vitraažist mehike ja tuul

Milliseid kummalisi tundeid võib tekitada paks pabereid täis kaust, kus igal paberil on metsikult palju sümboleid. Loen neid väikesi tähti, mis moodustavad sõnu, lauseid. See paks lehtede kogumik on täis igasugu mõtteid, mis tungivad ajusagaratesse ja hakkavad neid vaikselt kõditama. Kui enamus aega ei mõtle me kes me seesugused oleme ja mida me oleme saavutanud, siis suudavad need mõtted ja lood tekitada nii palju paralleele enda ja nende sümbolite vahele, et kogu tavaliselt ringlev mõtteviis paisatakse teistpidi ja tekib hammasrattaid meenutav lopergune kellavärk. Seekord räägivad sümbolid vitraaži mehikesest, mehest, keda võrreldakse vitraaži fragmendiga, millest kumab valgus, just see osa vitraažist, mis paistab enim silma, mis on n.ö ära märgitud. Au, sellele suurkujule ja tema saavutustele, kes suutis ainult kümne aastaga söövitada ennast nii mitmete inimeste mällu ja midagi muuta. Kuid, kes suudab mind ka hirmutada- oma hirmuga. Jah, palju on räägitud selle aumehe hirmust, mustast ratsanikust, kes tuleb ja viib meid kõiki omal ajal piiride taha. Ka minul, nagu kindlasti paljudel on see sama kartus, nii mõnigi kord tekib dejavu taoline tunne, mu unenäod ja kõik peegeldavad seda kartust, et aega ei ole. Aega on nii vähe, tahaks teha kõike, tahaks olla see fragment sellest suurest vitraažist, mis kumab läbi valgust, kuid kas selleks, et olla see osa, peab tingimata olema säraküünal? Mis pärast manitsetakse tagasihoidlikusele ja rahulikkusele, kui iga hetk võib tulla ära hoidmatu tuuleiil.

Ma jooksen mööda pikka munakividest laotud tänavat ja tunnen, et keegi ajab mind taga, ma põgenen läbi aedade, mülgaste, läbi liivast lossi, lendan üles punastest tellistest laotud torni, kuid ma ei suuda hoida end ühel kohal ootamas, et oht on möödas, ma pean kogu aeg põgenema, selle millegi eest, mille eest pääsu pole. Ma jooksen rongi, kus sinise tinasõduri mütsiga mees küsib mult piltetit, ma otsin seda ja leian ainult kollase nätsupaberi, tinasõduri mütsiga mees haarab selle mu käest ja palub istuda- minu nätsupaber-pilet kehtib. Ma sõidan teadmatusse, kuid tunnen, et mind jälitatakse ikka veel, järgmises peatuses ma lahkun ja põgenen edasi, üha sügavamale oma hirmu, siis kuulen ma rasket ukse kolksu oma taga ja märkan oma ümber pimedust. Jälle olen sattunud lõpp-punkti. Võpatan üles, avan silmad ja tunnen oma meeltega rahu, ma olen taas reaalsuses, taas oma toas, oma kaitsvas voodis, vajun tagas, sulgen silmad ja leian end taas jooksmas munakividest laotud tänaval.

tuul ei purusta iial vitraaži, vitraaž jääb alles nendesse sügelevatesse ajusagaratesse ja levib nagu viirus teistele, teadvustades, et see miski või keski on olnud ja säranud.

robostumine

Kui juhtub nii. Tööinimesel oli vaba päev, ta magas üle 10 tunni, tavaliselt muidugi vedas kui 5 tundi magatud sai, sõi, jalutas, siis jälle pikutas, vaatas telekat, luges ja logeles niisama, kui kätte jõudis õhtu, kus oli vaja magama minna, käis "plõks" ja tööinimesel tuli tagasi tema tavapärane režiim- eriti kui veel tegemist oli reede õhtuga, mis tähendas tavaliselt alati pidu hommikuni. Tööinimene tõusis püsti, pani peale muusika, urgitses kastist välja oma paberid ja hakkas "töötama"- kritseldas, joonistas ja meisterdas ulmelisi asju. Ta töörütm oli sama, kuid asjad mida ta tegi olid kõike muud kui normaalsed, ta riietas end musta latexisse ja tõmbas peale musta läikiva mao keebi, pani pähe ümmargused mustad päikeseprillid, lükkas soengu üles ja riputas kaela kuldsed ehted, pani jalga mustad tikkkontsad ja hakkas muusikasaatel looma, kõike mis pähe tuli- ja see mida pähe tuli oli palju. Tööinimese väike koer vaatas ehmunult pealt, seda kiiret moondumist ja jooksis voodi alla peitu. Tööinimese tegevused hakkasid muutuma robotlikeks, ta aina lõi ja lõi uusi asju, oma peas ja tegevuses, ta töötas metsikult, ta silmis oli kummaline läige ja pintslid aina liikusid. Korraga ei kontrollinud ta enam oma liigutusi, ta mõtted hakkasid protesteerima, kuid keha liikus edasi, aina luues uusi, pööraseid asju. Ta mõtted enam ei allunud talle, kõik oli kuidagi masinlik. Ta töötas, töötas, töötas, töötas ja teda ei olnud enam, oli ainult kest ja mustad tikkkontsad.



and the American happy ending or ...-
oli hommik, ta tundis nagu tal oleks kohutav pohmell, ta vaatas ümberringi, kõik asjad olid ülevärvitud, kõik oli täis imelikke kujundeid ja keerulisi lauseid, isegi ta enda käed olid täis maalitud veidrusi, kui ta püsti tõusis takerdus ta juhtmesse, kui ta vaatas kust see juhe on tulnud nägi, et ta ise on ühendatud juhtmega seinapistikusse.





saateks:
http://www.myspace.com/newyorkcitysurvivors

padjad

Maakera teisel pool asus üks väike ruudukujuline saar, seal saare peal elasid padjad, kõik erineva sisuga, kuid samasuguse püüriga padjad. Püürid olid küll samast materjalist ja sama värvi, kuid erines nende hoidmine, mõned olid kortsus ja katkised, mõned jällgi triigitud ja puhtad. Mõned padjad koosnesid sulgedest, mõned tatrast, mõned väikestest kuulikestest, mõned jällegi tolmust. Ainus mis tõeliselt neid patju eristas oligi nende sisu. Nad tutvusid üksteisega ja pidasid maha metsikuid padjasõdu, padjapidusid, padjaüritusi ja käisid koos padjapüüre vahetamas. Üks tegevus, mida mõned padjad harrastasid oli suur üritus, kus kõik padjaartistid näitasid oma võimeid, oma sisu, oma arvamisi. Nendel üritustel käis palju patju, uurimas artistpatjade sisu ja salamahti ka ise võrdlemas seda sisu enda sisuga. Iga padi teadis millest ta koosneb, kuid kuna seda välja paista ei olnud, ei olnud kunagi kerge aru saada, kes koosneb tolmust, kes sädelevatest sulgedest. Padjaartistid näitasid erinevaid sisusid enda peal, kuid jätsid võõrastele silmadele suletuks oma päris sisu, seega ei võtnud nad eriti osa ka padjasõdadest, mille eesmärgiks oli sisude paljastamine läbi ebameeldiva prisma. Võibolla tundsid artistpadjad end natuke üleolevatena, sest nad pidid elama teistsugust elu võrreldes tavaliste patjadega. Selles linnakeses oli üks artistpadi, keda tunti kui kiirgav padi, kuid, kes oli nii palju eri sisusid enda peal proovinud, et hakkas unustama enda õiget sisu, hakkas muutuma külmaks padjaks, kelle väikesed tulekerad asenduvad jääkuubikutega, tal oli tekkinud arusaam, et ta peab olema alati tugev. Ühel päeval tuli suure tuulega ülevalt kõrgelt lenneldes üks padi, ta lendles läbi õhu otse lavale, kus padjaartistid parasjagu tegelesid sisu valimisega, see padi oli teistest erilisem, sest ta kiirgas läbi, tema sees oli näha miljoneid pisikesi tulekerasid. Artistpadja sisu hakkas soojenema, ta jääkuubikud hakkasid muutuma ja mõne aja pärast kiirgas ka tema, ta sai tagasi oma sisu, mida ta kaotama oli hakanud, kaks kiirgavat patja hakkasid õhku tõusma, tekkis sähvatus ja padjad purunesid, terve õhk oli täis kiirgavaid liblikaid, kes lendasid ruudust välja, padjad olid saanud vabaks



Natuke imeline.

õhk

"õhk särises positiivsest pingest, väikesed kiilid lendasid ringi ja tekitasid kõige kummalisemat heli. õhu sees olevad inimesed olid täidetud kõige õnnelikemate hetkedega, nende kõigi vahel valitses kolmikside, kõik olid ühises õhus ja laetud sama energiaga, samade mõtete ja tunnetega. elektrisinine vool libises mööda ühendussidet edasi-tagasi, jagades lõpmata palju hullumeelseid ja veidraid mõtteid. kostus naer, ühine kõigi suust kostev naer, see naer tungis läbi seinte ja muutis õhu igalt poolt samasuguseks särisevaks. kõikjalt kostus naer, õhk oli muutunud nii vabaks, et sinine vool ümbritses nüüd kõike, ainult see oli muutunud nüüd sujuvalt helesiniseks. kõik liuglesid mööda õhku, ahmides seda sisse ja puhudes välja. taevast hakkas kukkuma kuute erinevat värvi lipikuid, nad lendlesid läbi õhu ja nagu magnetist tõmmatuna jäid kuhugi õhku seisma. õhus oli miljoneid ruubiku-kuubikuid, millest kostus naeru. " - hetk enne eesriide sulgumist.

