiooni hooaeg hiljem, kui see käivitub täielikult saan ahelatest vabaks.

mesi, soe piim ja kurgurohud. oo sügis

elu õppetund

kahjuks olen selline inimene, kes teiste vigadest ei õpi ning alles siis kui asi läheb juba tõsiseks saan oma vigadest aru. ma proovin ennast muuta nii palju kui võimalik. ma mõistsin kui oluline on pere, kui oluline on oma sõna ja õiged valikud. ma olen teinud palju valesid otsuseid ja täna mõistsin, mis tegelikult oluline on. seda kirjutades loodan, et kui loen seda poole aasta pärast, olen sama arvamuse juures mis just praegusel hetkel ja suutnud ennast muuta. ma panen proovile oma tahtejõu, mis on mul olemas, kuid mida ma ei oska veel õigesti kasutada.
mulle on oluline teater. see on oluliseim. siis on oluline pere, õigemini usaldus, mida olen kuritarvitanud ja mida kahetsen üle kõige. ma mõistan tegusid alati hiljem siis kui on juba tagajärg käes, nüüd see muutub. ma luban endale, ja ma praegust mina, ma usaldan. ning see teine Kairi kaob koos oma ebakindluse ja vigadega.

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda

Juhan Viiding

andestage mulle minu patud ja mina andestan endale.

tänasest päevast/ööst peale, algab minu elus loomingu periood, ilma alkoholita. ilma ohjeldamatu pidutsemisega. ma keskendun nüüd sellele, mis mind köidab. teater.

esimene inimene kuul

Kuu aja pärast hakkab mul uus elu, oleksin nagu 1.klassi minev õpilane, kõik on uus ja huvitav. Astun 32.keskkooli teatriklassi ja hakkan käima nukuteatri noortestuudios. Samuti alustan autokooliga ning jätkan prodance's tantsimisega. Lubasin endale, et hakkan käima ka regulaarselt ujumas ning tennist mängimas. Kuidas ma jõuan? Eks näis. Kuna kool on tulekul peab ka õigekiri olema vastav 9. klassi lõpetajale. Räägin küll, et kool on kohe kohe käes, aga mitte veel minu jaoks. 24.augustil läheb mul lennuk Mallorcale, kuhu lendan koos oma tiimiga, mis koosneb Gretest, Riinust, Hannast, Sohvist ja minust. Nädal aega puhkust oma parimatega. Hetkel on aga jälle üks vaba hetk, mil saan pisut kirjutada. Lohutan ennast ja blogi, sellega, et varsti on käes sügis, mis tõotab olla nagu iga sügis- segane ning ideede rohkust täis. Seega blogi aeg. Värvisin äsja oma mööbli siniseks ja natuke ka roosaks, kõik näeb suurepärane välja. Samuti müün, täiesti korras kirjutuslauda 250.- . Mul pole seda enam vaja. (see kirjutuslaud pole ära värvitud). Ma satun igale poole just siis, kui on tehtud remont või mingid muudatused. Alguses Saku Gümnaasium, läksin suurde kooli just siis kui remont sai valmis, ehk siis sattusin uhiuude koolimajja. 32.keskkooliga nii samuti, lähen ka sinna uhiuude kooli, sest suvealguses lõppes remont. Nukuteatri noortestuudio aga muutis just see aasta sisseastumiskatsete reegleid. Võivad proovida ka 15. aastased. Seega, igal pool muudatused. (Ahjaa, see autokool, kuhu lähen, on esimest aastat Sakus ning seal on kõik uued autod ning õppematerjalid).

teine peatükk jääb teiseks korraks, praegu pole seda õiget tunnet.

uus aeg ja esimene peatükk

Alanud on uus aeg. Vana on selja taga, vana aega jäid iganenud arusaamad ja põhimõtted ning ka valulikud ja ka mitte valulikud mälestused. Need ajad on jäänud igaveseks selja taha ning alles nüüd märkan, et olen valmis edasi minema. Tegelikult märkasin seda, et edasi minekuks on aeg, juba ammu. Kuid polnud endas veel kindel, seega ootasin pisut ning pisukesest sai täna. Ma ei kavatse enam kirjutada, mis oli. Vaid kirjutada sellest, mis O N. Ma kirjutaksin oma esimene peatüki uue inimesena, uuel ajal.

1. Peatükk

Õhk oli raske, aga mitte raske negatiivsusest vaid raske õnnest. See õnn ei suutnud olla ühe pealtnäha väikese kehaga inimese sees, see õnn ei suutnud püsida ka selle pealtnäha väikese kehaga inimese suure südame sees. See pääses valla ja muutis õhu värelevaks ning kõik, kes sellest väikesest inimesest möödusid, tundsid et õhus on midagi. Nagu oleks õhus miljoneid miljoneid väikeseid liblikaid, kes sosistavad tuulde "Püüa mind kinni". Väike inimene, õigemini tüdruk, kõnnib mööda rahulikke tänavaid ning möödudes muudab rahulikud tänavad, rahututeks liblikaid täis teedeks, mis pakatavad õnnest. Tüdruk naeratab ise ning ta lokkis juuksed möllavad tuules nagu tuule käes õõtsuvad õites õunapuud. Ainult õite asemel lendab liblikaid. Tüdrukul pole muresid või kui on, siis õnn on nendest muredest üle.

Kui saabub õhtu ning tüdruk läheb jalutab tänavatel, vaadates taevast, mis on muutunud roosakas lillaks ja tänavalaternaid, mis kaugustes vilguvad, muutub õnn igatsuseks. Väikesed liblikad poevad tüdrukusse ning vajuvad unne. Tüdruku pea kohal hakkavad kõrguma kujutlused, unistused, millesse tüdruk sukeldub, millesse ta usub. Ta armastab unistada, eriti õhtuti, ta elakski oma unistustes ja maailmades, kus teised teda ei leiaks, ning kus tema suur Liblikas lendleks koos temaga.

Öö ning uni koos Liblikaga, kellega ta vestleb pikki tunde tornis ning vaatleb rahus magavat linna on tema igaõhtune uni, ta näeb seda päevast, mil ta teda esimest korda märkas.