"et ma suureks eal ei kasu!"

juttude vahel

Tippkriitikud pidid tegema magustoitudest analüüsi, nad pidid proovima kõiki magustoite ja andma neile hinnagu. Levisid jutud, et üks magustoit, on kohe eriti mõru ja halb, et sellel magustoidul on mürgitav iseloom, et see magustoit elab oma elu ja karistab iga maitsjat . Jutud olid nii tõetruud, et enamustel kriitikutel tuli hirm. Nad proovisid ära kõik erinevad magustoidud, kuid kui järg oli selle "hulleima" magustoidu käes, ei tahtnud enamus esimesena seda maitsta. Magustoit nägi küll ahvatlev välja, kuigi väljanägemise poolest pisut teistest erinev, kutsuv, kuid tema ümber tiirles nii palju jutukärbseid, et kui mõni kriitik lõpuks söendaski näpu magustoidu poole küünitada, sai ta kohe näpust pureda. Magustoiduni jõudmine tähendas kriitikutelt ülimat julgust, tähendas, et nad pidid suutma kõik jutukärbsed ära puhuda siira uskumatuse auruga. Sellist õhku välja puhuda aga ei osatud, mõned proovisid, kuid pärast esimest katset kirjutasid hinnagu -10, seda olid jutukärbsed neile sisendanud. teised kes puhused järjekindlamalt, said paljudest jutukärbestest lahti, kuid lõpuni ei puhunud, niiet magustoidu lõhn sai ninna, kui proovimine jäi ära. Lõhnast meelitatuna, pandi talle hindeks kümnest 5. Viimased, need kõige uudishimulikumad ja riskeerivamad kriitikud, puhusid niikaua, kuni kõik jutukärbsed olid haihtunud ja võtsid kätte lusika, võtsid sealt ampsu, ahmisid õhku, võtsid veel ühe ja karjusid "KÜMME!"

magustoit oli ekstravagantne, igapäevased sööjad olid ainult need, kes tahtsid päeva tuua ebarutiini ja hullust, tihedad sööjad need, kes nautisid magustoidu lõhnu, mis rääkisid huvitavaid uudiseid ja muud bravuurset, harvu sööjaid polnud, olid ainult maitsjad, kes ei teanud veel, mis magustoit endast kujutab ja vahel kui julgem tunne oli, tulid proovima. Ja olid ka need, kes mitte kunagi ei saanud magustoitu proovida. sest magustoit oli jutukärbeste all. Jutukärbeste all, mida nägid ainult need, kes kartsid seiklusi ja riski, nende jaoks olid kõik seiklused ja hullused kaetud jutukärbestega, keda nad nii pimesi usaldasid.
adjöö te jutukärbeste orjad..

http://www.youtube.com/watch?v=R7BQFOBYkeo

mutatis mutandis

Kaks hulkurit rääkisid elu mõttest, mõlemid olid purjus, näljas ja läbimärjad. Nad istusid suures pargis suure tammepuu all, kust aeg-ajalt sadas neile kaela suuri lumeräitsakaid. Üks neist võrdles maailma teerajaga, kus kõik käivad ja vajutavad sujuvalt sinna oma jalgadega jälgi, maailm sellest muutub aina konarlikumaks, huvitavamaks vaatlejatele, ebamugavaks tegutsejatele. Kui aga mõni otsustab terve tee ära lihvida saab ta ainult kära kuulda, kuidas huvitav pinnas muudetakse libedaks tühjuseks ja rahulolevad tegutsejad jooksevad teel, unustades heategija. kuid kas ongi vaja teed lihvida? Las ta laguneb, kes teab mis selle põhjast leida võib. Teine aga ägiseb ja viibutab vastuoluliselt käega:" Ei maailm on ikka nagu viin! kõik kes teda liigtarvitavad saavad otsa või lähevad lolliks, kõik kes seda ainult maitsevad, elavad ilusas udus " Suur lumeräitsakas kukkus esimesele jutustajale pähe, niiet ta aevastas ja kohendas oma rohelist räbaldunud vaipa oma õlgadel ja lausus: "Aga tuleme tagasi minu teeraja juurde, ma unustasin ennist, et on olemas ka kolmandad lisaks vaatlejatele ja tegutsejatele, need on olesklejad- need oleme meie, need on inimesed kes karjuvad teelihvijale ainsana tänusõnu kui nende maapind korda tehakse, et neile jälle mugav on seal lesiskleda. Meie olemegi need, kelle tõttu teelihvija oma tööd teeb. Ilma meieta oleks tee konar." Teine hulkur tonksatab peaga unest ja ütleb:" Kas sa just ei öelnud mitte, et konar ongi huvitav? ja et põhjast tuleb välja aare, näiteks mõni puskar või viin?" Esimene hulkur võttis lonksu viina , rögises natuke ja lausus " Aga mis see meile korda läheb? Jah Vaatlejal oleks huvitavam, tegutsejal oleks rohkem tegemist.. aga meil ja ka teelihvijal- mida teeksime siis meie- siis poleks ju meid vaja, siis pole äärmuseid, võtame selle peale, et teelihvijale jääks oma töö!" "Jah, võtame selle peale lonksu maailma, proosit!"

Tamme alla lendas veel mõned räitsakud, niiet kaks hulkurit olid üleni kaetud paksu lumega ja ägisesid seal. Neist kõndis mööda üks tütarlaps, kes nägi neid kahe väetikest, roogitses neilt lume, tõmbas nad lumest välja, voolis neile lumest istmed, andis neile kummalegi kaks pätsi leiba kätte ja pani nad nende uutele lumediivanitele olekslema. Hulkurid hüüdsid tänusõnu ja õnnistusi, tütarlaps noogutas ja kõndis mööda teed edasi, siludes teed ja ümisedes vaikset viisikest.


Tänasele heategijale.

tänavavalgusti

Tänavavalgusti kiirgas täna kohe eriti kõvasti, teised valgustid olid lausa kustus võrreldes selle ühega, kes kiirgas igale poole, terve kvartal oli tema valgusest pimestatud. See valgusti valgustas ja tundis ennast paremini kui eales varem, tema all rääkisid kaks inimest, nad rääkisid armastusest. Valgusti tundis,et kuigi tal on olemas energia ja kõik muu, siis puudub tal just see millest need kaks inimest rääkisid. Ta isegi ei mõistnud ennast, kas ta siis tahab seda või mitte, ta hakkas vilkuma, ta oli nii segaduses. Ta sai aru, et tema kiirgus, mõjub paljudele eemale tõukavalt, ainult kaks inimest, kes seda valgust nautisid, rääkisid teemal, mida ta armastas kuulata, nendest kahest inimesest said tema sõbrad, ta kuulas neid iga õhtu, need inimesed veetsid ta lambi all oma aega ja rääkisid armastusest, samal ajal kui valgusti aina vilkus ja vilkus. Valgusti teadis, et kui ta vähegi oma kiirgust alandaks, suudaks ta nautida seda mida rääkisid need kaks inimest, aga valgusti tahtis olla tema ise, sama kiirguse, sama olekuga. Sest miks väänata end ja enda valgust, et tunda midagi uut, kuid võltsi. See uus poleks ju ometi see sama, ometi ju mitte midagi erilist. Seega otsustas valgusti jätkata kvartali valgustamist ja võttis juurde uue eesmärgi- valgustada kogu maailma.


Valgus, see on asi millest
paljud ilma jäävad
kuna meie elu see on
lühike ja igav
kuigi alati on elus
võimalusi, et
valgustada ennast, teisi
muuta oma elu reisi
mina nimelt tahan väga
valgustada seda ilma
oma kiirguse ja jõuga
mis ma maalt ja õhult tõmban
tunda tundeid, tunda elu
kibedust ja valu, melu
et ei mööduks ilma peota
ükski õhtu ükski öö ka,
sest et tahan täiel rinnal
nautida mis sellel pinnal
mulle antud,
elukrediidi peale kantud.

pilgutus.

Tavaline koolipäev esimene tund- minu matemaatika õpetaja minu silmades. Tegelik tema: korrektne, konservatiivne ja kullipilguga daam, piisab vaid ühest pilgutusest ja temast on saanud rebel mutt, kes kannab ninas septumit, juuksed on erkpunased, seljas 80-date popp must jakk, jalas sukad ja huuled tumepunased ning lõõritab valjult matemaatilist rokk laulu. Taaskord koputab ta lauale ja pilgutus muudab kõik endisks ta juhib tähelepanu et jada piirväärtus on miinus lõpmatus, piisab vaid sõnast "lõpmatus", kui klassiruum muutub kosmoseks ja klassivennad, klassiõed väikesteks helendavateks tulnukateks, kes õgivad tahvlilt nende suhu ujuvaid tähti. Õpetaja liugleb kuhugi kaugele ja laulab ikka oma rokklaulu, koputus pinginaabrilt: "Kairi, kuidas sa seda ülesannet teed?" Ah, ehmun ja üritan taas keskenduda teemasse, vaatan korra õpikusse lahendan tehte ja näitan talle, pilk suundub kogemata nina nokkivale klassikaaslasele, jällegi muutub kõik, klassikaaslane istub klaasist puuris ja õpetaja söödab talle kullast nõust venivat ollust, teised klassikaaslased tiirutavad väikeste punaste lindudena ümber klaasist puuri ja siutsuvad, et õpetaja ka neile süüa annaks. Tunnikell. Pilgutan ja tõusen üles, taas on kõik tegelik, või siis mitte? ma kõnnin järgmisesse klassi, arutledes, miks ei võiks treppide asemel olla batuudid ja miks ei võiks hüpata üles või siis alla, idee liigub kuidas täpselt võiks olla koolis korruste vaheline liikumine ja olen nördinud, et inimestel puudub fantaasiavõime ning nad ehitavad kõik kohad igavaid treppe täis. Teine tund on geograafia, istun ja vaatan enda ümber siblivaid õpilasi, mõned naeravad, mõned lahendavaid ülesanded, mõned kiruvad maailma, istun ja vaatan neid, vahelduseks mõtlen mõnele mõned tobedad riided selga või panen nad midagi tobedat tegema, taas tunnikell ja algab tund. Seda õpetajat nägin ma hiljuti unes, ma mäletan et sain teada, et ta on Poccahontase tütar ja ta tuli eestisse meid õpetama, sest Õpetajapuu oli talle lubanud seal õnnelikuks saada- ma usun et ta on õnnelik inimene, kuid mul on kahju, et tal on nii nõmedad õpilased, vaene poccahontase tütar, talle sobiks ikka indiaanielu-pärast seda tekkis mul austus selle inimese vastu, kuigi sain aru, et see uni on absurdne. Igatahes on tema tunnid huvitavad, sest siis saab palju reisida kas Kongosse, Guatemalasse, Indiasse, Uruguaisse või hoopiski Sahara kõrbesse. See klass on küll olnud nii vihmamets, džungel, kõrb, jäämägi ja veel palju muud. Jällegi heliseb kell ja ma jõuan tagasi Jaapanist. Käin mööda koolimaja söökla poole, ma olen ikka veel Jaapani helistikus ja igalpool tulevad mulle vastu geišad ja põllutöölised, varsti hakkab jälle reaalsus tagasi tulema ja saan aru, et söögivahetund on hoopis järmine vahetund. Longin klassi, järgmine tund on vene keel, astun klassist sisse ja olen kaelani vees, minu rõõmus vene keele õpetaja koos teiste klassikaaslastega ujuvad ringi ja laulavad vene laulu " Žirokaa strana maja radnaja..." ma olen hämmeldunud, sest ma ei jõudnud pilgutadagi. Nojah lähen vooluga kaasa ja ujun neile järgi, äkki vene keele õpetaja seisatab ja hakkab vett ära jooma, äkki on vesi läinud ja ma vaatan otsa õpetajale, kes on klassi ees ja küsib mult vist juba neljandat korda: "Kairi, ütle mis kuupäev on, mitmes tund ja mis jäi õppida" Teised vaatavad küsivalt minu poole, et kas ma olen kurdiks jäänud, ma kogelen vastuse ja õpetaja jääb rahule, tund jätkub. Tunni lõpuks otsustan, et täna rohkem ei pilguta, sest viimane pilgutus oli juba kontrolli alt väljunud. Algab neljas tund Keemia. Alustan töövihiku ülesannetega, kui äkitselt kuulen klassivenda seljatagant rääkimas kui jube odraiva tal silma all on ja ka kellelgi kuldsõrmust on, "kurat" jõuan ma vaid mõelda ja juba olen kuskil koopas, tule ümber, kus keeb pott, milles on palju kuldsõrmuseid, mu klassivend, segab kuldsõrmuste putru ja sügab oma,sinist sidrunit meenutavat, silma. Ta võtab poti tulelt ja küsib, kas ma soovin ka, raputan pead ja pilgutan. Taas klass, ainult olen näoga oma odraivaga klassivenna poole ja vaatan talle juhmilt otsa, "mis tahad?" kostub, raputan pead, pomisen ei midagi ja pööran end õiges suunad. Jälle on tund läbi. Õnneks on jäänud vaid kaks eesti keelt. Lähen klassi ja üritan kellegagi võimalikult elavalt vestelda, et ma enam oma kujutlustesse ei langeks. Ühe tunni saan ilma kujutlusteta aga varsti ongi käes viimane tund ja tunnen kuidas väsimus mu üle võimust võtab. Keegi klassis haigutab kuuldavalt ja ongi käes, klass on kaetud pehmete sulgedega ja eesti keele õpetaja on muutunud sokki kuduvaks vanaemaks, kelle süles asetseb avatult muinasjutu raamat ja igalt poolt kostub rahulik norin. silmad vajuvad kinni ja Plaks. Ärkan, vaatan ringi.. klass on tühi ja aknast välja vaadates on pime, astun klassist välja, sulen ukse. kõnnin mööda koridori, hakkan jalutama garderoobi poole, oh, keegi tuleb mulle vastu, saan küsida kus kõik on. oo ei, vastu tulija on suurte küülikukõrvadega koristaja, kes liputab mulle tervituseks kõrvu ja pakub mulle paki teritamata pliiateid. selge, ma ei saa enam välja. Koolikell, mu silmad avanevad. super, olen tagasi, jooksen klassist välja, ruttan kapi juurde. Lõpuks ometi saan välja ja värske õhk saab mu ajud puhtaks, lõpuks ometi, ma keeran võtit lukuaugus avan oma koolikapi ukse ja vaatan, kapis istub väikest kasvu sinise mantliga võlur, kes viibutab oma võlukepi ja võlub õhku sõna "TERE!"

pööre vastassuunas

Puhus vaikne sügistuul, kaks lindu istusid tuulelipul. Kõik tundus üsnagi harilik, kuid lähemale vaatlejale sai selgeks, et need linnud ei lahkugi tuulelipult, et need linnud on seal juba mitmeid mitmeid aastaid, nii mitmeid aastaid seal olnud, nagu ka too tuulelipp. Nimelt need kaks lindu olid selle tuulelipu hinged. Samuti polnud see tuulelipp mingi tavaline tuulelipp. See tuulelipp näitas selle linnakese olukorda, kui nool oli põhjapoole, oli linnakeses halvad ajad, ja valitses ebaõnn ja kurjus, kui aga lõunapool, oli linn täidetud õnnelike ja abivalmite ja heade inimestega. Need linnud aga olid tuulelipu hinged, mis püüdsid õhust emotsioone ja juhtumeid ja muutsid nii tuulelipu suunda. Üks lindudest tõi tuulelipule õnnesõnumeid, teine lind tõi aga ebaõnne. Linnud tasakaalustasid tuulelipu liikumissuunda ja tihti peale andsid linnakesele oma lauluga emotsioone ja seiklusi juurde. Ühel päeval domineeris üks lind, siis teine, kuid alati oli õnnelind see, kes laulis kõige rohkem ja aitas inimesi nende muredega. Ühel hommikul kui linnud lauldes tuulelipul oma energiat jagasid, tekkis ootamatu tuuleiil. Tuuleiil oli kuidagi just selle nurga alt, et ta keerutas õnne-hingelinnu lendu ja viis ta läbi õhu pilvedesse. Tuulelipp pööras oma noole vastupidisesse suunda ja jäi liikumatuks. ebaõnne-hingelind oli ikka veel oma kohal ja sai tuulehoolt nii palju energiat et lammutas oma energiaga tuulelippu, tuulelipp karjatas tuulde, krigises vaevaliselt ja murdus. Tükid lendlesid läbi õhu maa poole. Kogu õnn oli äkki ümbrusest kadunud, ainult ebaõnne-hingelind tiirutas lagunenud lipu ümber ja laulis. Just sel hetkel pöördus linnakeses kõik, inimesed muutusid vihasteks ja õelateks, kaotatud asjad leidsid tee prügikastidesse ja "hukkusid", abivajajad lukustati ja terves linnas kostus parastamis- ja sõimuhelisid. Vihma hakkas sadama ja uputas endasse viimasedki õnnetunded. Kuritegevus vohas ja ka muidu aitavad sireenid kostusid kurjakuulutavalt ja kiledalt. Kõik pimenes ja algas öö. Kui saabus hommik oli ikka kõik sombune ja kole. Pilved olid ähvardavad ja tumedad. Ainult üks pilv oli kuidagi eredam ja säras kummaliselt. Sealt kostus mahedat heli. mis hakkas aegamööda maale laskuma. See heli oli nõnda rahustav, et sombune õhk hakkas mahenema ja päike paistma, õnnelind oli tagasi, kuigi räsitud aga tagasi.Ta lendas õhus üle tänavate, inimeste peakohal ja puistas oma kollaseid sulgi, kõik säras ja inimesed, kes puutusid kokku õnnelinnu sulgedega muutusid rõõmsateks. Õnnelind lendas ebaõnnelinnu juurde, paitas teda nokaga ja nad haihtusid. Linn oli taas tasakaalus, ainult enam ei olnud seal tuulelippu, ega ka kaht lindu, olid vaid kollased suled, mis lendlesid läbi õhu ja leidsid tee inimeste juurde, kes neid vajasid.

kõnd köiel

Tsirkuses esines iga õhtu köietantsija, köietantsija usaldas ülekõige oma tsirkust, ta oli pannud sinna oma südame ja kõiki oma õnne- ja muremõtteid sellega jaganud. Ta esines seal iga õhtu, hiilates oma ohtlike trikkidega köie peal. Iga õhtu saatsid köietantsijat ohhetused ja aplaus. Ta oli aus ja õiglane tantsija. Köietantsija sai läbi paljude teistes tsirkustes töötavate akrobaatide ja klounidega, nendega veetis ta päeval aega ja arutas nendega uute trikkide võtteid. Ühel õhtul läks köietantsija tsirkusesse, kuid ta tuju polnud nii rõõmsameelne nagu tavaliselt, ta oli mures oma sõprade pärast, kes olid töö tsirkuses kaotanud. Enne lavale astumist ta jagas tsirkusega oma muret, rahunes ja läks lavale. Ta kõndis mööda köit, tegi õhus hüppeid ja hakkas edasi kõndima. Ta vaatas publikusse ja nägi seal üht oma sõpra akrobaati, silmad vees, tema esitlust jälgimas, ta tegi sammu, kuid ta mõtted olid hajevil, ta libastus ja kukkus. Etendus sai läbi. Köietantsija oli haavatud, oma libastumise pärast ja tahtis seda jagada tsirkusega, kuid tsirkus oli tema murele kurt. Tsirkus süüdistas köietantsijat ja viskas talle mõtlemata ette valusaid mälestusi ja muresid, mida köietantsija läbi aegade oli tsirkusele usaldanud. Kõik mida köietantsija oli tsirkusele jaganud, kajasid nüüd läbi ruumi, liialdatult võikalt ja koledalt. Köietantsija silmadest paiskusid suured pisarad, mis olid täis kurbust ja pettumust. Köietantsija läks lavale, võttis ära oma köie ja lubas endale, et ta enam kunagi ei libastu ei köiel ega ka usalduse jagamisel. Ta kõndis tsirkusest välja, leidis kõrge hoone ja pani sinna oma köie. Hoone oli kohas, kus keegi ei käinud, köietantsija käis mööda köit, olles kindel oma jalgades ja köies ja tundis suurt vabadust, vabadust, et tal on vähemalt olemas tema ise.