Hommik on, tüdruk on tõusnud oma unistustest ning liblikad ärkavad, täna teab see tüdruk, et ta uni täitub, ta näeb Liblikat. Kõndides mööda tänavat mattub õhk jälle liblikatest ning tüdruku näol on siiras õnn.

Ta ootab ja sealt lendabki Liblikas. Ta on nii andekas ja veetlev. Ta on kirjeldamatu. Ta on selle tüdruku jaoks hetkeks kõik, kuigi nad tunnevad üksteist vaid väga vähe. Tüdruk tahaks veel Liblikat vaadata, kuid Liblika tähetund oli möödas. Aplodeerimine ning kõik vaatavad tema unistuste Liblikat. Tüdruk teab et nüüd, ta liigub ja võib puudutada Liblikat, nii ,et keegi midagi ei saaks sellest järeldada. Tüdruk läheb ja kallistab Liblikat. Õhk muutub veel paksemaks. Ning kui nende pilgud kohutuvad, näeb tüdruk, et Liblikal pole võtit, mis oli tal tema unistustes, Liblikal ei ole tema kohvri võtit. Tüdruk teab nüüd, et võtme moodustamine nõuab aega. Tüdruk lubab oodata.

Aega on, kui on tahe.

lõpp

mulle meeldib kui lõpp on ootamatu, teistsugune, dramaatiline, meeldejääv. aga kui juhtub et ei tule seda effektset lõppu? kui on lihtsalt hägune äraminek , tsau
ma ei tahaks seda, muidugi on mul variant teda selline lõpp nagu mulle meeldiks, aga selleks ma peaks oma uhkuse alla suruma, ma ei ole selles eriti hea. ma peaks olema kord elus nõrk, mul on raske nõrkust välja näidata. ma arvan et ma teen selle lõpu ära.


the e

eriline

erilisi inimesi pole palju, aga neid leidub. neid tuleks säilitada .

säilitusained ei aita, aitab mõistmine .

mulle maitseb martsipan ja mulle meeldib kolada vanalinnas ja tornides.

päikeseplekid

õhtul lugesin jälle mingit astronoomia raamatut-seekord oli teemaks päikeseplekid. mul tekkis kohe võrdlus nende plekkidega, ma võrdlesin enda südametunnistust. ma ei teagi mis mu südametunnistusel on aga puhas see pole, vaid aina rohkem koguneb sinna "päikeseplekke", varsti ongi südametunnistus üks päikeseplekk ja siis lakkabki südametunnistus olemast. ma ei suutnud välja mõelda, kui palju aega sinna veel on , ma mõtlesin et kas päikeseplekke saab veel kunagi särama panna. tegelikult isegi saab , eile ma suutsin ka ühe pleki ära kustutada, ehk üks suurepärane heategu endale - plekke jälle särama panna. ma tegin selle aasta esimese parima otsuse. ma mõtlesin et peaks tähistama.

ma kirjutan aga ma ei taha et mind loetaks, see koht oleks nagu pealispind, need pealismõtted. tagumõtted lähevad minu vihikusse ja sügavmõtted jäävad märksõnadena piltidele. ma ei teagi miks mul on vaja seda pealispinda- pealispinda kirjutamine on nagu sülitamine ainult sülitamisest saadakse aru, aga sellest mitte.

nägin jälle seda unenägu, millest ma enne pole siia "sülitanud"- ma olin tagasi draamas ja mängisin jälle ain'uga malet, millest ma aru ei saanud ja äkki karjus laine, et "Kairi tule kiiresti sul on veel kätele sidemed sidumata ja sa pead kohe lavale minema" ja kuidas ma äkki olen selle malelaua taha kleepunud ja ei saa sealt lahti ja kuidas ma lõpuks kisendan aga ära ei saa. lõpp.

see on üsna vastik, nagu kõik need teatriga seotud unenäod, kus ma satun suvalistesse tükkidesse ja olen alasti laval-teiselt poolt ma olen õnnelik, sest need unenäod näitavad midagi.

ma tahaks vahel et te kõik teaksite korraks kes ma olen, ma tahaks näha seda shokeerivad nägu teie ilmel, kui te teaksite kõike. kohe pärast shokki tahaks ma kustutada selle koha ja siis edasi elada, oleks palju ausam tunne.

tuttavad, sõbrad, sõbrannad ja üldse mu tutvusringkond naerab alati kui ma hakkan aususest rääkima-ometi ma valetan ainult lõbuks - ja mitte tõsiseid asju. samas need kes valetavad tõsiselt, nemad on tõelised auhoorad (see kuidagi sobis, kuigi see ei väljenda seda mida ma mõtlen) no aga tegelikult aus on halb olla, sest maailm ise pole ju seda ja minusugustel on kergem elada oma pisi/ olgu suurvaledes .

tahaks kellelegi rääkida kõike ja siis ta ära kaotada, ma otsin veel kes võiks olla see kõiketeadja, see lahendaja .

mõndadel hetkedel on mul tunne, et ma ei kirjutagi ega mõtle seda teksti ise välja-eriti kui ma loen seda hommikul või pärast pidu. aga võibolla ma olengi kaks inimest. üks teile ja üks endale. kui ma teaks mõnda sellist inimest kes on selline nagu mina endale-siis ma ei joo enam kunagi veini-ausalt. te mõistate vist miks ma sellise lubaduse tegin-sest sellist pole. aga probleem, ma pole ju aus, kuidas mind usaldada ja minu tegudes mitte kahelda- kui olekski selline inimene-ega see ei tähendaks et ma oma lubadust peaks? ma tahaks tõestada ennast, ma tõestangi võibolla liiga palju koguaeg. sest ma olen nagu filmitegelane kellele öeldes "sa ei julge" teeb ta asja ära. andke ülesandeid mulle, et ma saaks tõestada.

asjad mida kirjutatakse(ehk siis proovin ka) :