sule müümine

Sügis on käes ja paabulindude sabasuled langenud. See juhtub enamasti augustis, harvemini septembris – seega juba ammu enne sügisest lehtede langemist.
Aga kohe on kasvamas uued sabad, täispikkuse saavad need juba veebruaris. Siis läheb veel paar kuud lume sulamiseni ja kui ilmad ilusaks muutuvad, võime oma põhjamaises looduses taas nende lõunamaiste imeilusate lindude pulmatantsu jälgida.
Enamasti tantsib isaslind emaslinnule, aga tänutäheks söögi eest võib õnnelik isaslind teinekord tantsida ka inimesele **

Loomaaia üks asukatest, liigilt paabulind kõndis uhkelt üle oma eraplatsi ja jälgis juhme olendeid, kes pisikeste karpitega plõksutasid ta aia taga. Ta kõndis ringi ja pidas aru, kuidas neist ebameeldivaist juhmidest olendeist lahti saada, kellel arvatavasti kodugi pole, et nad tema aia taga siblivad. Õnneks oli juba õhtupoolik ja ta teadis, et ta turvamehed ajavad olendid minema ja ta saab rahus tähti vaadelda. Kui oli juba pime öö ja paabulind vaatas taevasse ja eristas sealt väikese ja suure vankri kuulis ta oma aia taga raksatust. Mingi olend jälgis teda helkivate silmadega. Paabulind teadis, et turvamees see olla ei saa, turvamehel pole helkivaid silmi ja tema tuleb alati sisse ja toob veel süüa ka, samuti ei tule turvamees kunagi nii hilja. Paabulind jälgis helkivaid silmi ning äsja tuntud ärevus muutus mingiks ebamääraselt rahulduspakkuvaks tundeks. Olend seisis ikka aia taga, ta helkivad silmad hiilgasid ja kui ta neid pilgutas, kukkus maha sädelevaid tilke. Paabulind lähenes olendile, kuid äkki oli olend kadunud.
Järgmisel päeval tuli jälle trobikond inimesi vaatama uhket paabulindu. Kuid paabulind oli tujust ära, ta ei uhkeldanud oma sulgedega, vaid oli seljaga ja vältis rumalaid olendeid. Varsti serveeriti lõunat, kuid paabulind ei tahtnud süüa. Turvamehed käisid ümber paabulinnu ja lõpuks käis ka mingi valge kitliga olend, kes puudutas seda ülimat lindu. Paabulind sai nii vihaseks, et tal kukkusid pooled ta uhked suled ära ja ta põgenes lähima põõsa taha, häbist oma kaotatud sabasulgede pärast. Turvamehed, koos valges kitlis olendiga lahkusid ja saabus jälle rahulik öö. Paabulind jäi ootele. Varsti kuulis ta uuesti raksatust ja helkivate silmadega olend, kes mõjus nii rahustavalt ja müstiliselt, oli tagasi. Paabulind hakkas tantsima. Helkivate silmadega olend kiirgas talle rahulolu aina juurde ja terve aed ja aia lähedus oli kummalist valgust täis. Paabulind lähenes aiale, seekord olend jäi paigale, paabulind andis märku, et olend võtaks talt ühe sule. Helkivad silmad andsid jaatuse ja sulg oli olendi käes, see helkis samamoodi nagu olendi silmad. Siis helkivad silmad kadusid ja paabulind jäi jälle üksi. Hommikul ärkas paabulind ja nägi, et tal puuduvad kõik sabasuled. Ta oli ilma jäänud oma uhkusest, oma endale pühendumisest- ta oli endast osakese saatnud tähele.




taustaks:
/ I Think It Is Beautiful That You Are 256 Colors Too - Black Moth Super Rainbow /

** viide: http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=949

õpetlikud viljad

Kaks pensonäri värvisid aeda punaseks. Kell oli umbes pool kaks, ilm oli tuuline ja päike oli pilvede taga. Tuul puhus igale poole sügisehõngu, andes kõigile, kes vähegi veel suve nautida lootsid, märku, et saabunud on kõle sügis. Puud olid ka hakanud ilmutama vananemismärke ja lehed aina langesid niitmata murule. Pensionärid võtsid aina potist värvi ja proovisid tööga kiiresti ühele poole saada, et siis lõunatama minna. Pensionärid elasid kahekesti pisikeses majas, kuid aed oli neid võimas, kõikjal kõrgusid õuna-,pirni-,kirsi- ja ploomipuud. Peenrad olid piinlikult korras, ainult muru oli niitmata ja sügisesi lehti täis. Pensionär Helme võttis potist veel värvi ja pintseldas üle aia küljes oleva pehkinud puuliistu. Aed oli värvitud. Pensionärid Helme ja Juula läksid õnnelikult pintsleid puhastama ja tegid tööjaotuse, kes koorib kartulid ja kes valmistab kastme. Pintslid puhastatud, läks Helme kartuleid koorima ja Juula läks ploomide järgi, et neid lisada kanakoivale ja kastmele. Juula tuli tagasi ploomidega ja käis kiiresti läbi enda magamistoast, et seal liivakella pöörata. Pensionärid askeldasid köögis ja Juula käis magamistoas kella pööramas. Liiv jooksis liivakellas mitmeid mitmeid kordi edasi-tagasi. Saabus öö, pensionärid läksid magama. Värskelt värvitud aia külge oli jäänud juba mõni sügisene leht.

Helme ja Juula tänaval elasid kolm marakratti, kes olid ammu plaaninud külaskäiku vanakeste aeda, nende maitsvaid õunu,pirne ,ploome, kirsse näppama. Kui vanakeste toas tuled kustusid, hiilisid marakratid välja ja kehakeelega andsid ühele neist märku, et ta esimesena roniks. Marakratt ronis üle ja teised järgnesid talle, nad haarasid suure linasest koti ja hakkasid vilju kotti viskama, kott sai kiiresti täis ja marakratid hakkasid uuesti üle ronima. Üks ronis üle, võttis koti vastu. Teine ronis üle. Kolmas hakkas ronima, kuid ühes aknas süttis tuli, marakratt ehmus ja kukkus. Üks marakratt jooksis kotiga minema, teine aitas sõpra üles tõusta. Juula tegi välisukse lahti ja hõikas õue: "UHUU!" Jäi siis kuulatama. Kõik oli vaikne. "Imelik" ütles Juula endamisi, pani ukse kinni, kõndis tagasi oma magamistuppa, pööras liivakella, pani oma roosad sussid jalutsisse ja heitis uuesti voodisse. Kukkunud marakratt sai sõbra abiga üles ja hakkas lonkama kodu poole. Hommikul, kui marakratid ärkasid, ehmusid nad üksteist nähes. Esimene marakratt, vaatas teist ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Teine marakratt vaatas esimest ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Kolmas marakratt vaatas esimest ja teist ja ei uskunud oma silmi. Kõik vaatasid peeglisse, mis asetses nende voodite kõrval ja pistsid röökima. Kõik marakratid olid punased ja kõigi kätest kasvasid välja erinevad viljad. Esimesel marakratil ploomid, teisel õunad ja kolmandal kirsid. Kott, mille esimene neist oli öösel kiiruga tuppa toonud oli täis nende enda pisikesi näppe.

Juula ärkas, vaatas liivakella, kus oli ööga liiv vahetunud väikeste kirsi-,pirni-ja õuna seemnete vastu ja pööras seda hämmeldunult uuesti, seejärel ringutas ja läks kohvi keetma. Kaks minutit hiljem lendas porikärbes Helmele nina otsa, mille peale Helme lõi käega vastu nägu ja ärkas. Ta pani selga oma lilla punaste lilledega hommikumantli ja läks kööki. Helme rääkis, et oli unes näinud, kuidas punased väikesed inimesed, kelle käte asemel olid viljad jooksid mööda aeda ringi ja karjusid "UHUU!" ja kuidas äkki üks väike inimene tuli ja näpistas oma kirsinäpuga ta nina. Juula rääkis, et oli kuulnud ragistamist ja öösel üles tõusnud ja kontrollima läinud, kuid kedagi polnud, ainult liivakellas oli hommikul mitte enam liiv, vaid seemned. Vanakesed valasid kohvi tassidesse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid ühest suust:"UHUU!"

Marakratid, kes olid shokeeritud oma uute käte tõttu, üritasid pesta endalt punast värvi maha ja proovisid abitult oma pisikesi sõrmi uute viljade asemele panna, kuid tulutult. Värv tuli küll maha, aga viljad olid ikka käte küljes. Marakratid nutsid ja halasid, kuid siis tuli esimesele marakratile idee, minna vanakeste juurde ,vabandada ja viia nende viljade asemel, nende väiksed sõrmekesed. Nii nad tegid, nad jõudsid aia juurde. Punane aed oli täis huvitavaid mustreid, seal oli kätejälgi ja veel igasugu huvitavaid jälgi, mis marakratid olid oma öise külaskäiguga põhjustanud. Esimene marakratt avas värava ja kõik astusid ukse juurde, just sel hetkel, puhus sügistuul ja toast kostis "UHUU!"
Marakrattide käed muutusid endisteks ja kott, täis sõrmi oli jälle täis vilju. Marakratid jätsid viljad ukse ette ja jooksid välkkiirelt minema.
Vanakesed kuulsid ukse taga müdinat, Juula avas välisukse ja nägi linasest kotti, täis ploome,pirne,õunu ja kirsse. "Kompott" hüüdis Juula, võttis marjad ja läks tuppa. Helme avas aknad, et tuba tuulutada ja ruttas siis Juulale kööki appi, sest Juula oli juba jõudnud kraamida välja kõiksugu tühjad potid ja suhkru, et kompotti keetma hakata. Aken paiskus lahti, külm sügistuul hüüdis" UHUU!" ja paiskas Juula toas oleva liivakella kildudeks, liivakellast paiskusid välja seemned ja lendlesid läbi õhu uutele karjamaadele, inimesi õpetama!