The Doors-Hello, I love you on hea laul muidu. mu kael ragiseb, ma lähen täna "Periklest" vaatama,ma olen punases kostüümis, mul on küüned ka punased , grete kingitud "minu maailm"-sõrmus on mu sõrmes(see on mu tegelikult kogu aeg sõrmes). sukapüksid on katki, aga keegi ei näe seda (arvan mina) süda on vaba , meel on ka üsna vaba , hea on olla, riinul on op ja kertu värvib juukseid, grete on õnnelik, kerli läheb trenni, hannal on täna muusikakool. ma sõin täna palju kommi(shokolaadi), ma lõhkusin steni pastaka ära ja ei julge talle öelda, mu toas on 4 tühja veini pudelit, ma mõtlesin täna tuba koristada-aga ei koristanud hakkasin hoopis koeraga duot laulma ja tegin kolmest veinikorgist kirbupallee. mu pinginaaber kirjutas kalkulaatorile "lollioss" ja oli õnnelik. ma kuulan juba arvatavasti 70 korda ühte laulu , ma ei ole täna horoskoopi lugenud, ma leidsin täna toast kaks sipelgat, ma kirjutasin oma tahvelseinale ja natuke joonistasin ka, ma googeldasin pisut oma uusi klassiõdesi ja vendi ka. siku oli täna koolis siimuga kuri , siim sikuga ka -tõotab halba. kehalises kasvatuses võitis minu võistkond 4:0 korvpallis, mats tegi endale värdjakäe ja janek viskus põrandale et näidata kõigile mis tähendab kui sul on tulnukkäsi, annaliisa ei söönud jälle koolis, mul on homme gagi vestlus, kus ma ajan iba, tegin palju asju aga mul hakkas igav seda loetelu kirjutada, sest ma tean seda ise ka. ma lähen.

(gretet kutsutakse kiivrigreteks ka ) oli oluline.

tsau

süsteem

hei.
elusüsteem on üsna õiglane. teate kui teie kedagi ära kasutate siis kasutatakse teisel hetkel ära teid.
ja siis te ka mõistete kui vastikult inimesed käituvad nendega kes tegelikult hoolivad.
sest miks tõmbab mind just nende poole, kes ei hooli, ja need kes hoolivad -need pole nii olulised?
võibolla sellepärast et ma tean et saan nendega arvestada ja võin käituda nii nagu tahan ilma et nad muudaksid oma seisukohta minust. aga need kes minust jälle ei hooli ja kellest hoolin mina, käituvad minuga samuti nagu mina nendega, kes minust hoolivad. üsna õiglane.
aga kui mina hakkaks nüüd käituma nendega, kes minust hoolivad hästi-kas ma ka saaks muuta need, kes minust ei hooli-kellekski kes minust hooliks? ma luban et ma katsetan .

veider on maailm.ja veidraid inimesi täis, ja selles maailmas kõik nii veider näib, et ise olen selles üks fragment ja kõigun kaasa veidrustega.

kõrvadeta miki hiired

kõrvadeta värdjatekari
teil puuduvad ju kõrvad-te olete ringi siblivad prügikasti jäätmed, keda pole veel ümbertöötlemisele suunatud, sest te ei saagi kellekski, te jääte abitutena ja elate oma elu ära.
aga peamine on et te liiga kiiresti haisema ei läheks ja teisi sellega väga ei häiriks.
käin ringi ja vaatan seda rämpsu- milline ülim jumal veel mina olen?ei mul lihtsalt on kõrvad. oma kodjakates riietes-rämps vihiseb tuules kui kõnnin mööda- tahab öelda et "sebi riided" aga nende keelt ma ei mõista, sest mul on kõrvad ja ma ei kuule silmadega. miki hiired-õilsad olendid- tahtsid et nende põlved ei murraks maha oma musti kõrvu, aga tulevased põlved mõtlesid: "ei milleks kõrvad?"


ilm on just õige-selline udune ja pime, miki hiired on segaduses, nad siblivad ringi ja üritavad midagi aru saada aga ilm teeb neile prillid ette, oleks veel sellised prillid mis natukenegi aitaksid, ei need pimestavad-need abitud olendid.i


miki hiired oma abitutes prillides jookstes igale poole trammide alla, ´ka trammid on oma kõrvad ära kiskunud ja trollile kinkinud.trollid aga viskavad neid alalõpmata maha.

agressiivne ja liigset sädet täis inimene on miki hiirtele väga vast´ikust tekitav, sest agressiivsel inimesel on kõrvad, kõrvad mida mikidel pole. vabandage. ma ei oska olla vaga ja tegelikult ei tahagi olla, sest ma olen loodud selline nagu ma olen ja ma jään endale kindlaks.


ja veel lapsed päkapikke pole olemas JA TE EI USU SEDA AGA JUMALAT KA MITTE :D :D

hei

Aprill.

sõnastik.

elu- okkad ja õied, aga õied on okaste peidus.
armastus-on elus vajalik, aga seda saavad ainult tavalised inimesed
kurbus- ta tekib siis kui kuud vaadata
rand- seal on palju müstikat ja liivateri-kelle suud on igaveseks sulgunud, vanasti toimunud jõhkrus´test.
peod-on olulised et vahel unustada kes sa oled
muusika- et ennast väljendada
tunded- nendega on parem suhelda kui inimestega
kosmos- seal elavad väikesed sinistvärvi elukad kes karjuvad "UHUU" ja näksivad kookospähkli koori.
nukud- teevad haiget, kuid on ahvatlevad
kunst- on hulludele
hullumaja- on müstikutele ja tarkadele, kes mängivad et nad on hullud
sportlased- on üldjuhul tuntud kui lollid, kuid tegelikult on nad salakavalad
juuksed- näitavad lollidele, kas inimene on OKEI või mitte.
sisu- on sellise elu jaoks mõttetu, tähtis on välimus !!!!
uni- on parim pettus, mis elu välja mõtles.

head und.