Pillikarp

Jäätiseauto kutsuv heli liikus sillutatud tänaval, oli kuulda laste jooksu, kes tormasid eemalt sellele hüpnotiseerivale helile järele. Igaüks tahtis jõuda esimesena jäätiseautoni, et saada esimesena kätte see maasika, õuna või vanilje külm tuutu. Esimene ärevuses laps jõudis autoni, küsides endale maasikatuutu. Auto peatus ja ulatas tuutu. Reeglina, päeva esimene klient, kes peatab jäätiseauto saab ka tasuta jäätise. Laps limpsis rahulolevalt külma maasikajäätist ja kõndis lähedal asuva tamme oksa peale jälgima, kuidas teised lapsed tellivad erinevat sorti tuutusid. Laps kõlgutas jalgu ja vaatas üles, kus rippusid pisikesed tammetõrud, laps võttis tammetõru sõrmede vahele ja keerutas seda, samal ajal jäätist limpsides. Laps tundis meeletut rõõmu, nimelt see laps oli sündinud õnnesärgis. Tal õnnestus kuidagi alati kõigega hakkama saada ja isegi kui oli probleeme, suutis ta need muuta lõbusaks mänguks. Nii ta seal istus ja mõtles kui õnnelik laps ta on, ta hüppas puuoksalt alla ja hakkas jalutama pargi poole, mis asus tänava lõpus. Pargi väravad oli rooste-sinised ja kullatud tabalukuga kinni, nimelt park ei kuulunud kõigile, see kuulus härjapõlvlastele, kes ei tahtnud, et neid segataks. Lapsel polnud plaanigi parki minna, sest see oli kõigile teada, et seal tekivad ainult probleemid.Laps keksis kõrvaltänavale, kus peatas teda üks vanem naisterahvas:" Mis sa keksid siin, pill tuleb pika ilu peale!", ütles naine ja läks edasi oma teed. Laps peatus, vaatas tädikesele järgi ja jäi mõttesse. Tema naiivsus tegi oma töö ja ta otsustas minna otsida pilli üles ja öelda, et ta ei tuleks. Ta läks koju ja heitis murelikult magama. Hommikul, polnud lapsel ikka veel see lause meelest läinud. Ta otsustas küsida nõu härjapõlvlastelt.. Ta marssis värava ette. Nagu tema õnnele omane, oli just nüüd tabalukk ära võetud. Ta läks läbi rooste-sinist värvi väravate, mõlemal pool seisid kaks valvelhoiakuga härjapõlvlast, härjapõlvlased vaatasid teda kurjalt, kuid ei kõnetanud teda, vaid lasid tal edasi minna. Laps naeratas hädiselt ja üritas alustada vestlust, kuid tal ei tulnud häält välja , ta ehmus, rooste-sinised väravad sulgusid ja ette tekkis kullatud tabalukk. Laps karjus hääletult, kaks härjapõlvlast võtsid lapsest kinni ja viisid ta pargi keskel asuvasse valgesse hoonesse, hoones siblis palju härjapõlvlasi, kes lapsest väljagi ei teinud, nagu oleks laste külastavus seal igapäevane. härjapõlvlased viisid lapse merekarva kambrikesse ja sulgesid ukse. Laps isegi ei rabelenud, ta oli jahmunud. Härjapõlvlased tõid välja ühe karbi ja andsid noogutusega märku, et laps selle avaks. Laps tegi seda, karbis lebas kullatud metsasarv. Härjapõlvlased andsid uue noogutusega märku, et laps seda puhuks. Laps puhus ja tundis, kuidas kõik ta mure ühe lause pärast lahtub, kuidas maailm avardub ja palub tal ainult elada ja tunda rõõmu oma õnnesärgis elust. Puhumise lõpetanud ta hingas sügavalt värskendavat õhku. Ta sulges silmad ja naeris häälekalt. Ta avas silmad. Ta oli tamme oksa peal, käes sulav maasikatuutu ja väike tammetõru, mis, nagu talle tundus, sähvatas kuldselt.

Pikatoimelise mõjuga raamat.

"POPDADA 2007-2008 " - Barthol Lo Mejor .

Raamat, mis sisaldab tõeliseks muutuvaid lauseid. Iga lehekülje lõppedes on läbitud sealne seiklus. Olen ikka veel selle hüpnoosi all, täis hõbedasi litreid, seebimulle,veepüstoleid, ko-fit ja shampust! Seal avaneb uutmoodi maailm, kus purustatakse igapäev meeletul hulgal rutiinikaste. Meeletud peod, kus lõhutakse igat normaalset hetke veepüstolitest tuleva maasika-või ananassi veega. Kuulatakse muusikat, mis annab tiivad ja liueldakse lae all, ahmides elu. Ühel hetkel nauditakse elu katusel, puhudes seebimulle roosadesse suhkruvatti meenutavatesse pilvedesse, teisel hetkel põgenetakse affide eest läbi vilkuvate akende mahajäetud basseini juurde. Sealset elu võrdleksin taevaga, sest kogu aeg on tunne nagu oleksid mähitud roosasse pilve ja see on ebamaiselt hea. Ei tea, kas selle lugemine tõesti hakkab sinu ümber rutiini lõhkuma ja viima sind kohtadesse ja seiklustesse, mida sa ette ei kujuta, kuid julgen öelda, et mulle avanes juba täna maagiline võimalus kogeda uut maailma. Kiidaksin eriti suurepäraseid pisidetaile, mis suutis veelgi muuta mind selle maailma elanikuks. Samuti hoiatan kõiki, kes vähegi tahavad oma kullakallis rutiinikastis olla, siis pole mõtet selle raamatu poole vaadatagi, sest see lõhub sekundiga kõik rutiinse. Samas, inimesed, kes ootavad väljakutseid ja ühte eriti hullu seiklust, kuhu, uskuge mind, satute te silmapilkselt tegelaseks, soovitan teile seda raamatut tulikuumalt.

NB! Et te teaksite, raamatu mõju on pikatoimeline. Tarvitada inimestel, kes tahavad vabaneda rutiinist ja nautida elu, värve ja vabadust. Tarvitada nii palju kui soovi on, soovitavalt PALJU!

unistustekivi

Vili õõtsub tuules, pilved liiguvad aeglaselt üle taevalaotuse, valitseb vaikus. Keset viljapõldu asub üksik kivi. Kivil istub pisike tüdruk, näpp suus, jälgides lämmatavat ilu. Tüdruk on väga elav ja tema külas on tal palju sõpru, kellega ta õhtuti koos mängimas käib, vahel pimesikku, vahel Kalle Blonkvisti mänge. Tüdruk, käib iga õhtu, kui sõpradega hüvasti jäetud, keset viljapõldu kivi otsas istumas ja unistamas. Sellele kivile on tüdruk pannud nime Unistustekivi, sest seal täituvad tema suurimad soovid, tema mõtetes. Seal saab ta segamatult unistada ja tunda üksindusest rõõmu. Sel õhtul, kui vili rahulikult õõtsus ja kõik oli vägagi kaunis, oli tüdruk just oma unistustes Indias ja sõitis elevandiga, sõi banaani ja arutas ühe neegripoisiga viimaseid uudiseid boamao Renda ja ahvi Yogi aastaid kestnud tülist. Samal ajal kui tüdruk Indias aega veetis, oli Viljapõllule suur kari hunte kogunenud. Tüdruk ei pannud neid tähele, sest oli kivistunud " jälgima lämmatavat ilu", tegelikult mõtetes olles Indias. Hundid, olid oma tavalist kohtumispaika muutnud ja kogunesid nüüd viljapõllule. Esihunt hakkas rääkima, kui teda segas üks pisem hunt, "Ma tunnen eksootilist lõhna, ei taha küll hulluna paista, kuid siin on lõhnad, mida meie maal enne pole olnud." Teised hundid hakkasid ka nuhutama ning liikuma lõhna poole. Hundid jõudsid lõpuks kivi äärde, kus Tüdruk oli ikka veel oma unistustes Indias ja unustanud oma maailma. Hundid oli hämmelduses, kuidas Tüdrukust tuleb idamaist hõngu ja mitte inimese tavapärast lõhna. Peahunt astus Tüdruku seljatagant kivi peale. Ta kadus. Teised hundid ehmusid ja jooksid metsa tagasi. Tüdruku unistustesse tuli hunt, Tüdruk, teretas hunti ja küsis, miks ta tema unistustesse trüginud on, see on nimelt India, mitte Eesti mets. Hunt oli hämmelduses, et Tüdruk, temaga rääkima oli hakanud, aga vastas, et oli astunud kivile ja kadunud. Tüdruk mõistis, et on liiga kauaks oma unistustesse jäänud, ta võttis hundi koonust kinni ja sulges unistuse. Tüdruk oli tagasi viljapõllul, vahepeal oli päike juba loojunud, tema jalge ees, magas hunt. Tüdruk vaatas hunti, seejärel kivi ja jooksis üle põllu koju. Koju jõudnud küsis ema temalt, kuhu ta nii kauaks oli jäänud ja tüdruk, kes polnud kunagi oma emale valetanud, vastas: "Indiasse".

Vahepealne

Eelnevaid kirjutisi, mida kogunes nii palju, et need hakkasid segama edasi minekut, seega pean need avaldama.

seda kuldteed, mis jääb nõrkuse ja tugevuse vahele ma ei leia, mulle on õpetatud olema igas olukorras tugev, ennast kontrollima, mitte kaotama pead, mu süda on emotsionaalne, kohe kui tuleb tugev valu tunne on mu kasvatus ja õpetatud mõistus kohe valmis seda valu lükkama vihaks, kurbuse tõrjub ta välja. kui ütlen, et nutsin olid need vihapisarad, ma vihastan inimeste peale, kes on kurvad, nukrad ja näitavad välja oma nõrkust. mulle tundub, et see pole õige, nagu kõik peaksid olema ekstra tugevad. siiski mis on siis tugevus, kas tugevus on näidata välja oma nõrkust ja lasta endale veel rohkem ligi? või anda märku, et kõik on korras, ma olen tugev ja mulle haiget teha ei saa?tegelikult ju ei olegi nii kerge haavata, sest kurbus läheb automaatselt üle vihaks, mis elab end koheselt välja kas patja pekstes, karjudes, lauldes, tantsides või kuidagi muud moodi end väljendades. ma tahan õppida olema kurb, mitte vihane. Tahan õppida olema Nõrk.


**

Välja! õue?
Välja! kes?
Välja! minema siit?
Välja! selge.

Igakord sisse astudes, tuleb oodata, varsti kostub hääl "Välja". Siis minna välja, või jääda provotseerides ootama, mis hääl teeb, kui sa tema käsku ei täida. Aga miks üldse tekib tahtmine vastu vaidelda, vastu tegutseda, protestida reeglite vastu? See annab vist mingi üleva jõu, et sa suudad teha teisiti kui kästi, näidata, et " Mul on oma mõtted ja teod!" . Kuidas siis ometi luua distsipliin ja kord? On seda vaja? Usun, et ON. Tuleb arusaada, kelle vastu protestitakse, kui hakata mõttetult protestima kõige vastu, hakatakse enda vastu. Välja!

**
Kujutage ette maailma, kus elavad ainult suured silmamunad. Nad suhtlevad üksteisega pilgu vahendusel. Nad veerevad ringi, mõned kiiresti ja agressiivselt, mõned rahumeelselt ja loiult. Kogu info levib pilkude vahendusel. Pilguga öeldakse, "Sa meeldid mulle!", "Tule veereme koos", "Sa ajad mind vihale" jne. Pilkude keelt pole sel maal vaja õppida, sest kõik oskavad seda juba sünnist saadik. Pole vaja silpe, sõnu, lauseid, pole vaja naeratust. Kõik on mõistetav ainuüksi ühest pilgust. Vahel tunnen minagi, et mõne inimesega, võib tekkida midagi hämmastavalt suurt ainuüksi pilkude vahetusel. Meie silmad on unustanud pilkude keele, kuid mõnikord, võivad inimesed kogemata ka seda kasutada. Pilkudega suhtlemisel on veel üks positiivne külg, nimelt, pilkudega suhtlemises, saab kohe aru Valedest. Seega pilkude-keeles levib ainult tõeseid sõnumeid. Kui antakse pilguga märku, " Sa oled mulle oluline!", siis ei ole see kohe kindlasti vale, sama ei saa öelda aga sõnade kasutamisel. Vaid üks pilk.

**

õhtu kõhtu

topiks kogu õhtu valu
oma kõhtu varjule
et kui hommik jälle tulnud
õhtut saadan koduteel.
seda hinge-õhtu jama
ei ma tahaks taluda
nõnda palju viha , ängi
mõtted susisevad veel
aina tuleb pähe uss
kes nõelaks vanu asju
tuletaks mul meelde paha
surmaks mõtteid häid.
ei ma tahaks luuletada
aga luule tuleb
pole väga luuletüüp
kuid proosa hüppas ahju
hüppas ahju küpsema
äkki homseks valmis saab.

viha tunne on kohutav kui pole põhjust olla vihane, kui kõik on nii suurepärane kui veel olla saab ning siis ta tuleb salaja hiilides ja hüppab ehmatades ligi, kuidas siis seletada, et kui kõik on korras tuleb ikkagi pagan sisse ja paneb vihastuma, karjuma, visklema. padjasõda on mul peas.

mõistus söödaks

tihti peale panen ma oma ideed konksu otsa, et tuleks mõni pirakas kala ja, et ma saaksin oma ideest luua midagi reaalselt käega katsutavat. kala käes, tuleb ju ainult idee ahju panna ja temast saab tõeline maiuspala.
kui ideid ei ole, hakkan ma neid oma avameelsusega püüdma,ma saan tihti palju kalu, kuid leidub ka palju röövkalu, kes saavad sööda ja ise pääsevad pakku. nii olen ma jäänud palju rahulikumaks kalameheks. riskin ikka oma avameelsusega aga ikka ja aina süveneb hirm röövkalade vastu. juba tulevad ka unenägudesse suured kalad, kes mu magusa avameelsuse ära napsavad ja minema lähevad. kas kergem oleks lasta vette elektrit, ei seda ei soovi ma samuti, et ma saaksin puntra ideede teostamisi üheskoos, püüdmine on nauding, sest kunagi ei tea kas tuleb mõni arukas kala, kes mõistuse kätte saab ja sellega minema ujub.

trrrr trrrrr

trr trr

kutsub kell, oma maailmast tagasi. veel ei taha, tahaks olla veel omaette ilma helinate segava helita.

trr trr

vägagi nõudlikuks kisub toon. äratab ja tahab et reaalsusesse pöörduks tagasi. ei veel, no oota natukenegi.

trr trr

kurjemaks läheb toon, ei suuda enam, olengi üleval vaatan lakke ja ootan millal jalad annavad märku, et jõuavad üles tõusta.

trr trr

kannatamatu helin, jalad virguvad ja olen püsti, otsin seda heli. heli justkui elaks ja narriks mind.

trr trr trr trr .. vaikus.. trr trr trr ja nii mitu korda. ei jõua peitust mängida.

no kus see helin siis on, ei laua peal teda pole, äratuskellas pole, õuest samuti ei tule.

trr trr huilgab heli

aknast kõnnib vanamemm mööda, paiskan akna lahti ja küsin, kas ka tema kuuleb ärritavat heli. vanamemm muigab ja lausub: " kuula ennast, mõista ennast, suhtle endaga ja helist saab su abimees."

väga üllatav vanamemm, vaatasin teda hämmingus näoga ja vanamemm noogutas mulle ja sammus edasi oma pruunide saapakolakatega, üks käsi hoidmas paberkotti.

trrr trrr tegi heli aga juba palju leebemalt.

küsisin mõttes helilt, mis tal on. vaikus. küsisin mõttes helilt kas ma tegin midagi valesti. vaikus.küsisin mõttes helilt kes ma olen.vaikus. lõpuks tüdinult ütlesin mõttes helile, ma tahan ju ennast tunda, endaga suhelda, ja tahan et sa mind aitaks.

trr trr trr

ärritav hääl aga selle asemel et jälle seda tõrjuma hakata, üritasin seda koledust kuulata

trr trr trr

tere tere , lõpuks ometi jäid mind kuulama. tõuse nüüd kiiresti, aega pole raisata on uus päev ja meil on täna palju teha.

trr trr vastasin ma, sättisin end kiiresti mineku valmis ja läksin, aga seekord mitte üksi vaid koos abimehega.

kummutis kummitab kummitav kummitus.

minu kummutis on palju erinevaid sahtleid, mõned on sellised mida saab ilma raskusteta avada, mõned sellised milles on niipalju igasugu pahna , et kui see avada, siis lõhutaks kindlasti midagi ära ja siis veel need kolmandad- need mis on lukus ja mida lahti muukida pole võimalik, mille minu võti on mul sügavas mantlihõlmas. nendes kummutisahtlites enamustes valitseb täielik kaos, seal on palju olulist, kuid see oluline on täiesti segamini ebaolulisega. seega on esmapilgul raske aru saada, kas kummut on pahna hoidmiseks või täis varjatuid saladusi ja huvitavaid, tähtsaid esemeid.

sahtlid koosnevad paljuski just minevikust, mineviku headest, helgetest momentidest ja ka tumedamatest. pealissahtlitest võib leida noote, raamatuid, ehteid, pilte, vilepilli, veinikorke ja taskurätte. sealt saab juba tubli annuse teada milline see kummut on, kindlasti emotsionaalne, uhke, ekstravertne ja loominguline. teises sahtlis läheb asi juba huvitavamaks, võin näha ketsipaelu, katkist niiti, märkmikuid, katkist kella ja kõrvatroppe. võib oletada, et kummut on end millestki ära lõiganud, katkestanud tiheda sideme, teiste mööbliesemetega ja on tihti üksi omis mõtteis, ainult esimene sahtel lõgistab rõõmsalt teistele esemetele oma sahtlisisemust ja sõlmib sõprust. kolmandat sahtlit on juba palju raskem avada, kui teda avama hakata hüppab välja palju esemeid ja kihutavad kiiresti voodi alla peitu. seal võib leida juba üsna palju koledat, seal on rahakassa, tubakas, lõhkirebitud jõulukaart, suled, pudelid ja katkine mängutoos. palju ahnust, hoolimatust ja viha trügib õhku, nii siis lükkan kiiresti sahtli kinni. mõtlen veel kas neljas üldse avada, kui kolmas juba midagi nii koledat oli, aga teen proovi. võtan mantihõlmast salataskust võtme, keeran lahti viimase sahtli, ja näed, sahtel avaneb kui iseenesest. sealt leian kahvli, mänguasjad, joonistusmapi, lõngakera, unejuttude kasseti, kleepsualbumi, hüppenööri ja nutukaru- minu roosat värvi karu, kellele ma väiksena kõik oma pisarad kinkisid ja kes need oma põhjatusse karva hoiule võttis ja lubas igakord, et varsti pole enam äralöödud varbal valus. õhk oli täis särisevat õnne, lapsepõlve, tunnet, et pole vaja olla suur ja tugev vaid võin võtta ainult oma karu ja talle oma muresid kurta.

uks käis, keegi tuli, toppisin kiiresti kõik tagasi sahtlisse ja lukustasin sahtli. miski sinine heljus kummuti juurde, libistas igasse sahtlisse hulga esemeid ning kadus ise neljandasse sahtlisse. see oli kummuti varustaja ja asjade sorteerija, kes ei lasknud kummutil koost variseda.

pikka aega mõtlesin veel kummuti sisust ja nutukarust, siis võtsin võtme avasin neljanda sahtli, võtsin nutukaru, lehvitasin kummitusele ja sulgesin võtmega sahtli. kolmanda sahtli sisemus hakkas urisema ja ulguma, talle ei meeldinud et tema sahtli sisemust ei vajata, rahustasin sahtli maha, võtsin välja sealt paar kurja eset ja asendasin nad kuivatatud lumikellukestega, sahtlen limpsas korraks keelt ja rahunes. nüüd oli kummut rahul.

nutukaru nööpidest silmad tervitasid mind.ilma nutukaruta oli jäänud pisarad silmade taha varju, nõrkus hetked sisemusse karjuma, nüüd olin vaba ja nüüd oli ka kummut rahulolus, kuigi sidet teiste mööbliesemetega ta siiski tekitada ei tahtnud. ta vajas omaette olesklemise aega ja aega enda sahtleid korrastada.