724 ja võrratu taevas.

ma olen ajast maas. mul on palju mõtteid aga ma ei oska neid väljendada. mu mõtted keerlevad viimasel ajal kõige absurdse kohal, mõtted muinasjutulistest olukordadest ja inimestest, kõik ebareaalne ja veider paelub mind. Sama muutlik kui on hetkel Eestimaa kevad, on ka minu mõtted, on vaheaeg, tegelikult on ikka teha sama palju kui kooliajalgi, lihtsalt teistsugustes valdkondades. ma joonistasin ringi- natuke loperguse ja ringi külje peal on väike uks. Ringi sisse joonistasin mesilase, kes ringis tiirutab ja tiirutab- ja ei mõista miks ta küll koguaeg samasse kohta tagasi jõuab, kuigi ta ju koguaeg edasi liigub. Uks on aga mesilasele hirmutav, sest seeon ämbliku kujuga, sellest lendab ta võimalikult kiiresti edasi. Ta tiirutab edasi oma ringis, sest ta kardab riskida, lõpuks võttis mesilane ennast kokku ja ületas oma hirmu, ta sai ukesest välja, ja näe imet-jäi ellu. mesilane muutuks tõeliseks ja pildilt kadus lõks.

sest ma olen vanaema ?!

´"näe vikerkaar!" sihtis ta näpuga ja karjus.
"Ära näita vikerkaarele näpuga" ütles vanaema.
"Miks" küsis ta
"SURED" ütles vanaema
ta võpatas ja hakkas nutma.
vanaema: " Tüng, tegelikult pole lihtsalt ilus näpuga näidata"

ilma peata, segane.


esimeses korteris elavad alati imelikud inimesed, teises korteris haiglased, kolmandas juhmid, neljandas haiged, viiendas purjus, kuuendas psüühilise rebendiga , seitsmendas lehkavad, kaheksandas bandiidid, üheksandas muserdatud, kümnendas rusutud, üheteistkümnendas murest murtud, kaheteistkümnendas elab mu pea, kes ronib iga õhtu tabureti otsa .


PEA MILLELE HELISTATE ON KEHA OTSAST ÄRA VÕI VÄLJA LÜLITATUD!

paramp´araa

sel tegelikult pole mingit vahet
sest olen ikka armund endasse
mul pole olnud mingit vaba tahet
vean saba loomust ise rõngasse'
te ei saa infot siit , minge minema ja õgige väikseid hambaid kahjustavaid bibi komme.-ma värvisin kord nendega huuli.

peata

tüng ! tegelikult vedas minu kevad tunne mind alt, siiski on talv .

aga peata olen ma ka. ma olen peast ja arust . ma olen kukk, kellel pea on just ära raiutud ja jooksen ilma peata ringi, ise veel uskudes et mul on see veel olemas.

mul rööviti mõistus ja anti ohjad südame ja tunnete kätte. ma tegutsen vastavalt vaistule ja mingisugunegi mõistlik asi ei tule mul välja,

ma sain paradiisi turuhinnaga, naiivselt suhtusin sellesse, et täiuslikust on võimalik osta. palk on käes. mu mõistus mis mind maha jättis andis mulle veel viimse sõnumi, lubades muidugi ka kunagi naasta, aga mitte niipea. sõnum ütles ELA! ja seda ma teengi (muidugi ei väida, ma ei ma enne ei elanud, muidugi elasin, aga koos mõistusega, nüüd elan lihtsalt selleta).

kui ma enne arvasin et pean hoidma inimesi kes mulle vähegi tähtsaks saavad, siis nüüd arvan et kõik kes minna tahavad peavad minema, meil kõigil on ju oma elu ja oma rajad, samuti minul. inimesed kes peavad mind tähtsaks on niikuinii minu juures , teised lihtsalt kaovad, nagu mu peagi, aga arvatavasti nemad ei naase.

mu ümber on armastus -mu kohal kõrgub seda seitsme korruse jagu.

ta kaotas mu mõistuse ja andis tunnetele voli .

seda maja ei võta minult keegi ja ei suuda seda kaotada .ta on ju seitsme k o r r u s e l i n e.

ma andsin võimalusi. enam ei anna. võtke kui suudate. minu võimalused ei olene enam sellest kas mina annan vaid sellest kas te suudate need võtta.

mõelge.

ps! otsin 15.5 aastast tumedajuukselist pead, tema mõtted on hajevil ning pisut pöörased. Pead nähti paar päeva tagasi Kairi otsas, kuid nüüd on see kadunud, kes on näinud pead, andku sellest teada telefonil : 55 63 99 04

m'ärts s'ärts

kevade tunne, tuul, see lõhn ja esimesed tärkavad lumikellukesed. linnud puudel on oma suud suutnud´avada ja siristavad. kõik mis on kevadele omane on hakanud toimuma. kevad on teine selline aastaaeg, kus on palju segadust aga samas on kõik kuidagi uus , huvitav ja puhas. Kui aastaaegadele peaks panema teised nimed näeks kevade nimi välja "rutiinivaba ", sest ta on ootamatu ja ilus.

porised tänavad ja alalõpmatu vesi igalpool, kevad oleks nagu puhastustuli, pärast kevadet muutuvad kõik inimesed kuidagi õnnelikumaks ja paremaks. ´kevade märksõnaks oleks kindlasti jalutamine, sest ühelgi teisel aastaajal pole nii värske ja hea jalutada ja hingata sisse seda puhast, tunnetest tulvil õhku.

varsti saab minna paju-utusid korjama

head mitte ametlikku kevadet teile

see

mida "normaalsemaks" muutub nähtav-seda hullemaks ja keerulisemaks muutub sisu.

täna kui tegin oma igapäevast lõunast pea peal seisu-tabas mind mõte. mõte oli jabur-arvatavasti läkitus jalataldadelt( keda ma enim piinan).sellest mõttest pole mul kavas rääkida.(vähemalt mitte kohe). vaid pigem sellest mis sellele järgnes. järgnes seisak. selline kahtlane seisak. et mõte oleks nagu ära varastatud - see mõte mis mul nii äkki tuli ( mis oli ühelt poolt nii jabur, teiselt poolt aga geniaalne) kadus. ja keegi võttis ta mult ära. püüdsin terve tee linna seda mõtet üles leida. ei suutnud. ka teater ei suutnud mulle mu mõtet tagastada. ja kakao ja muud kohvimasinast saadud joogid éi aidanud mind. kui jõudsin koju ja olin hakanud loobuma selle mõtte leiust nägin ma aknast ühte musta värvi(arvatavasti varest) mööda lendamas ja pead pööramas(mis tegelikult võibolla ei leidnudki aset ja ma kujutasin seda lihtsalt endale liigehedalt ette). igatahes sel hetkel tõi see must must lind mulle mu mõtte tagasi. nagu mõni ingel, kes toob selguse. Minu ingliks on vares . aga et siis mis mõte see selline oli?