lipu heiskamine

nimelt just siis kui oled mõned protseduuris täiesti kindel, võtame näiteks lipu heiskamine, lähen lipuvarda juurde , kinnitad lipu ja kerid üles ja kõik, nii lihtne see ongi, on ikkagi 2-3 % võimalust, et kas lipuvarras murdub, lipp käriseb pooleks, trossid murduvad või meteoriit tuleb ja paiskub just sinu peale kui sa tahad rahulikult oma lippu heistata. need 2-3% on mulle üsna tuttavad, kuidas olukorrad muutuvad terasajandikuga ja juhtubki midagi täiesti ebareaalset. ´kuidas lihtsalt nii väga ootad, loodad ja oled endas kindel et see lipp lehvib uhkelt seal ülal. aga ei tuleb linnu rünnak, bandiitide laskevõistlus sinu lipuvarda pihta või UFO maandumine su lipuvardal. nii ongi, lipu heiskamine jääb pooleli ja võibolla jääbki lipp heiskamata. kas tuleb veel võimalust see heisata, ju seda sama lippu enam mitte- aga võibolla just siin ongi tulnud mängu saatus, mis hoiab valet värvi lipud eemale.

varjud

maailm täis on varjusid. minu silmad näitavad mulle vaid inimest, mu naiivsed silmad, mis keelavad varje, kuigi ma ju tean et on varje maailm täis, siis mu silmad neid ei näe. nii tükeldavad varjud mind iga korraga, kui jälle lahkelt jälgin nende kuju. unustades varjupoole, muutun ma kaitsetuks. Immuunne saab vaid olla inime, kes näeb kogu suurt pilti, näeb varje ja oskab nendega arvestada. kuigi varjud on mu kuju juba räsind nõnda, et vaevalt püsti seisan ma, mul silmad varjudega ei harju. nii oma vigu kordan järjest enam, niikaua kuni varjud on mu pikali löönud ja lämmatavad mu oma musta maailma. ma vajaks pääseteed, et minu usaldavad silmad, õpiks tundma kuju varje, tundma truudusetuid vaime, tundma nuga löövat kätt. mu ring, kus sisse kuulus suur inimhulk, on jäänud tühjaks, vaid mõni üksik,leiab veel mu keelepaelad üles, mis õigust kõneleks ja jagaks musta muret. ei see ring on muutunud, isegi kui varje ma ei näe, ei näe ka enam kujusid, või õigemini kujusi ma näen, kuid eemal hoian end. sest milleks mulle kujud, kel kurjad varjud taga ja igal võimalusel oma saatuse haamriga mulle selga taovad. miks kannatada varjupeksu ning ulatada veel oma abistava käe, et aidata veel enda lähedale lööma, end hävitama. mu raske usaldamine on mitmel korral rängalt kätte maksnud ning õppinud ma arvan olevat end, kuid jälle komistan ma siis, ms tahaks ju nii väga uskuda, et kogu see maailm on ilus ja hea, ilma varjudeta. ning kui jällegi ma komistan ja kukun ja haiget saan ja lüüa saan, siis ajaga ma jälle unustan ja andestan. nii vale see, et annan võimalusi tuhandeid. tean et kerge pole näha varje, aga proovima ma pean. nii peangi ringi tühjendama ja ütlema head aega, teile varjusõbrad, kes nuga taovad selja tagant selga, samal ajal aga varju kuju, head nägu teeb ja rõõmsalt naeratab. ma ei proovigi enam tuld põlema panna ja varje kustutada, ma hoian eemale ja tõmban ringi koomale. head aega 1., 2., 3. ja lõpuks ka see 704. nüüd ringis vaid on 1,2,3 , nägemist varjumaa

pätakas

elas kord üks mutt, üks kõigetavalisem mullamutt, ta oli pime nagu ikka kõik mutid. Teised mutid oskasid suurepäraselt toime tulla oma pimedusega, elasid oma rahulikku elu ja vahepeal teha maapeale ka paar mutimullahunnikut. Mutt, nimetagem teda pätakaks, oli tõeline hädapätakas, nimelt kui teised mutid leidsid ikka head kohad kus hunnikuid teha, suutis pätakas alati sealt kaevama hakata , kus ta jõudis kas siis karukoopasse välja, kus ta oli oma mürgeldamisega karuema üles ajanud, laste liivakasti, kus lapsed ehmatusest talle oma mängu rehadega vastu päid viskasid ning muidugi ka kõik võimalikud peateed, kus mutt on kaevamisega pinnale jõudis. Nimelt sattus ta alatihti igasugustesse jamadesse, ta oli muidugi teistest muttidest poole kannatamatum ja rahmeldas alati ringi, aga ta oli väga heasüdamlik, ta tahtis oma hunnikute kaevamisega tegelikult alati head, tal lihtsalt ei tulnud see kunagi välja. ta oli üks kurva kuju rüütel, kes proovis teisi aidata aga tegi alati valesti. pätakas oli jälle plaaniga hakkama saanud, et kaevab nii suure hunniku toidu poe taha, et sealt kaudu saaks alati öösel kõik söömas käia, ta sai teiste muttidega ka hästi läbi, kuigi alatasa sattus ta kõikvõimalikesse sekeldustesse. ta rääkis muttidele, et teate, nüüd on nii lood, et ma avan meile kõigile ukse söögimaailma, teised mutid ei teinud pätakast välja, sest eks ikka teati, et ta on selline teistsugune , kärsitu ja tasakaalutu. mutt hakkas kaevama, teised mutid kompasid ja tundsid, et näed tekibki mingisugune huvitav käik, pätakas jõudis öö hakul poe taha, kus visati toidu jäänuseid, ta tundis lõhna ja leidiski kohe head ja paremat mida mugima hakata, teised mutid järgnesid talle ja said ka head maitsta. kui oldi saadud söönuks ronisid mutid tagasi, nii tegid mutid pea iga öö, pätakas oli õnnelik, et ta oli suutnud midagi korda saata. üks õhtu kui pätakas hakkas jälle toiduuru poole ronima, tundis ta, et miski oleks nagu ees, ta lükkas ja lükkas ja ei saanud aru, miks ta edasi ei saa. uru ees oli midagi ette ehitatud ja teisel pool, naersid teised mutid, pätaka üle. mutid olid pannud pätakale tee kinni, et ise kogu aeg söömas käia ja teda mitte lasta, nad tahtsid et pätakas hakkaks uut käiku ehitama, ja arvasid, et kui ta vana uru juurde ei pääse , teeb ta uue ja kõigil muttidel on mitu kohta, kus öist söömisvajadust rahuldada. pätakas aga ei mõistnud, miks teised mutid, kellele ta polnud midagi halba teinud, ainult üritanud aidata, talle nii teevad, ta kaevas pikima käigu , mis ta oli enne teinud, kohta, mida ta oli kõige enim kartnud, jõepõhja. tal oli veel natuke kaevata, et lasta vesi oma käiku ja voolata seal minema. ta jäi seisma ja mõtles oma elu üle. ta muigas peaaegu terve mõtte, sest tema elus oli toimunud niipalju erakordset, naljakat ja meeldejäävat, ta mõtles teistele muttidele ja oma tobedale mõttele kõiki aidata, tõstis käpa ja virutas ´viimasele kihile, sealt hakkas vett immitsema, oli ainult üks käpa löök, et vesi oleks koheselt kõik üle ujutanud. kuid mutt keeras ringi ja nüherdas minema. ta ei tahtnud veel käega lüüa oma erakordsele elule, ta tahtis minna edasi, aga teise kohta, kohata teisi mutte , elada edaspidi nii, et ta ei peaks enam teiste pärast kannatama, elama usaldades ainult ennast. ta kaevas ja kaevas kui tundis lõpuks, et ta on kaugel ära.ta peatus. äkki ta ehmus, sest tema silmade nägemisvõime oli muutunud, ta oli saanud nägijaks.

sääsed

väikesed
mõttetud
sisutud
energia imejad
probleemsed
persse kukkunud eluga
ilma rõõmudeta
ilma eesmärgita, või siiski kui mingi eesmärk on, siis üritada segada teiste elu, nad ei mõtle hetkekski kuidas ennast hästi tunda, vaid ainult teistele ja teiste heatuju rikkumisele.
andetud
.
seega inimesed, keda pole siia maailma vaja, head aega, sääsed

ma kasutan nüüdsest off'i.

haiglaaken.

Väljas olles me ei taju kui suures vabaduses me oleme. Haiglast välja vaadates on kange iha põgeneda haiglast ja joosta välja, karge õhu kätte. Nähes inimesi, kes ruttavad trammile ja teisi, kes istuvad oma autoga ummikus. Kellelgi neist inimestest ei tule pähe , et just sel hetkel jälgib neid haiglaaknast väikest kasvu siniste silmadega poiss. Nukralt vaatab ta aknast välja ja silitab oma parema nimetissõrmega külma aknaklaasi. Õde tuleb uksest ja käsib poisil voodisse heita, sest nüüd on aeg süstiks. Poiss enam süsti ei karda, sest ta on haiglas veetnud juba kolm kuud. Süste saab ta päevas oma neli ikka. Süst tehtud, läheb õde välja ja käsib poisil voodis lamada. Kohe kui uks on õe järel sulgunud, läheb poiss oma tavalisele valvepostile- aknalauale- tagasi. Seal jälgib ta ühte naist lapse vankriga, lapsevankri üks ratas on jäänud rentsli ääre taha kinni ja naine üritab seda lahti kangutada. Poiss muheleb, oi kuidas ta tahaks seal olla ja seda naist aidata. Juba ruttabki ta oma kujutlustel naisele appi. Nii päästab ja aitab see poiss tuhandeid inimesi igapäev , kahjuks aga vaid oma kujutlustes. Kostavad õe sammud ja poiss ronib kärmelt voodisse tagasi. Nüüd tuleb auväärt kraadiklaas talle külla ja poeb talle kaenlavahele. 38.3 ütleb kraadiklaas ja ruttab õe kätte tagasi. Õde vaatab murelikult poisi sinistesse silmadesse ja lubab kohe tagasi tulla. Poiss nokib oma tekiäärt märgates, et seal on pisemat sorti auk kulunud. Juba ongi õde tagasi, kuuma joogiga, mis pole just kõige maitsvamat sorti. Poiss joob kiiresti joogi ära ja ütleb et tahab magada. Õde lahkub pärast poisi pea paitamist.
Kell on juba palju, juba on pime aga poiss ronib tagasi oma kohale aknalaual. Laual on mõnusalt jahe, ta vaatab alla, vihma on hakanud sadama. Poiss armastab kõige rohkem vihma, ta tahaks vihma sees tantsida ja poriloikudes hüpata. Segasena, paneb ta peale hommikumantli ja jääb lukuaugu taha piiluma. Ta näeb õde, kes läheb tema kõrval palatisse, õhk on puhas, poiss jookseb tasakesi välja, pannes ukse kinni ja tellides kiiresti lifti. Lift jõuab kohale, poisi süda tukleb üha kiiremini, ta vajutab 0 –le . Juba ongi 0 korrus. Ta läheb kiiresti välja, õhk on jällegi puhas, hakkab välisukse juurde jõudma, kuid uks on kinni. Ta jookseb teise koridori lõppu, kus on lukustamata uks, teeb selle lahti ja .. ongi väljas. Ta jookseb vihmas, mis ei ole enam üldse nii hea, kui see oleks olnud siis kui ta oleks seda ette kujutanud, äkitselt tunneb ta köha hoogu ja iiveldust , ta vangub tagasi ukeni ja libistab ennast sisse. Märja ja pettununa tellib ta lifti, lift avaneb ja talle vaatab vastu Õde. Õde viib ta tagasi tema palatisse ja tõreleb poisiga, poiss aga seda ei kuule, ta kuuleb ainult hiigelsuuri pisaraid, mis tema silmadest alla veerevad ja tunneb pettumust, et kõik, mis seal haiglaakna taga on ei ole üldse nii nagu on see siin, tema peas, tema kujutlustes, tema haiglapalatis.

haiglas

Haigla andis palju kirjutamisvajadust, sest üksi haiglas ööd veeta pole just kõige meelis tegevus, samas, on võimalus olla üksi endaga.

Magdaleena haigla, neljas korus 405 palat.

3 voodit, ühes neist oli 2,3 aastane Henri, kellel lõigati adenoidid ära, väga armas poiss, ta isa oli koguaeg tema juures ja ta sai juba üsna kiiresti koju, nimelt väikestel lastel on taastumine märksa kiirem kui vanematel. ( henril oli kaasas tema punane mudelauto ja suur winnipooh, ka talle ei meeldinud süstid)

Teises neist on umbes 50-60 aastates naine. Tal oli samuti mandlioperatsioon, ta norskab hirmasti, seetõttu ei saagi ma magama minna. Muidu on naine sõbralik, nime ma küll ei tea aga, arvatavasti ta mees on arst, sest kittel seljas tuleb kogu aeg ta mees mureliku näoga ja küsib kuidas on ja nad räägivad pere asju. Naine ütles enne kui magama läks mulle veel, et vabanda lapsuke, ma kindlasti norskan, sest mul on pärast operatsiooni nina kõvasti tatti täis. Andestatud.

Ning mina, kärsitu loomusega tütarlaps, kellel pole enam mandleid. Aga miks siis kärsitu? No on raske mul olla täiesti niisama ja mõelda. Ma ikka kas pean oma voodiga üles alla sõitma ( väga vahvad nupud on siin vooditel nendega saan voodit liigutada üles alla, jalad üles, pea üles jne.) või siis pilte tegema või mängima damagutšiga ( ei tea õigekirja aga eks mõistate), selle damagutši tõid mulle mu klassiõed Tuuli, Carine ja Kirke, koos miki hiire ajakirja, lillede ja ära sulanud jäätisega. Mind käis vaatamas veel Grete, vend ja isa. Õed on kõik väga mõnusad ja lahked ainult see peaõde on pisut kurja võitu, ajas mu külalised minema, ei lubanud oma asju põrandal hoida jai se vetsus käia ja kui ma pilti tegin või voodiga mängisin sain ka pragada. Aga õnneks sain salaja siiski vetsu minna , niiet ei pea seda rõvedat pissinaatorit kasutama. Muidu on päris hea olla, arstid on ka lahked, ainult üks toru, mis mu käe sees on , on üsna ebamugav.



Haiglast aga nii palju, et haigla tekitab minu meelest meeletud üksindus tunnet, mitte seda mõnusat üksindustunnet vaid just halba. Õhk on haiglas kuidagi rusuv ja igast nurgast kostub ohkeid. Oeh.

klaasist kõrvad

Nimelt sõnad, need mis ei ole lihtsalt õhku paisatud silbid vaid lähevad läbi kõrvade meieni ja mõjutavad meid. Klaasist kõrvad aga purunevad, siis kui kuuldub sõna, mis annab oma sõnahaamriga, vastu klaasi. Kui kõrvad ei tööta, ei satu ka valus silp meieNI.
Tundub küll hea klaasist kõrvadega, et kõike valusat ei kuule, kuid nii eemaldutakse reaalsusest. Nähtus kus klaasist kõrvad muutuvad pika peale jälle tavalisteks, see esineb tavaliselt pisikestel lastel, siis kui nad hakkavad oma roosast maailmast reaalsusesse tulema. Kui ka inimestel, kes on saanud nii palju valu tingitud haamersõnadest, et nende kõrvad muutuvad klaasiks, ainult seetõttu, et mitte enam valu taluda. Klaas on ilus kuid kergesti purunev, nii võib klaasist süda edasi areneda ja inimesest saabki klaasinimene, tühi olend.

varajane post

Postiljon sõitis jalgrattaga mööda külavaheteed. Päike polnud veel tõusnud, valitses vaikne hämarus, oli kuulda kuidas taevas paar lindu tiirutasid ja kuidas kaugustest kostis kummalist sosinat. Postiljon sõitis, peatus pani kirja väikesesse kastikesse ja sõitis edasi. Paar kvartalit oli läbitud. Oli jäänud veel neli kvartalit. Päike hakkas tasapisi tõusma, kaugustes kostus kuke kiremist, kell oli vist viis. Postiljon aina sõitis ja peatus. Mõne aja pärast oli postiljoni väikeses rihmaga pruunis õlakotis veel ainult üks kiri. Ta tõstis kirja ja luges sealt : Postiljonile. Ta oli kindel, et naabruses ei ela ühtegi postiljoni nimelist perekonda, seega võttis ta ümbriku nurga ja hakkas seda rebima. Ümbrik oli lahti tehtud aga kiri oli sees, postiljoni süda hakkas kiiremin taguma, ta vaatas ringi, ega keegi teda ei jälgi. Paar lindu tiirutasid ikka veel taevas. postiljon võttis kirja välja- see oli mitu mitu korda korralikult kokku volditud. Kiri oli lahti. ta luges sealt:

igahommik sõidate mu majast mööda, peatute ja pistate minu postkasti ühe kirja. Te pole vist kunagi mõelnud, miks just minu maja juures tuleb teil koguaeg peatuda ja ühte väikest sinist ümbrikku aina minu postkasti visata. See väike seik teie postiljoni töös on muutunud rutiinseks, sõit, peatus, sinine ümbrik, postkast, jalad pedaalidele ja minek. selle sinise ümbriku saadan ma endale iga päev, igapäev jätan ka oma postkasti alla teile väikese kirjakese, mida aga teie pole tähele pannud. aeg on homme see sealt võtta.

Rutiinirikkuja.

Postiljon oli hämmingus. sõitis postkontorisse pani ratta lukutaha ja kõndis koju. ta mõtles päev läbi oma kirjast, mis asus sinise ümbrikuga ühes postkastis ja oli vihane et ta polnud kunagi sellepeale tulnud, miks üks maja saab koguaeg ainult ühe sinise ümbriku nimega : R. Rikkuja

Hommikul ärkas postiljon varem ja ruttas ratta järgi, võttis kirjad ja hakkas otsima sinist ümbrikku. seekord sinist ümbrikut ei olnud.

sisesegadus

saabus sügis mis pole sügis. on kaks võimalust kas ma hakan päriselt hulluks minema või minu aistingud on nii segi omadega, et arvavad et on sügis´-ehk siis aeg, millal mul ära pöörab ning mida ma tavaliselt eluohtlikuks ei loe.

*

bussis istun ja vaatan aknast välja, aken on vastikult räpane, niiet kogu maailm oleks justkui halli värvi, minu eest istub naine, keskealine ja temast õhkub midagi kurba. ta võtab aeglaselt käest oma punast värvi sõrmiku, ja hakkab aeglaselt bussi aknale kirjutama. ta liigutused muutuvad kiiremaks, ta kirjutab niiet midagi pole loetav aga temast õhkuv kurbus hakkab asenduma rahuloluga, enne räpane olnud aken, muutub järjest puhtamaks ning tema sõrm aina mustemaks. just akna puhastus, mis muutis maailma vaatamise selgemaks, ja ohverdus, oma puhas sõrm mustaks teha, tagasid tagasisõidul rahulolu. kõik saavad oma pingest erinevalt lahti, peaasi ainult, et traat ei katkeks.

K.K

*

musta maa peal

mustad pilved

suplen nendest siiralt

tundes surematut tungi

fantaasiasse minna.

unistades sedasi

ainult pilvedest ja maast

segasin ma teadmatult

pilve kui ka maa.

nüüd seal vahepeal mu kodu

kiigun nende vahel

pilve peal või maal,

seda ma ei tea.

K.K

*

kõndisin tänaval, jäin seisma ja nägin laternaposti ülal üht kuju istumas, ta istus ja muigas, niiviisi seisin seal ja vaatasin teda üle mitme mitme tunni. ta ei vaadanud mind, ta aina jälgis teisi ja muigas.

äkitselt ta pööras pea ja vaatas mulle silma, ta ei muianud enam.