see oli üks kiire ideedeahel-mis koosnes paljudest imelikest sümbolitest (mis on ilmselgelt liiga keerulised neile kes ńeid näevad esimest korda, aga mulle mingil määral tuttavad), koosnes inimestest, mediteerimisest, aga eelkõige selle tunde leidmisest. ma oskan nüüd seda mõtet, tunnet, ideed leida (ma põimisin need 3 erinevat asja ja leidsin selle) ei saa öelda et nirvana või mingi ebamäärane arkaadia tee. pigem midagi rahuloluga seoses. aga seda seost pole kerge teha. see oli ikkagi emotsionaalselt väsitav. aga kui ma suudan edaspidi seda tunnet endas äratada kasvõi paar kordagi päevas. suudan ma varsti rohkem. ma tean seda.

ma olen

ma olen pealiskaudne

ma olen hullunud esimesse kevadesse

ma olen armunud elusse

ma olen tuul kes jõuab igale poole ja ainult lendab

ma olen liimist lahti

ma olen avameelne

ma olen põgenev

ma olen kõike himustav.

ma teen kõike emotsioonide ajendil.

hehe. ja see naer ei ole see.

haha

ma nägin jälle et ma lendasin kõrbe kohal ja nägin seal ühte poissi kes oli janusse suremas ja ma lendasin edasi- ma ei aidanud teda. edasi lennates nägin ühte vana naist kes palus mult juua, ja talle ma ei andnud ka(kuigi mul oli) . lendasin edasi nägin teda. ja ma andsin talle kõik . milline idioot.

tusk

paraku meeldib mulle maski taga olla. mis teha, ma armastan ennast erinevates rollides näha, seetõttu vabandan, tegelikult tunnevad MIND ka paljud inimesed aga enamus siiski tunnevad minu rolle. hehehehe(pisut tusaselt) täna olen ma hull.

" sa pole minuga ammu rääkinud, kas sa väldid mind? oled leidnud kellegi?"

" kui sulle ausalt ütlen, siis ma tõesti väldin sind. aga miks? sa küsid eks. ma vastan sulle. sa poleks pidanud mu kappi piiluma, ja minu luukeredega mängima- siis, siis ma suhtleks sinuga. aga küsimusele kas ma olen kellegi leidnud ma sulle ei vasta. sest sulle meeldib inimesi informeerida minu luukeredega. "

"tead. ma olen nõrk, ma jälle alustasin ja ei oodanud"

"ma tean et oled, sellepärast hoiagi minust eemale. võimalikult kaugele. või kustuta oma mälu."

" ma tahtsin öelda, et ma lähen ära. ja ma ei pruugi sind näha . võibolla ma ei näe sind enam mitu mitu aastat"

"kuhu?" (torge)

"ma kolin ära, kolin ära teise riiki."

"aga, "(karjuks EI EI EI LÕPETA SA EI LÄHE KUHUGI MINA OLEN JU SIIN, aga siin tuleb mängu uhkus)

"ma lähen nüüd.kui tahad mind siiski näha-siis helista.."

"mine !"

(katkestus)

lõpp peab olema effektne , seda olen ma alati arvanud. ja nüüd on see kõige ära vajuvam.

vahetus-müük

kes vahetab klaasist täringu vastu ruubiku kuubiku?

melt

ma tahaks sulada muinasjuttu, kus kalamaksa õli on asendatud magusa maasika siirupiga, kus porilompidesse astudes ei saaks su jalad märjaks vaid see vesi seal lompides jätaks su jalanõudele kuldse varjundi, kus inimesed kes kerjavad elavad tegelikult imeilusat elu ja tahavad igale inimesele kes neile annetab kinkida ühe kristallse täringu, kus raha ei eksisteeri vaid asju saab selle eest kui midagi luua, kus trollid ja trammid ja bussid ei haiseks vaid oleksid mugavad diivanitega kohad kus inimesed mängivad kabet, malet ja tutvuvad üksteisega, kus kohtadesse kuhu sa niii väga tahad minna saaks ühe sekundiga ja kus laternapostide otsas istuvad suurte kübaratega härjapõlvlased ja karjuvad sulle häid soovitusi ja häid lahendusi et probleeme lahendada.

minu valgusfoor näitab rohelist.

ja ma nägin unenägu kus oli liblikas ja ma armastasin seal unenäos seda liblikat.

mu soontes voolab sürrealism-viige mind harjale.

badbye

midagi laguneb ja see midagi ei tule tagasi.

unistus.

Kunagi tulevikus tahan elada korteris, see tuleks katusekorteri stiilis ning algaks koridorist. Koridor peaks tulema mürkrohelist värvi, kuna see seostub loodusega siis paigutaksin sinna elupuu.ja palju looduse fotosid. Nagid oleksid pisut vanaaegsed ja samuti rohelised. Koridori põrand oleks bambusriidega kaetud.Valgus oleks rohekas, niiet sisse astudes tekiks tunne nagu oleks sattunud vihmametsa või džunglisse.
Edasi järgneks suur elutuba, mis oleks poolitatud suure akvaariumiga. Mööbel oleks antiikne ning see lahendus muudaks ruumi hubaseks. Põrandakatted oleks erksad ja pehmed ning põrand puust. Elutuba tuleks täiendvärvi skeemis. Domineeriv värv oleks punane ning teine värv oleks tume pruun, seina kaunistaksid tellistest tehtud riiulid ja erinevad maalid. Diivanid on kollasest nahast ja igal pool oleks palju istumispatju. Laud oleks mustast tahvlist kuhu oleks joonistatud telekapult ja küünal. Ovaalseid aknaid katavad mustadest kivikestest rippkardinad.Valgust peaks olema ruumis vähe. Lambid oleks peamiselt küünlaid meenutavad lühtrid. Ruumis oleks palju elektroonikat, kuid need oleks ära peidetud ehk siis mitte väga domineerival kohal.
Teisel pool akvaariumi asuks magamistuba. Magamistuba oleks meresinist värvi, seal oleks suur aken kuhu saaks edasi minna väikesele rõdule. Magamistoas oleks suur baldahhiinvoodi ja nurgas valge võrkkiik.Valgus oleks ere ning puhas. Magamistoast saab minna ka garderoobi. Magamistoa põrand oleks valgest laminaadist ja mõndades kohtades oleks väikesed lambanahast vaibad.
Rõdu oleks vanaaegne, seal võiks olla üks väike taburet ja laud. Põrand oleks värvitud pruuni värvi.
Köök oleks musta värvi. Tahvel seinad ja mõnes kohas võiks olla kollased ja helesinised triibud. Valgust oleks palju ja eredalt. Köögis oleks söögilaud ja erinevad masinad. Köök oleks pisut vahemere stiilis. Söögilaud oleks puust ja igal pool laes oleks rippuvad helmed. Köögis oleks ka baarilett ja baaripukid.
Vannituba peaks olema keraamiliste plaatidega kaetud. Ruumi värv peaks olema pisut hämar ja muidu tume. Vannitoas oleks nii tualett kui ka vann. Vann oleks vanaegne jalgade peal seisev. Tuba kataks keraamilised plaadid ja toa küljel oleks väike vitraazidega aken. Kraanikauss oleks klaasist ja asuks puidust aluse peal.
Üles korrusele viiks keerdtrepp, mis oleks rauast ja värvitud üle roostevärvi värviga. Trepikoja seinad oleks värvitud erekollaseks. Laes põleks punase valgusega lamp. Samuti ilustaksid seinu mõned sürrealistlikud pildid.

Oma korterit tahaksin Tartusse, Supilinna või Annelinna. Tahaksin, et mu korterist avaneks vaade Emajõele ning mul oleks lähedal minna Emajõe kaldale jalutama. Parim rajoon oleks Botaanikaaia ja Supilinna vahel, Emajõe kalda ääres.

vabaduse tõug.

läksin hoogu.

aga see on oluline. vabadus- see on üks korduvamaid teemasid.aga võtan seda seekord pisut teise nurga alt.

mis on parem kui olla üksi mere ääres ja tunda et sa oledki merega üks ja uhud ära, uhud kuskile tundmatusse-kuhugi vendade grimmide muinasjuttu . kuhugi lõvisüdamete maale. kus õitsevad kirsipuud, õunapuud ja õhk on magusat aroomi täis. kus sa võid täiesti kõrist laulda, karjuda, elada. visata hundirattaid ja tantsida, lõpmatuseni tsiteerida luuletusi ja ise luua. luua kõike ja seda kuulutada. olla selline nagu tahad . sõltumatu teiste arvamusest. olla elus.

elada võimatus keskkonnas, sellises kus võib lennata, supelda kissellides. kõndida mööda eiffeli torni ja suusatada mööda hiina müüri. hammustada lambipirne ja hakata valgusest kiirgama. olla hull . oma hullus maailmas.

sest mina olen vabaduse tõust. see rutiine tõug on mind ära tüüdanud- ma armastan oma tõugu. ja palun küsige minult veel "mis tõust sa oled? kes sa oled selline, emo, hipi?" ma oskan nüüd teile vastata, m a o l e n v a b a d u s e t õ u s t .

mul on oma koridor kus pole seinu, põrandat ega lage.

mina elan . ja see on mulle tähtsam teist !

kärbsesilmad

ei ma ei pea nendega silmas et ma näen koguaeg topelt. tegelikult on need mul alles hiljuti tekkinud. need nagu näitaks mulle mitut dimensiooni. kui harilike silmadega inimene vaatab teist inimest- siis ta näeb kesta-kui temaga räägib tajub ka pisut tema mõttemaailma ja üldist intelligentsi. aga kärbsesilmadega on teine lugu- nendega näeb inimese sisse, näeb tema hingelindu ja tema varjatud poolt. kärbsesilmi ei ole kerge hoida, need on vahelduvad, vahel näeb/tajub nendega inimese teist poolt, teine vahel muutuvad kärbesilmad jälle harilikeks silmadeks. need kärbesilmad teevad mind kohutavalt kriitiliseks- kuigi leidub ka inimesi keda,tajun ka heas valguses ja nad tunduvad kärbsesilmade tõttu huvitavad ja omalaadsed. aga siiski on enamuses neid- kellel valitseb teises pooles tühjus. neil pole omapära, nad on nagu robotid kes ei ela enda jaoks vaid teiste.

kui vaatan kärbsesilmadega peeglisse - tunnen ma, et näen endas palju rohkemat-midagi mida ma enne ei teadnud . jälle olen mõne osa endast leidnud ja see tekitab rahulolu. aga on ka palju negatiivset mida tahaksin muuta. tahaksin et ma suudaksin olla täiesti sõltumatu. ega see kerge tahtmine pole, sest ükski 15 aastane jõmpsikas ei suuda olla täiesti sõltumatu. aga kui ma teeksin juba mõned muudatused- endale ise söögi tegemine, enda järelt koristamine, siis oleks seegi juba suur (kuigi mõneti ebameeldiv) muudatus.

kärbsesilmad.dimensioonid.varjatud tunded. ´

lubage mulle et te ei püüa mu silmi kärbsepaberiga , sest ma vajan , vajan nii väga leidmisi. enda leidmisi.

jõuetus

palun oodake ma ei jõua.see tunne kui on vaja jõuda kuhugi trammile , bussile- tead et kui sa sinna ei jõua on kõik läbi-see on su viimane võimalus- kõik su tuttavad ja sõbrad on juba bussis ja karjuvad "JOOKSE KAIRI SA JÕUAD!" - aga mina ei jõua. ma tõesti ei jõua enam

e l u . u l e

elu ? seda süsteemi on kõik, tõesti, KÕIK läbi mõelnud . kui mitte tuhandeid siis sadu kordi kindlasti. ehk siis kes me oleme, miks see maailm on selline, mis on minu eesmärk, miks kõik ringi nii siblivad, mis mõte on sõdadel, kuidas me siia saime, kes selle teinud on ,MIS TOIMUB?
keeruline, aga mis teha see põhiküsimus ringleb peas koguaeg ja ütlen auslt. h ä i r i b. ehk siis me elame üks kord onju nii, mismõttega ma siis peaks tavaliselt elama?ma võin teha terve keha tatokaid täis-ma elan ühe korra ju , kui ma seda praegu ei tee siis millal? noh tattoo'd ma endale ei taha-vähemalt mitte praegu. aga põhimõtteliselt samamoodi.ehk praegu tuleb elada. on mul õigus eks ole. kui ma praegu ei tee oma vigu siis jällegi see tihti esinev küsimus " MILLAL SIIS?"
kui ma praegu ei helista ja ei räägi mis tegelikult on siis võibolla ei olegi mul hiljem võimalust seda öelda. sellepärast ma leiangi,et tuleb elada nii nagu tahad-teha seda mida tahad. kui oled lootusetu peoloom ja tunned sellest mõnu-siis ela nii. kui armastad reisimist siis jumala pärast reisi. kui armastad armastada siis teadagi mis.. armasta .
ehk siis küsimus paljudelt , "miks sa elad nii.teistmoodi?" "miks sa jalutad ringi süües pudingut, ja miks sa käid pidzaamas ringi?"- ehk siis vastus : sellepärast et mulle meeldib ja ma naudin nii elada. ja ma elan ühe korra-miks ma peaks seda ühte elu teiste peale kulutama eks !

ah ja nüüd ma peaks seletama ära miks selle jutu etteotsa on topitud merihobuke. kas te ei leia, et see on üks kõige keerulisem ja huvitavam olend?kõige müstlisem. see ta on .

öö-vahetus .nädala-kõnelus

ma olen võlutud.

ja see on mõnus.

mind inspireeriti-ja seekord veel eriti palju.

ma leidsin inimesi-I N I M E S I- kes ongi elus, kes pole nukud, vaid mõtlevad.

ma tean nüüd, et eelarvamused on ühed kõige paremad asjad-sest seda mõnusam on hilisem üllatusmoment kui eelarvamusega sündmus siiski suudab hämmastada nii positiivselt.

mul on ammu see jama, et mulle meeldib öösel inimestega [huvitavate inimestega] suhelda. ma ei kujuta ette palju öid ma olen veetnud rääkides ja ideoloogiaid ja mõtteid vahetades. mulle meeldib selline eluviis-öökõnelus.

ma hakkan rohkem võtma vastu võimalusi-see on minu järjekordne!!! lubadus. sest midagi nii meeldivat kui oli minu reede-laupäev-pühapäev olen ma oodanud.see oligi see ootamatus mida mulle vaja oli-ja kõigile seal osalenutele suur suur aitäh inspiratsiooni eest.

muide, paide ja saku on tegelikult üsna lähedal .*

ma lõpetasin täna oma kirjandi raamatu "nimed marmortahvli" alusel-mille pealkirjaks sai "Kas tappa kassipojad?" . ma olen sellega üpris rahul ehk siis minust vähe väiksema kriitika omamisega inimene ütleks võibolla isegi briljantne.

homme räägime hedoismist, kullakesed. jälle nägemiseni. ja kui kellelgi pole öösel või hommikul või päeval midagi teha-ja omab mu telefoni numbrit, võib mulle sõnumeid saata*

. . . . . . . . . .

üks kaks kolm-püstol liigub.

üks kaks kolm-liikumine

üks kaks kolm-koputus

vaikus

julge olla julge. -mine mumpsiga raadiolaagrisse!

11.07

valgus mis pimestab varjavaid inimesi, kes tahavad olla omaette oma probleemidega, aga seda neil teha ei lasta, sest vahel on vaja aidata.karmat kõrgendada.


mu empaatia võime on kuidagi pooleldi ära kadunud.ma ei tea enam mida keegi mõtleb või mida keegi võib teha. koguaeg on ärevus. nagu tume loor oleks peale tõmmatud ja vabastav valgus ei satu minuni. pea on täis igasuguseid mõttetuid mõtteid, mis mind kuhugi edasi ei vii, ma tahan koguaeg edasi liikuda, paigal olek hakkab uimaseks muutma ning ei lase mul keskenduda nendele probleemidele millele vaja. tabletid ja kohvi üritavad uimasust küll lämmatada, aga see mõjub ainult lühiajaliselt. oleks vaja ühte ootamatust. ühte uut probleemi, mida lahata. probleemi mis poleks tüüpiline, midagi erakordset ja kordumatut. kasvõi ´õnnelikku õnnetust.








küsimustele tulevad vastused.


otsustasin jälle ´midagi sellist mis mul 70% ebaõnnestub. aga alati on vaja proovida.ma võtan pakkumise vastu.




täna tahan ma minna trammiga koplisse, jalutada tagasi, istuda uuesti trammile ja seekord sõita kadriorgu, jalutada mööda mereäärt .kuulata oma muusikat ja nautida mere vabadust. aga ei ,pean olema kinni oma voodis, lugema, ja tundma ennast ahelates.jooma liitrite kaupa kuuma teed ja pritsima oma kurku taruvaigu spray'd. kättemaks selle eest,mis?

***

ma vihkan vahel nii väga seda, et mu ideoloogiad erinevad teiste omadest nii palju et ma ei leia kellegagi sellist ühist keelt, et ma saaksin midagi vastu ka, palju vastu.- sellepärast ma vist otsingi inimesi kes tunduvad mulle kuidagi minuga sarnased.aga kui ma näen kedagi sellist, siis ma ikkagi kardan teda.võibolla ma kardan pettuda-et ta polegi selline nagu ma arvasin.no praegu ma võtan siiski riski vastu.

esimene asi mida ma teen kui ma terveks saan-ma lähen kadriorgu nendega kes jagavad minuga samu huve, ehk siis meie KKK klubi,selle suure monumendi juurde kus kunagi põles "igavene tuli" joon koos nendega kuuma kakaod mis termosega kaasa tassitud ning loen luulet , midagi puhast ja siirast. -see koht on esimesel kohal.

miks ma nii palju punkte kasutan?

trammipoiss

kuuled trammipoiss, ma ei tule. ma ei saa ma olen nüüd lõplikult haige oma kuradi mononukleoosiga. jah ma tean ma lubasin endale et täna ma sind näen aga näed juhtub . saatus võibolla isegi. esimene kord oli juhuslik, ju siis teine kord peab ka olema.

ma pean kirjutama sellest esimesest korrast , mis oli nii kummaline , müstiline nii HEA.

pärast trenni jooksin kiiresti trammi peatusesse, kus ma lubasin endale ( mulle meeldivad lubadused-kuigi nende täitmine pole mu tugevaim külg), et ma ei oota üle 4 minuti sest mul oli kindel plaan jõuda täistunnisele marsruut taksole. kuid midagi juhtus ja ma ootasin seal millegi pärast 11 minutit. tuli tramm , läksin sisse nõjatusin trammijuhi uksele ja vaatasin aknast välja- siis ma hakkasin tundma kellegi pilku, kuigi on se üsna tavaline et keegi mu riideid või juukseid uurib , tahtsin ma siiski näha kes see on. see oli siis see kurikuulus trammipoiss -pruunist velvet materjalist manter, suurte omapäraste nööpidega, mustad ümberteksad ja soliidsed kingad. äkki ta oli mu kõrval ja vaatas mind jälle, meie pilgud olid juba vähemalt 6 korda kohtunud, kui tuli hobujaama peatus kus trammipoiss lahkus, kuid jäi trammi ukse taha seisma- süütas sigareti ja vaatas mulle otsa.mina vaatasin ka teda ja siis me lehvitasime üksteisele- see polnud hüvastijätu lehvitus vaid pigem "kohtume veel!" lehvitus. niisee siis seekord läks, ja täna täpselt nädala eest see juhtus.aga nüüd piinlen ma oma mononukleoosiga kodus ja ei saa minna kuradi trammi peale.otsime seda pruunis velvet mantlis trammipoissi. aga võibolla ongi parem, võibolla peab järgmine kohtumine olema sama juhuslik.

" kas sa teadsid?"

"mida siis ?"

"jälle on tagasi"

"tema ?"

"kes siis veel?"

"ma ei usu sind ériti, viimane kord kadus ta täielikult"

"sa olid hooletu, kas sa mäletad hetke kus ta enam kindlalt ei hinganud"

"ei, aga.."

"no näed, ta võis veel ärgata.sul polnud julgust teda täielikult tappa, sest kes teab"

"muidugi suutsin ma ta tappa, ära aja, ta on läinud."

"no ürita uuesti."

"ei , mulle aitab .head"

"aega sullegi, kuid korraldused on antud, eks sa siis tea kuidas edasi."

(lahkus)

"ma ei saa seda teha , ma valin uue ohvri ma ei saa. "

vaikus

"kuuled, ma ei tee seda , kas kuuled"

vaikus

tahan

viisin juhtme kokku ja sain elektrilöögi ja nüüd on jälle kõik hea. lihtne. kohvicum on põhikoht.kummelitee on põhijook ja lavakooliraamat on põhiline raamat. head

"mulle meeldib märgata pisiasju mida teised ei märka"

ööd.

topelt aastavahetus

et miks siis topelt? seda peab küsima minult endalt, riinult, hannalt ja gretelt. jah, eriti riinult, kes tõi meie kampa joogimängu.ja eriti inimeselt, kes mõtles selle mängu välja ja pani sinna mängu sisse ka shotid . see selleks, peale topelt nägemise, oli mul tegelikult üsna tore.ja inglise keel tuli ka hämmastavalt kiiresti ja hõlpsalt ja suudlused ka - mul oli uue aasta soov- ma arvan et see täitub.

niipalju oli siis seda labast juttu. lähen oma tüüpilise jutuga edasi.

*

uus aasta ja ma ei taha enam sind ega sinu mõtteid ega sinu häält. täna on ainus päev millal kostub sinust veel järelkaja. jooksen

*

.kui miinus hapned minu peas ja ainus võimalus on mürgitada su ja muuta plussiks.ja kui sa oled pluss siis muuta läbipaistmatuks sind ja lõpuks lõhkuda su ära. mul kulus selleks aega et su muuta plussiks, nüüd hääbud juba minu silme all. ma tahtsin öelda sulle niivõrd palju, kuid kõrvad olid ammu kistud sul. mind lämmatab mu enda rumal iha. see iha mis mind põletamas käib.ma mõtlesin miks köidavad sind tummad, ma vastuse vist mõtteist sobrasin, ja kõik mis teada lõpuks sain -sind köidavad ju ülim hüpiknukud ja ise selliseks ma eales saa. ma tahtsin muuta ennast tummaks, ja lolliks nagu kõik mu ümber on, ma tahtsin sulanduda massi, kuid kerge polnud pükse jalga ajada. siis mõtlesin et milleks seda kõike taluma ma pean nagu eksind loom. ma parem viskan sinu ära ja endaga kõik asjad selgeks teen.

"

aga tõesti mõelge kui tore oleks maailm kui kõik käiksid firmakates ringi ja poleks mingeid karvaseid ja nõmedaid hipisi, eks ole? kui tore oleks kui me kõik oleks samasugused, sellised värvitud juustega (blond oleks super aga okei must võib ka olla) EI KARTULIKARVA JUUSTELE! värvige kõik oma juuksed ära kas mustaks või blondiks.siis peavad kõik solaariumis käima igapäev või siis tegema spray päevitust, ja muidugi ilma meigita kuskil käimine on RÕVE saate aru ! riided peavad olema calvin cleini vms, kaltsukad tuleb ära kaotada ja turud ka. vanainimesed peaks ära tapma ja koledad nohikud ka , raamatud paneme põlema , MILLEKS RAAMATUD? kes neid loeb, need on ainult mõttetutele. rate.ee peavad olema kõik kasutajad.. ja koolid , milleks need, ainult kosmeetiku ja juuksuri õpe peab kindlasti toimuma, sest kes muidu meid korda teeb.. teater on joga, aga coca cola plazasi võiks veel 4 tükki teha. poisid peavad kõik endale püksid sokkidesse toppima ja KINDLASTI geeliga seongud tegema ja kui teil armani riideid pole siis , vabandust ostke endale siis elu!!!!11

"

sellised tüdrukud on kalliskivid ojaa...